Nädalavahetus Tartus/ Kas sellist ühiskonda me tahtsimegi, kus kõik tulistajale kaasa tunnevad…

Olin nädalavahetusel üle pika aja Tartus. Viimati käisin vist kolm kuud tagasi. Jah, juulis. Issand jumal, kuhu see aeg küll kaob? 😀

Ühes pubis istudes nägin ühte meessoost vana tuttavat (kellega mul iial midagi ei ole olnud), kes hakkas mulle kurtma, kuidas tal ühe naisega asjad ikka üldse ei edene. Et alguses oli tema armunud, aga nüüd on naine temasse armunud, aga ta enam pole. Tahtis minult nõu küsida, aga ma ütlesin, et minult ei maksa küll sellistes asjades nõu küsida, sest mul endal pole ka iial suhteasjad edenenud 😀 Kuid tõsiasi on see, et tihtipeale ongi niimoodi, et kui lõpuks armub see teine esimesesse, siis sel esimesel on juba isu ammu ära läinud. Ja siis see tüüp hakkas rääkima, kuidas ta ei taha sellele naisele haiget teha jne, aga ta ei tea, mida teha. Ma isegi ei mäleta, mis ma ütlesin, aga loogiline on ju see, et kui sa ei taha haiget teha, siis ära tee. Jah, kui see praktikas ka nii lihtne oleks. Kuna ma seda naist ka üpris hästi tean, kellega tal see draama on, siis seda enam oleks mul raske olnud midagi objektiivset öelda.

Teisel õhtul nägin sõbrannat, keda ma ka sada aastat polnud näinud. Käisin tema ning ta kallima juures istumas. Kuna nad nüüd elavad minu lähedal Tartus, siis seda lihtsam oli. Kuulasime muusikat ja rääkisime, sõime ka loomulikult. Nagu vanadel headel aegadel ikka 😀 Kunagi ei saanud ma tema kallimaga üldse läbi, sest pidasin teda tõpraks – ja meenutasimegi seda, kuidas ma Big Benis sellele tüübile umbes neli aastat tagasi ikka sellise loengu pidasin, kui sõbranna WC-sse läks. Ütlesin, et kui ta sõbranna veel nutma ajab, siis tal tuleb minuga tegemist ning ta on üks totaalne mölakas. Sõbranna kallim tol ajal ainult noogutas ega julgenud midagi vastu öelda 😀 Nüüd aastaid hiljem ma enam seda ei arva. Selle sõbrannaga oleme tulest ja veest läbi käinud, vahepeal me ei suhelnud üldse (nii umbes aasta tagasi), aga nüüd on see periood õnneks läbi. Ma alati mõtlen, et mul on kaks parimat sõbrannat – üks on olnud suhtes neli aastat ja teine viis aastat – et kumb neist enne abiellub või lapse saab 😀 Mu Tartu sõbranna pakkus küll, et mitte tema (kuna tema teab ka mu seda teist parimat sõbrannat). Ja mu Tallinna sõbranna arvab alati, et just mu Tartu sõbranna saab enne 😀 Ja Tartu sõbranna kallim ei taha kunagi meid kahekesi välja lasta, teiste sõbrannadega tal muret pole, aga just minuga on alati see teema – “Jaanika puhul on teada värk, et mingid mehed lõpuks teil lauas istuvad, see on alati niimoodi.” 😀 Tegelikult on see muidugi naljaga öeldud, sest see pole alati niimoodi. Sõbranna ka mainis, et kui ta ütleb, et läheb teistega välja, siis kallim ütleb, et ta kaasa küll ei viitsi tulla, aga kui minuga, siis alati see teema, et peab minema, sest muidu on mehed lauas 😀

Aga peole me ei läinud, sest ma ei viitsinud, sõbranna ka ei viitsinud. Olen vist vanaks jäänud 😀

Ja laupäeval oli vaikne perekondlik istumine, sest emal oleks sünnipäev olnud. 25-ndal oktoobril. Surma-aastapäev oli 21-mesel oktoobril. Juba kolm aastat…Vahel mulle tundub, et nagu eile oleks see kõik juhtunud, aga vahel on mul tunne, et sellest kõigest on vähemalt 10 aastat möödas, mil mu ema elus oli. Mu ema oli nii uudishimulik alati – näiteks meeldis talle akna peal piiluda, kui mõni noormees mulle autoga järele tuli (no siis, kui ma deitisin ja kindlat suhet ei olnud). Ja hiljem tahtis ta teada, et kuidas ikka läks jne, et ma täieliku kohtingu ülevaate annaksin. Siis käis mulle see uudishimu närvidele, aga nüüd ma annaksin kõik, et ta minult seda küsida saaks. Vähesed inimesed on mu elus pühad, ausalt ka. Ja mu ema oli üks neist vähestest. Ma igatsen teda nii väga. Jah, ma ei mõtle sellele ammu enam igapäevaselt, aga on asju, mida isegi aeg ei paranda. See võib küll leevendada, aga arm jääb ikkagi. Sest mina oma vaimusilmas olin veendunud, et ta elab vähemalt senikaua, kui ma 50 olen – seda veel eriti sellepärast, et meie suguvõsas elavad inimesed tavaliselt väga kaua. Läks teisiti…

Kui nüüd natuke rõõmsamates toonides jätkata, siis mu Tallinna sõbranna jõudis Hispaania palverännakult ilusti tagasi. Eelmisel nädalal käisime veinitamas ning ta rääkis, kuidas see oli väga suur jõupingutus, aga ta sai hakkama. Ja ta kõndis 170 km plaanitust rohkem. Ta küll ütles, et ta vahepeal tahtis alla anda, sest nii kuum oli; siis oli veel see teema, et ta jäi hullu tormi kätte, aga ta elas kõik üle. Ja ei kahetse absoluutselt. Kuigi jalad on siiani valusad, aga see oli seda väärt. Ja nii ongi. Tean seda tunnet, kui sa midagi nii väga endale sihiks võtad ning see lõpuks juhtubki, kuigi alguses võib tunduda, et krt, sa ei saa hakkama. Ja kui sa lõpuks saad, siis see on ülim tunne. See eneseületamise tunne on võimas.

Kui nüüd jälle nukramatel teemadel rääkida, siis ma ei suuda endiselt uskuda, et koolitulistamine ka meie riiki on jõudnud. Meie armsasse Eestisse… Jah, paljud ütlevad, et see oli vaid ajaküsimus, aga… miks ometi? Ma lugesin inimeste kommentaare ja ma olin veel rohkem jahmunud – sellest 15-aastasest tulistajast on mõnede silmis järsku saanud ohver ning surnud õpetajast mingi nõukaaegne naine, kes kindlasti tapjat hoolega kiusas- ehk siis oli väga halb õpetaja. Vaatasin ise ka selle noormehe Facebooki ning ohumärgid, et ta midagi sellist teeks, olid juba üleval, keegi lihtsalt ei vaevanud seda märkama, pildid tekstidega, et vaikuses plaanitaksegi mõrva jne. Jah, süüdistada saabki selle noormehe isa, sest just tema relvaga need lasud tehti ja loomulikult ka koduse kasvatuse puudumist, aga iga kord, kui ma loen, et teismeline ise pole milleski süüdi, tahaksin ma oksendada. Ja keegi seal kommenteeris, et saage aru, ta on kõigest laps. No minge perse, ausõna. Me ei räägi siin kolmeaastasest, kes relva kätte võttis, vaid 15-aastasest noormehest. Ja loogiline, et kõik õpetajad ei saagi meeldida, aga see pole nüüd küll mingi põhjus kellegi tapmiseks. Ma olen enam kui kindel, et kui ma nüüd paneksin samalaadse staatuse Facebooki, kus ma ütleksin, et ma ei tunne kaasa sellele 15-aastasele noormehele, siis saaksin sellise pasarahe enda kaela – täpselt nagu siis, kui ma julgesin sama öelda nende eesti neiude kohta, kes Peruus narkootikumidega vahele jäid. No selle viimase variandi puhul võib ehk veel öelda, et kõik väärivad elus teist võimalust (kuigi ka selle variandi puhul ma seda tegelikult ei arva), aga kui sa kellegi maha notid, siis sa ei vääri uut võimalust. Ja see, et see oled alaealine tattnokk, ei tähenda, et ma peaksin sulle kaasa tundma. Jah, ma tunnen kaasa meie ühiskonnale, selle õpetaja perekonnale; sellele, et Eestis selline traagiline sündmus aset leidis – ja ma südamest loodan, et selline asi enam kunagi ei kordu, aga sellele poisile ma kaasa ei tunne. Mõrv on mõrv.

Mul läks süda veel rohkem pahaks ( kellegi kommentaar Postimehest):

See on väga lihtne miks sellised asjad juhtuvad. Alustame kiusamisest, õpetajad on ükskõiksed ja nende lahendused ei aita.. mina näiteks kannatasin kiusamise all väga palju aastaid ja õpetajatest kasu polnud üldsegi.
Koolid pressivad peale asju mida lapsed ei peaks tegema. Kõik see lisateema nagu klassiõhtud, väljasõidud, näidendid ja muu mida ette võetakse on lisakoormus ja õpetajad ei saa aru kui ütled, ET EI TAHA. Pealegi millised on enamik õpetajatest? Topivad peale tohutus massis töövihikuid ja ülesandeid mida kogu pere lahendab koos pärast terve õhtu ja siis ütlevad, et no.. “miks sa ei võta nüüd osa sellest ja teisest üritusest”. Topitakse peale ka keeli. Ok – pole probleemi et on vene ja inglise keel.. aga kõik meist EI TAHA teisi nagu saksa ja kurat teab mis muud mida kool peale topib. Seega.. on täiesti mõistetav MIKS inimesed selliseid tegusid teevad kui koolid ja õpetajad on ebainimlikud, ükskõiksed, vastikud ja aitamise asemel kaovad vahetunnis kohvipausile.
… Koolis peaks olema valikut, kui ei taha millestki jamast (lisategevused) osa võtta – MÕISTKU seda! Kui on vaja abi PAKKUGU SEGA, mitte ei saada mingi lolli psühholoogi juurde kes ajab sulle üldist ila tund aega ja nimetab seda abiks. Õpetajad peaksid aitama ikkagi läbi, kui inimene ei saa millestki aru ja tahab saada 3 kätte, pange välja ning ärge sundige 100 korda tegema töid uuesti. Ärge käige närvidele lastele lolli jutuga, et suitsetamine, alkohol ja narkootikumid on pahad – AUSALT keda see huvitab kui nii või teisiti kõik mis vaja ära proovitakse? Mina olin kõike proovinud juba 13-14 eluaastaks ja kooli jutt ajas vaid vihale.
Lõpetage inimeste mõnitamine ja lolli jutu ning tegudega närvidele käimine.
_Mul endal on hea meel et ise enam kunagi koolis ei pea käima sest kooliaeg oli vaid kannatus ja vastikus millest pole isegi üht head mälestust.
Loodame, et juhtum viljandis aitab lõpuks inimestel aru saada millised on koolid tegelikult ja mida peaks muutma.

Ma ausõna ei saa aru, mis inimestel viga on. Kool on õppeasutus, seal peabki õppima. Ka mina olin matemaatikas loll kui lauajalg, aga kas see tähendab, et ma oleksin pidanud õpetaja sellepärast maha kõmmutama või?

Ma saan aru, et seda kõike oleks saanud ära hoida, kui keegi oleks suvatsenud jälgida, milliseid pilte noormees Facebooki lisab või milliseid vastuseid Ask.fm-is annab, aga seda ei tehtud kahjuks. Kuid nüüd öelda, et te kõik tunnete sellele noormehele kaasa… No mina igal juhul ei tunne. Aga kuna meil Eestis on seadused nagunii perses, siis ega ta raudselt mingit suurt karistust ei saa, hetkel ju veel alaealine ka. Viie aasta pärast on asi unustatud ning tüüp ilmselt nimegi vahetanud, aga… inimelu enam tagasi ei saa.

Advertisements

22 thoughts on “Nädalavahetus Tartus/ Kas sellist ühiskonda me tahtsimegi, kus kõik tulistajale kaasa tunnevad…

  1. Ma arvan, et paljud on end õpetajate poolt kiusatuna tundnud ja sellest ka püüdlus mõista tapja motiive.

    Mina üritasin esimese reaktsioonina samamoodi sellele tulistamisele seletust leida. Mul on endal liiga eredalt meeles, kuidas kaks õpetajat on mind alandanud, minu peale põhjuseta karjunud, mind tundidesse mitte lubanud. Üks õpetaja isegi nimetas mind litsiks, kuigi mul ei olnud esimest musigi olnud. Ma olin ja olen siiani arg, ma ei astunud kunagi enda kaitseks välja, ma värisesin, ma nutsin, ma käisin mööda seinaääri, et ma neile ette ei jääks, aga ikka jäin. Esimese puhul ei tea ma siiani, miks. Teine õpetaja käitus kõikidega halvasti ja kuna mina tulin keset õppeaastat teisest koolist ja olin antud aines teistest nõrgem, siis sain mina tunda topelt alandamist. See tunne… Olla kahekümne võõra klassikaaslase silme all tahvli ees, väriseva hääle ja käega endast parim anda, ja siis ikka kuulda, kui loll ma olen, kuidas ma õppimise asemel olen kindlasti litutanud, sest muidu ma ei oleks nii loll ja kuidas mul küll häbi ei ole, kui tema õpetajana sureb häbist, et minusugune üldse põhikoolist kaugemale on jõudnud… Mul lõpuks tema tundides enam mõte ei töötanudki, sest ma nii kartsin eksida. Ma olin nõrk ja läksin sealt koolist juba 2 nädalat hiljem minema. Haridustee jäigi poolikuks, edasiõppimise asemel ulgusin kuudeviisi kodus ja lõpuks sain antidepressandid peale, kuid kooli enam minna ei julgenud.

    Ma olin täiesti tavaline õpilane. Jah, mõnikord oli õppimata ja siis ma enne tundi vabandasin sellepärast ning põhjendasin, miks nii läks. Olin keskmine, tunnistusel olid nii viied kui ka kolmed. Tunde ma ei seganud, nurgataga suitsu ei teinud (ma ei suitsetanud, ei joonud, ei käinud väljas, sest mu vanemad ei lubanud mind kuskile), ma ei teinud mitte midagi sellist, mille pärast oleksid pidanud kellegi viha ära teenima. Kodus ei olnud tuge, koolis kannatasin mõne õpilase ja paari õpetaja terrori all… Mina kaalusin enesetappu. Ma ei oleks olnud esimene ega viimane, kes kiusamise pärast enda elu lõpetab. Mina olin nõrk, ma ei tundnud viha, ma tundsin häbi, tundsin end väärtusetuna… Aga mõni teine tunneb viha ja kogub seda endasse nii kaua, et on võimeline kiusamise pärast kellegi teise elu lõpetama.

    • L, väga jube on lugeda, et sul niimoodi oli. Ma ise ei ole kunagi õpetajate kiusu alla sattunud – jah, oli küll neid, kellega ma läbi ei saanud, aga ei midagi nii hullu.

      Kuid siiski ei saa see olla põhjus, et lihtsalt relv võtta ning see õpetaja maha lasta. Siin ongi see teema, et õpilaste teavitustöö on puudulik. Ning kui kodus ka keegi ei tea või taha teada, siis juhtuvadki sellised asjad, nagu nüüd juhtus.

      Kuid sina oled õnneks üle saanud, vähemalt tundub niimoodi.

      Miks ma aga siiski sellele noormehele kaasa ei suuda tunda? Sest minu silmis ei ole mõrva jaoks pehmendavaid asjaolusid. Jah, sellisel juhul tõesti, kui see on otsene enesekaitse, aga praegusel juhul see seda ju ei olnud.

      • Thank god, et sina ei ole kohtusüsteem… Isegi vigases kohtusüsteemis on olemas pehmendavad asjaolud ja affektiseisundid ja muu selline. Seda kas, mis ja kuipalju ei tea me keegi praegu.

        Relva võtmine ei olegi põhjus (no sa ütlesid, et see ei saa olla põhjus) see on juba tagajärg. Kahjuks on eestis kombeks parandada asju siis kui on juba asjad katki ja vaja tagajärgedega tegeleda selleasemel, et probleeme ennetada.

  2. Mina arvan, et sellistes flirticu laadsetes kohtades ei hinnata seda kes on pildil vaid seda kuidas pilt pildina töötab. Ka kõige kenamal neiul võib olla kole ja kehvakvaliteediga pilt millele pannakse kahtesid ja ühtesid. Kellelegi pugeda ja seitsmeid jagada eriti peale sellele vihjamist on ikka suhteliselt persepugemise maiguline tegevus.

    Aga neid koolitulistamisi tuleb veel. Ja seda just sellepörast, et täiskasvanud kes koolimajas on, neid ei huvita probleemid mis õpilastel on. See uus kooseluseadus tekitab varsti ühe kiusamis põhjuse juurde.

  3. Koolitulistamise koha pealt olen suures osas sinuga nõus. Roosas mulliühiskonnas ei tohiks nii avalikult välja öelda, aga tõsi. Tulistaja pole ohver. Surnu on. Punkt.

  4. Mina küll tunnen sellele noormees kaasa, aga mitte tulistamise pärast, see oli äärmiselt koletu tegu temast. Ma tunnen kaasa, et kaasinimeste ükskõiksus, viitsimatus ja saamatus ühe noore inimese selleni viisid. Ja see on kurb, sest sellega lõppes kaks elu. See on kurb! Ma loodan, et see annab mingigi tõuke, et katkiste lastega rohkem tegeldaks, nende muresid ja kurbust märgataks.

  5. Jaanika, sa oled ikka püha lihtsameelne. Minu subjektiivne arvamuse kohaselt on see, et inimene läheb kedagi tulistama ja keegi seejärel surma saab on muidugi kohutav tragöödia. Ma ei püüa siin tapjat mitte kuidagi õigustada, aga küsimus on selles, miks lasi ta maha ainult õpetaja. Kaasõpilasi ta ju ei puutunud. Seega võib järeldada, et vimm oli ainult õpetaja vastu. Aga eks seda selgitab uurimine. See, et teismeline postitab Facebooki mingeid surmaga seonduvaid pilte ja tsitaate, ei pruugi veel kohe tähendada seda, et ta tal on plaanis kedagi tappa- ohumärk on see muidugi, kuid võib-olla on see hoopis mingi teismelise enesotsimisfaas või appikarje (et ehk on ta maailmas üksi ja keegi teda ei mõista), mil kõik surmaga seonduv ja sellele mõtlemine tundub põnev. Ja olgem ausad, kui paljud teist ikka oma Facebooki newsfeedi täie põhjalikkusega jälgivad. Pigem kerite seda niisama üles-alla ja pöörate tähelepanu ainult teile huvipakkuvatele postitustele. Seega ehk jäid üldse tulistaja Facebooki seinale tehtud postitused paljudel inimestel ja ka klassikaaslastel kahesilma vahele.

    Ja me ei tea, missugune see õpetaja tegelikult oli. Ega ta ju õpetajatetoas oma tõelist palet näita, see ilmneb ikka klassitunnis. Ehk tal oligi poisiga nii suur konflikt või vastastikune antipaatia. Ja kui koolis kiusatakse, siis on seal väga raske käia… Tean seda omast käest. Ning mingi hetk viskab õpilasel üle ja siis sellised koledad teod juhtuvadki.

    • Ja tulistaja võib mõneski mõttes ohver olla. Võib-olla kannatas ta õpetaja vaimse terrori all. Kuid see on ennatlik järeldus ja seda saame hiljem teada.

      • Seda me jah ei tea, mis suhted õpetajal õpiliasega olid. Üks teooria on ka see, mis meediast läbi käis, et tegelikult polnud poisil ka õpetajaga mingit konflikti, vaid oli ühe kaasõpilasega, kes selle konkreetse õpetajaga läbi sai. Et sellepärast tegi seda. Kuid need on ainult spekulatsioonid.

        Ja kui ta ka kannatas õpetaja vaimse terrori all, siis see pole minu jaoks endiselt veel vabandus, et midagi nii kohutavat korda saata.

        Kahjuks on alati niimoodi, et selleks peab midagi jubedat juhtuma, et inimesed mõtlema hakkaksid ning konkreetse juhtumi puhul rohkem ka teismelisetele tähelepanu pööraksid. Üks näide küll hoopis teisest valdkonnast, aga Tartu kesklinna Fastersi juures oli vanasti üks selline kiviplank, kus sai istuda. Päris ohtlik teine, sest selle all olid trepid. Ma töötasin seal lähedal ning me suvel 2012 istusime Tagasihoidlikuga seal söögipausi ajal – järsku mainis tema, et mõtle, kui ohtlik see koht on, et kui keegi sealt alla kukub, siis võib end surnuks kukkuda. Siis oli see muidugi rohkem naljaga öeldud, sest me tegelikult ei mõelnud, et nii minna võiks.

        Paar nädalat hiljem aga kukkus sealt alla see Noorkuu laulja, kes saigi surma. Oli öösel purjus peaga Fastersis käinud, seal plangul istunud ning kogemata nendele treppidele pea ees kukkunud. Ja pärast seda hakati alles mõtlema, et see on ohtlik koht ning pandi piirded ette, et enam seal keegi istuda ei saaks. Tegelikult oleksid pidanud need seal juba enne olema.

      • Jaanika, see et ta vaimse terrori alla kannatas- ja seda võib-olla päevast päeva. Kuna meedias oli juttu, et poiss oli tagasihoidlik, siis ehk ka kaasõpilased narrisid teda.Samuti ei tea, me millised olid poisi vanemad- ehk liig karmid: poiss saiss kodus peksa vms.. Poiss oli lihtsalt viimse piirini viidid. Ma ei õigusta siin mitte kuidagi tema kohutavat tegu. Kuid alati märgatakse kõike liiga hilja ja siis hakatakse alles tagantjärele targutama, et ohumärke oleks pidanud varem tähele panema.

        Ka mõne õpetajad võivad kiuslikud olla- ja seda ma just vaimse terrori all mõtlesingi, ja ka vaimse terrori all kannataja on ohver (minul oli põhikoolis üks juhus, kus õpeataja avalikult alavääristas mind klassi ees, kuna ma polnud keemias nii tubli kui teised- seega esineb ka õpetajatepoolset kiusu; samuti kannatasin ma aastaid kodus isa vaimse terrori all). Kõik pole alati nii must-valge.
        Ning samuti mainisin, et see on ennatlik järeldus- ma ei väitnud seda kindlalt. Võib-olla oli tõesti tegemist toreda ja sõbraliku õpetajaga, kuid poisil oli lihtsalt tema vastu mingi vimm.

        Minu jutu point on see, et me tegelikult ei tea täit tõde. Saame ainult oletada.

  6. Mina samuti ei tunne kaasa sellele poisile. Jah, see on väga kurb, et kiusamine? ta selleni viis. Kuid iga vähegi normaalne inimene peaks teadma, et mõrv ei ole mingil juhul selle lahendus. Sellega rikkus ta ära vaid oma elu ja põhjustas suuri kannatusi selle õpetaja perele.

    Kui nüüd keegi hakkab siin rääkima, et nii võib öelda vaid see, kes pole ise kiusamist kogenud, ei tea milleni see viib.. Siis mind on kiusatud 1.klassist peale. Kui tihti nutsin õhtul voodis, sest ei tahtnud järgmine päev kooli minna? Aga ma läksin ikka, nend kiuste läksin ja õppisin hästi. Käisin väikses maakoolis kuid sellegi poolest polnud mul seal mitte ühtegi sõpra. Mitte kedagi. Olid vaid need, kes kiusasid ja need, kes lihtsalt ignoreerisid. Mäletan ühte valentinipäeva, kus sai üksteisele kaarte kirjutada ning need siis hiljem kogu kooli ees ära jagati. Ma sain ainult ühe kaardi, selle oma õpetajalt, kes kõikidele oma õpilastele kaardid tegi. Mul oli kohutavalt kurb ja piinlik, selle ühe kaardi pärast, oli neid kes said ikka kümneid aga kõik said kaarte ja siis olin mina.. Ühe kaardiga. See õpetajalt saadud kaart oli nagu noahoop, nagu haletsusest oleks õpetaja kinkinud mulle kaardi, sest teadis, et ma kelleltki nagunii ei saa. Vähemalt nii tundsin ma end.
    Algklassides oli meil klassitoa nurgas selline mänguköögi komplekt, pisikeste pottide-pannide ja muu sinna kuuluvaga. Oi kuidas see mulle meeldis, kuna meie pere oli üsna vaene ja kodus võisin ma sellisest vaid unistada. Muidugi koolis sain ma seda ka vaid kaugelt imetleda, sest ega mind sinna ei lastud. Kuni üks hommik ma jõudsin kooli kõige varem! Mitte ühtegi teist last. Ma tormasin kohe sinna nurka, istusin maha ja mängisin. Milline rõõm oli mängida rahus, muidugi koguaeg iga hääle peale valmis jooksu panema nurgast, sest kui oleks keegi tulnud ja mind seal näinud mängimas, oleks mind jälle ära aetud.
    Lõpuks muidugi tuli kooli uus tüdruk, keda samuti kiusati ja sain oma esimese sõbra, kellega koos oli veidi lihtsam nendele kiusajatele vastu hakata.
    Nüüd olen ma 25 aastane kuid ikka tunnen selle kohutava aja tagajärgi. Ma olen väga ebakindel, ei julge luua uusi suhteid. Olen väga tagasihoidlik ja vaikne ning pidevalt mõtlen, mida inimesed minust arvavad. Koguaeg mõtlen, et ma ei meeldi kellelegi jne.

    Pikk jutt sai aga minu point on see, et mitte kordagi ei ole ma mõelnud, et tahaks kedagi tappa selle eest. Muidugi ma vihkasin oma kiusajaid, muidugi soovisin ma, et neid ei oleks olemas. Aga nad olid ja ma pidin sellega leppima.

    • Oi issand, kurb lugeda, et sinuga niimoodi koolis läks. Kuid nõustun sinuga, et isegi sellised põhjused pole piisavad kellegi tulistamiseks.

      Mina vahetasin neljandas klassis kooli, sest kolisin maalt Tartusse. Tegin seda poole veerandi pealt ja alguses ei saanud ma ka oma klassikaaslastega üldse läbi, sest noh… maakas ja puha. Lapsed on väga õelad. Türdukutega hakkasin läbi saama hiljem, aga poistega ei saanud kuni üheksanda klassi lõpuni läbi. Midagi nii hullu nüüd ka ei olnud, aga narriti küll.

      Kuid kellegi tulistamisele ei ole õigustust, kui seda tõesti just enesekaitseks ei tehta – ma mõtlen siis sellisel juhul, kui sel hetkel konkreetselt elu on ohus.

  7. See on suur ohu märk kui siin selles “Suurte Mõtlejate Blogis” hakatakse lahkama koolitulistamise teemat… Jumal teab milleni see kõik veel viia võib. 🙂
    Parem rääkige ikka jõukohastel ja aegumatutel teemadel, a`la “Kui loll on Henry” või “Kuidas KÕIK mehed Jaanikat tahavad” või “Kuidas Jaanikal ei ole absoluutselt maitset” jne.
    Jõudu!

    • Mul oma blogis tsensuuri peal pole, võin kirjutada, millest tahan. Ja kuna see enam ammu eriline seksi-ega suhteblogi pole, siis kirjutan muudel teemadel ka.

      Minu meelest on ohumärgiks inimesed, kes peavad ennast eriliselt harituks, aga mul hakkab alati pea valutama, kui ma näen, millised sõnad ma tahaksin kokku kirjutada… või milliste sõnade ette käib koma, aga seda viimast peab luubiga taga otsima. Ja siis ka ilmselt ei leiaks.

      Mind muidu sellised inimesed ei pruugi isegi häirida, aga kui sina nii suur mõtleja enda arust oled, siis oleks see kommentaar sul hoopis paremini kirjutatud 🙂

      Sulle ka jõudu, “Suur Mõtleja” 🙂

    • HAHAHAHA. High fuckin five.
      Aga Printsess, kahjuks pean sekundeerima Westonsile (!!!) ja mainima, et kui sa absoluutselt iga torke peale ennast kaitsma jooksed, siis ilmselt läheb sulle üldsuse arvamus vägagi korda. Chill out, nagu öeldakse.

      • Ma ei kaitsnud ennast, vaid lihtsalt avaldasin oma arvamust 🙂 Kui ma ennast kaitseks, siis kõlaks see hoopis teistmoodi, usu mind, AbFab 🙂 Ja chill out olen ma alati 🙂

      • Sa miskipärast kipud iga väiksema kriitikanoole peale kohe usinasti “arvamust avaldama” ja seejuures kommenteerija oletatavaid nõrku külgi esile tooma. Eneseõigustamise mulje jääb.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s