Hurraa, blogimisest saab täna kolm aastat! / Maailma kõige pikem postitus…

Täna on selles mõttes eriline päev, et mul saab kolm aastat blogimisest! Kolm aastat tagasi sai Printsessi blogi alguse. Enne seda oli mul kinnine blogi, mida pidasin 2007-nda aasta märtsist ja mida said alguses lugeda Esimene ja mu parim sõbranna, hiljem ainult parim sõbranna, kui Esimesest lahku olin läinud. Kuid sinna kinnisesse blogisse kirjutasin ma viimase sissekande oktoobris 2011 (ja Printsessi blogi sai alguse 28.august 2011).

Need kolm aastat on nagu lennates läinud. Alles nagu oleks see päev olnud, mil see blogi sai alguse. Siis ma poleks muidugi osanud uneski näha, et kunagi pean ma seda blogi niimoodi, et kõik teavad, kes ma olen. Ja veel vähem uskusin ma, et ma seda üldse nii kaua pean.

Kuid meenutusi ma siit blogist ei pane, sest neid saab nagunii lugeda, lisan hoopis oma kinnisest blogist. Kirjutatud 2009 veebruar (Kuna mul sellel nimetul noormehel eraldi nime siin blogis ei ole, siis panen punktidega, üks noormees, kellega ma samal ajal natuke sebisin, kui Kavalaga see asi algusjärgus oli, kohanimed ka vajadusel eemaldatud ning pärisnimed bloginimedeks muudetud):

Uskumatu, ma olen reedel kodus, just nimelt õhtul. Tegelikult see ei pidanud üldse niimoodi minema, aga lugu on lihtne: Ma pidin Kavalaga kohtuma, aga saatsin talle päeval sõnumi, et äkki näeks homme, sest ma tahan täna sõbrannadega välja minna. Tegelikult teadsin ma, et … plaanib täna Tartusse tulla, ta msnis ütles seda. Nüüd ta aga teatas, et ta täna ei jõuagi, et alguses küll plaanis kell 22.00 sõitma hakata, aga arvas, et on pärast 1,5 tunnist sõitu surmväsinud. Tal tuli kaup ning siis ta peab pikki päevi tegema. … ütles, et ta puhkab end välja ning jõuab homme Tartusse, et paneksin enda vaimu valmis. Mina oleksin tahtnud karjuda, sest homseks olin ma planeerinud Kavalaga kohtumise! Siis andsin ma Kavalale teada, et mul jäi ikka sõbrannadega pidutsemine ära, sest üks neist pidi maale minema, et kas nüüd oleks liiga hilja kohtuda. Ta ütles, et on sugulase juures ning täna vist enam ei jõua, et tema ju arvas, et me ei saa täna kohtuda, sest lähen peole. Ning ütles, et homme näeme siis, lõppu lisas kallis nagu tavaliselt. Oeh. Homme näeme Kavalaga kell 16.00 ning kui … peaks tõesti tulema, siis temaga näen hiljem. Aga mulle ei meeldi mehed, kes lubavad, aga siiski õigeks ajaks ei jõua. Ning täna ta ju vedas mind täiesti alt, kuigi ta seda ilmselt ei plaaninud. Sest eelmised korrad oli ta alati täpne. Aga võib-olla oli see ka märk sellest, et mõni nädalavahetus võiks kas või üks õhtu kodus olla. Viimati juhtus selline asi vist kuu aega tagasi. Ning kas tõesti tuleb juba kolmas kord, mil ma ÜHE päeva jooksul kahe mehega suudlen ja kallistan? Ma alati plaanin teistmoodi, aga välja kukub ikka just niimoodi. Ma tean, et peaksin vbl asja rahulikumalt võtma, aga mul ei ole ju kummagagi suhet ning nad meeldivad mulle mõlemad! Aga eks näis, mis homme saab. Mehi ei saa usaldada, … vist küll mitte. Kavalat on siiamaani küll saanud, tema pole mind kordagi alt vedanud.

16 veebruar 2009:

Umbes kell 22.00 saatis … mulle sõnumi. “Ma loodan, et sa täna ei teinud 0 päeva,” kirjutas ta. Vastasin talle:” Ei, kaks tellimust isegi sain😀 Tagasi …? Homme on mul töölt vaba päev, jee :)”

“Või nii, et me läheme kinno homme. Meeldiv üllatus :)”
“Oot misasja? Sa pole ju Tartuski :D”
“Ma tulen Tartu homme 2x 9.st ja õhtul. Tore, et näeme :)”
“Oo, päris kärme mees oled ikka😀 Kuigi ma tööl pole, vabanen 21.00 umbes, sest meil on vahel sõbrannade õhtud. Siis oleks vist sinu jaoks hilja? :D”
“Mkm not late😀 Ma sätin asjad nii, et et ma olen vaba üheksast. Eks ma helistan ja võtan su peale kusagilt.”
“Täiesti uskumatu mees oled ikka😀 Aga tead, see meeldib mulle. Homme siis kell 21.00 näeme :)”
”😀 Sweet dreams.”

No miks peab niimoodi olema, et kui ma juba kõik Kavalaga ära planeerinud olen, siis tuleb alati midagi muud ette? No muidugi mingit sõbrannatamist mul pole, aga ma olin Kavalale juba lubanud ju, et kohtume homme. Ma tean, et niimoodi on väga inetu teha, ma tean seda ju. Aga ma ei saa sinna midagi parata, sest kui aus olla, siis … meeldib mulle. Kaval meeldib kaaaaaaaaaaaaa. Oeh… No ma saan Kavalaga homme ikkagi kokku, tema pärast ma ütlesingi hilisema aja. Kuigi samas ei looda ma liigselt, et … helistaks. Mehed teevad alati, mis ise tahavad. Miks peavad alati sellised asjad ühele päevale langema?

8.veebruar 2009:

Reedel tulin pärast tööd koju ning Kaval tuli mulle 21.30 järele. Kõigepealt läksime Catwalki sööma, tema tellis endale koogi, aga mina tahtsin ainult jäätisekokteili. Ma olin varem ka märganud, et ta on kena, aga siis panin seda üha rohkem tähele. Tundsin end tema seltskonnas nii superhästi. 

Pärast sõitsime jälle ringi ning maandusime ta auto tagaistmel. Seekord tegime kuivseksi ka, suudlesime ja silitasime teineteist. Tundsin ta kõva riista enda teksade vastas. Varem oli mulle ka temaga suudlemine ja silitamine meeldinud, aga eile ajas see mind päris hulluks. Sõime banaani, mina söötsin teda ja tema mind. See kõik oli nii armas ja krdi seksikas. Tol hetkel ma mõtlesin, et olen paradiisis. Ta oli varem ka kallis, aga nüüd ta on kuidagi veel kallimaks muutunud. Ma ei oska seda kõike seletada. Ta tõi mu koju ära, suudlesime mu maja ees ning ta ütles, et olen talle väga kallis.

Ka täna(ajaliselt juba eile) sain temaga kokku. (Rääkisime päeval ka msnis ning ta läks üsna varsti offline, sest pidi poodi minema, aga natuke enne seda muutis ta just nime ära. Ma alguses ei märganudki seda, aga alles pärast vaatasin, et tal on uus msninimi. “There is one special girl in my heart.” oli ta uus msninimi. Ma olin väga sillas seda nime lugedes :)) Ta tuli mulle kell 22.00 järele. Kõigepealt käisime jalutamas, Toomemäel ning Antlantise kiikude juures. Kõndisime käsikäes, kallistasime ja suudlesime. Ning siis jälle maandusime tema auto tagaistmel😀 Nii hea oli ta embuses olla, tema silitusi tunda ning teda silitada. Sõime jälle banaani, Kavalal on hea mälu, ta ütles, et ta teab, et need on mu lemmikpuuviljad🙂 Täna me suudlesime ja silitasime ka teineteist, aga rohkem olime lihtsalt teineteise embuses ning rääkisime. Ma kaifin seda, kuidas ta mu juukseid alati kaelalt ära tõstab, et mu kaela silitada. Ma ei tea, mis see on, mida ma tema vastu tunnen, aga see on midagi erilist. Ning see üllatab mind ennastki. Varem oli talle mõeldes lihtsalt soe tunne, aga nüüd ma tahaksin tema embuses kogu aeg olla.

Ka nüüd tuli ta ise autost välja ja saatis mu ukseni. Sellest hakkab juba traditsioon saama, et minu maja ees alati pikalt suudleme ning kallistame. Ka nüüd ütles ta mulle, et olen talle kallis ning mina ütlesin talle, et tema on ka seda. Ta ütles mulle musi, tavaliselt ta ei ütle selliseid asju, ta on niisuguste asjade ütlemises väga tagasihoidlik. Võib-olla nüüd on ta muutumas järjest vabamaks, osaliselt küll vähemalt. Veel nädal tagasi ei suudelnud me kohe, kui ma ta autosse maandusin, vaid ainult kallistasime, alles pärast auto tagaistmel olles jõudsime selleni. Nüüd aga, kui reedel autosse istusin oma maja ees, suudles ta mind kohe.

Tulin siis koju ning vaatasin oma mobla. Sõnum oli. Ning arvake ära, kellelt? Hurmurilt muidugi. Kuidas saab elu selline olla, et ta saadab just siis mulle sõnumi, kui ma seda kõige vähem oodata oskan? Viimasel ajal pole ta mulle üldse sõnumeid saatnud, oleme ainult msnis rääkinud. Aga ka see sõnum oli lühike ning sisaldas Hurmuri tüüpilist huumorimeelt. “Musike, kas sa jood jälle? :D” Selline sõnum siis. Ilmselt ta märkas, et ma juba teist päeva msnis pole. Vastasin, et ei joo, aga väljas käisin küll. Arvaku, mida tahab. Aga ma endiselt ei tea, mida temaga teha. Ilmselt ma ei tohiks temaga kohtuda, sest kuigi ma nüüd olen kindel, et ma temaga ei seksiks, siis suudlemine ja amelemine toimuks ikka. Ma olen nii segaduses. Ma tahaksin Hurmurit siiski näha, aga kardan, et panen põntsu oma suhtlemisele Kavalaga. Sest kuigi Kaval ei saaks sellest ilmselt midagi teada, hakkaksid mind süümepiinad närima. Ma ju tean ennast. Mul pole küll Kavalaga suhet ega midagi, aga ikkagi… Ma olen nii pikalt oodanud Hurmuri tulekut ning nüüd ajab see mind närvi, et ta just praegu tuleb. Just nüüd, kui ma nii kohutavalt sassis omadega olen. Aga äkki ta ei helistagi mulle? See oleks võib-olla isegi kõige parem, sest osa minust tahab teda endiselt näha. Ma kahtlen, et suudaksin keelduda.

5.veebruar 2009:

Ning Hurmuriga lahenes asi vist ära. Ma ei tea ka. Hetkel räägime msnis. Eile ta hakkas ajama, et ta võiks nädalasees ju ka mind vaatama tulla, et siis saaks vbl paar tundi minu juures olla. Ma ütlesin, et mul on kool ning töö. Samuti lisasin selle, et oma koju ma teda kutsuda ei taha. Hurmur aga nähvas, et eriti egokas olen, et näha tahan küll, aga päevaplaani kuidagi mahutada ei anna, et isegi paariks tunniks enda juurde ei kutsu. Et mida mina olen nõus ohverdama, et me saaksime teineteist näha… Oi, see tegi mu krdi vihaseks! Ma ütlesin talle, et kui ta teaks, mida kõike ma kunagi oleksin ohverdanud ainult selleks, et teda näha, siis ta räägiks teist juttu. Mul jooksis juhe nii kokku, et ma ei kontrollinud enam, mis ma ütlen. Ütlesin talle, et oli periood, kus ma teda täielikuks tõpraks pidasin ning teda vihkasin, tähendab vihata üritasin, aga sellest ka mingit kasu polnud. Hurmur ütles, et ta on ka kõigest inimene, et ka talle on minu suhtumine temasse vahel haiget teinud. Et kohati see tõrjuv suhtumine näiteks kas või. Igal juhul eile lõppes see värk sellega, et läksime offline, asi aga ei lahenenudki ära. Ning kuigi me hetkel räägime msnis, ei tea ma endiselt, kas ma üldse näeme ning kui ka näeme, siis ajaliselt on seda vist täiesti võimatu määratleda.

4.veebruar 2009:

Ma ei tea, kas Hurmur tuleb järgmisel nädalavahetusel või siis ülejärgmisel. Ta isegi ilmselt ei tea, millal ta Tartus maandub. Ta elab päev korraga. Aga mind häirib see, et ma ei tea. Ma ei taha, et ta mulle samal päeval teada annaks, et ta Tartu poole juba teel on. Tema puhul oleks see aga täiesti tüüpiline. Ta ütles mulle millalgi, et alguses ta ei plaaninud mulle üldse öelda, millal tal puhkus algab, vaid pidas plaani siis alles Eestist helistada ja öelda, et on kodumaale jõudnud, aga mõtles ümber. Siis ma oleksin ausõna kreepsu saanud. Ta on totaalne manipulaator. Ma tean seda kõike. Ma tean seda krdi hästi. Olen seda oma nahal tunda saanud. Ning kuigi ma sooviksin hetkel öelda, et ma ei taha teda näha, siis kahjuks see pole niimoodi. Ma tahan teda näha. Ning see ongi kõige hullem kogu selle asja juures.

Aga oletame, et ta ei tule Tartusse. Mis mu elus ikka muutuks? Mitte midagi. Ma pole teda nii pikalt näinud, et see tundub isegi päris uskumatu. Tegelikult ei muutuks mu elus siis mitte midagi. Ma saaksin haiget, aga ma olen seda varem ka saanud, tema pärast just eriti. Kokkuvõttes ei oleks see ka midagi sellist ületamatut, sest tema puhul olen ma vist juba kõigega harjuma hakanud.

 

31.jaanuar 2009:

Ning ma olin Hurmurile ju siin millalgi maininud, et minu käes on see kontorivõti. Tema hakkas muidugi vasakule mõtlema ja ütles, et kui ta tuleb, siis ta tahaks mu kontorit näha😀 Täna siis ütlesingi talle, et kontorivõti pole enam minu käes. Ta ütles, et peaksin selle tagasi saama. Ma ütlesin naljaga, et ei kavatsegi ning kui ta suudab ainult kontorist mõelda ja nüüd tänu sellele Tartusse ei tule, siis fine by me. Hurmur võib ise nalja teha, aga teiste nalju ta lihtsalt ei mõista. Vähemalt minu omasid küll mitte. Ta ütles, et lootku ma ainult, et ta nüüd sellepärast Tartusse tulemata jätab. Et mida ma veel välja mõelda ei suuda. Ning siis mingi asja suhtes ütlesin talle, et ta on tõbras, nagu mul viimasel ajal kombeks on, tema küsis, miks ta tõbras on. Ma ütlesin, et see on hellitusnimi, et tore ju ikka ei ütleks tema kohta😀 Ta ütles, et ka tema vajab häid sõnu ning hellitusi. Ma ütlesin, et tema vajab ainult piitsa ja muud mitte midagi. Hurmur ütles, et olen ikka vahepeal krdi ülbeks läinud, ma ütlesin, et olen alati ülbe olnud😀

Jah, niimoodi meie suhtlus toimubki. Ning ma isegi ei kujuta ette, kuidas see päriselus enam toimuma saab. Enne meie esimest kohtumist olin ma temast ju nii heal arvamusel, siis ta oli mulle sellise toreda mulje jätnud. Enne teist kohtumist olin ma temast nii sees, et kui Tallinnas teda nägin, olin kindlal veendumusel, et see ongi paradiis. Ning nüüd… Kui ma isegi msnis suudan endale hädavaevu kaitsekilbi ehitada, siis päriselus osutub see ilmselt täiesti võimatuks. Sest kogu selle aja jooksul ma ei ole ju tema suhtes immuunseks saanud. Kui ma seda oleksin, siis ma suudaksin talle ära öelda. Ning seda ilma kahetsemata. Kuid ma tean, et kui otsustaksin teda mitte näha, kahetseksin kohe ning näriksin terve selle nädalavahetuse jooksul kõik oma küüned täiesti nahani ära. Ma võin ju ennast petta, aga tegelikult ma tahan teda näha. Ma olen faking oodanud seda augustist saati, kuigi kogu selle aja jooksul lubasin, et hakkan teda vihkama. Tuhkagi ma hakkasin.

Kuid tegelikult mängin ma tulega. Ning saan kindlasti kõrvetada. Minu süda saab. Aga ma ei saa sinna midagi parata.

25.jaanuar 2009:

Miks on nii, et nüüd hakkad sa minuga alati kohe ise rääkima, aga varem, kui ma alati ootasin, et sa seda teeksid, sa ei teinud seda või viivitasid sellega päris kaua… Hurmurist käib siis hetkel jutt. Ning ta tahab ikkagi Tartusse tulla! Misasja nagu? Ma ei teagi, kas kohtuda temaga või mitte. Varem ei olnud selles mingit küsimustki, et selline variant üldse olemas oleks, et kui ta Eestisse tuleb ja Tartusse tulla plaanib, siis ma võiksin sellest keelduda. Aga nüüd… No üks põhjus, miks ma teda näha ei taha, on kindlasti see, et ma kardan uuesti ta lõksu langeda. Mul läks nii kaua aega, et sellest välja tulla ja tegelikult olen endiselt vist tema suhtes natuke haavatav, päris immuunseks pole ma veel saanud. Hurmurile ei öelnud ma veel midagi. Ma arvan, et ka tema ei isegi ei mõtle sellele, et selline asi võiks üldse võimalik olla, et me ei kohtu. Ta kunagi ütles, et teeb niimoodi, et helistab alles siis, kui juba Tartus on. Ma usun, et see oli nali, sest siis oleks päris piiks ikka. Ma tean küll, et tahtsin talle siin vahepeal kätte maksta ja mis kõik veel, aga ma siiski ei ole selline inimene.

Teine põhjus… Ma ei hakka sellest hetkel kirjutama, sest ma ei ole ju Kavalat näinud. Veel mitte. Aga ta ei saa ju olla põhjus. Ei saa ju? Vähemalt ei tohiks. Kui isegi Kavalaga päriselus näeme, siis ei tohiks tema ikkagi selle põhjuseks olla, et ma Hurmuriga ei kohtu. Kuid ma ei hakka ennustama. Vaatame, mis elu toob. Kardangi, et see ei too päris seda, sest eufooria on kerge kaduma.

Ma ei tea, kas peaksin Hurmuriga kohtuma. Õnneks on aega veel mõelda.

Edit: Pask, pask. Hurmur mõjub mulle siiski nagu narkootikum. Nii kergesti võib temast sõlutuvusse jääda. Ning selle kõigega käib kaasas see tõpralik suhtumine. No näiteks, kui ma teda ei teaks, siis solvaksid mind kohutavalt mõned asjad. Näiteks tänagi. Hurmur mainis, et kui Tartusse tulles lumi on maas, siis võiksime koos lumememme ehitada või kelgutama minna😀 Ma ütlesin, et ma viskan teda nähes kohe lumekuuli talle pihta, et mitte sõnagi ei ütle. Hurmur ütles, et tema ei ütle ka sõnagi, vaid ajab kohe mulle keele kurku ja enam oma keelt sealt ära ei võta. No kui seda oleks näiteks omal ajal öelnud Esimene või ütleks Kaval praegu, siis see viiks mind rivist välja, solvaks mind. Aga tema puhul see on nii tavaline, muud käitumist ju temalt ei ootakski. Kui ta käituks armsalt, siis oleks see ju hoopis kahtlane.

Aga ma endiselt ei tea, kas saada temaga kokku või mitte. Eks aeg näitab. Aga tema lummusesse uuesti langeda… see oleks kõige hullem, mis minuga juhtuda saaks. Kõige hullem.

11.jaanuar 2009:

Vahel võib Hurmur isegi täiesti inimene tunduda. Näiteks täna. Ta rääkis, et sai mata eksamil 21 punkti ja kirjand oli ainult 20 punkti, inka oli 65 ja ühiskond ka umbes niimoodi. Kusjuures, ta mainis, et üks kirjutas neil proovikirjandi 96 punktile, aga päris kirjandis sai ainult 15 punkti ja kukkus läbi. Kõigil olevat suu lahti vajunud. Ta oli lihtsalt teemast totaalselt mööda pannud. Päris õudne ikka. Sellised asjad hirmutavad mind ennastki.

Aga Humuri puhul mind üllatas, et ta üldse selle nii vabalt ära rääkis. Ta on alati pigem selline inimene olnud, kes ei taha end mitte mingil juhul halvast valgusest näidata, olgu või tegemist kas või eksamite tulemustega. Ta mainis, et peab triikima minema ja pärast küsis minult, et kas ma üldse triikida oskan. Ma ütlesingi talle, et ausalt öeldes olen elus ainult kaks korda triikinud ja neist üks kord kõrvetasin pluusi ära. Ta ütles, et vähemalt olen ma aus. Aga jah, ta teab nagunii, et ma ei ole majapidamistöödes eriti kodus kunagi olnud. Ma oleksin tahtnud talle öelda, et tema just aususega ei hiilga, aga jätsin ütlemata. Täna ma ei tahtnud temaga tüli norida. Täna oleksin tahtnud lihtsalt ta embusesse pugeda… Ma endiselt mäletan ta nägu nii hästi, nagu ma oleksin teda eile näinud, kuigi tegelikult on möödas juba üle nelja kuu meie viimasest kohtumisest. Kuidas see saab niimoodi olla? Miks see on niimoodi? Ma lihtsalt ei saa aru. Aga ma ei hakka sellest nagunii kunagi aru saama.

10.jaanuar 2009:

Aga Hurmur võiks end üldse põlema pista! Eile ajas ta mulle jälle totaalset udu ja mina sain väga vihaseks ning ütlesin talle, et ta on totaalne tõbras ja et vanasti oli ta palju normaalsem, et mul on sellest kõigest juba täiega kõrini, et tema jaoks ongi kõik nali. Ta ei hakanudki end kaitsma, vaid ütles, et ta ongi tõbras, et ilmselt peaksin talle nüüd paremsirge andma, aga et ärgu ma ainult nina pihta löögu, sest ta peab veel täna tööle minema. Siis pööras ta jälle kõik naljaks. Öösel saatis sõnumi ja ütles, et mängib kaarte, mina muidugi ütlesin, et ilmselt ta võidab siis kõik mängud, sest öeldakse ju, et kel veab kaardimängus, sel ei vea a-tähega asjas. Siis ta saatis vastu ja ütles, et tal veab kõiges, et ta on üks lucky bastard. Et käivad jah jutud, et ta on tõbras. Lõppu pani muidugi, et kallistab. Ma vihkan teda!!!!!!! Kuidas ma tahaksin teda vihata!!!!!!!! Ma olin kindel, et sellise sõimamise peale ta blokib mu ise ära, aga tal on südame asemel kivi. Ning kui mainisin talle, et jõin rummi koolaga, siis ta ütles, et väga hea, et harjutan kangemate jookide joomist enne tema tulekut, et siis teeme ühe suure klubitiiru. Miks sa krt mind endiselt näha üldse tahad pärast sellist käitumist? Ning miks mina sind näha tahan? Sinu pärast jääb mul närvirakke järjest vähemaks. Ning kusjuures, Hurmur tahtis kohe jaanuari alguses puhkuseavalduse sisse anda, aga tollel päeval faks ei töötanud. Ning kui ta järgmine kord läks andma, siis oli üks temast juba ette jõudnud ja oma puhkuse veebruari pannud. Kuigi Hurmur arvas, et ta siiski saab puhkust, sest neil ainult kaks päeva kattuvad puhkusest. Aga ta saab alles kolmapäeval täpse vastuse selle kohta. Mingi osa minust tahaks, et ta ei saaks seda puhkust, sest kui ma teda uuesti näen,( kui me selle vähese aja jooksul, mis veebruarini jäänud on, muidugi täiesti teineteise närve ära ei söö ja ikka üldse plaanime veel siis ka üldse kohtuda) siis saan ilmselt nii haiget, sest temast uuesti lahkuda… Või saan ma juba kohe alguses haiget, sest ta on lihtsalt nii ego. Mitte ükski mees pole mind kunagi niimoodi tundma pannud. Ma tahaksin teda meeletult näha, aga samas sooviksin, et ta ei tulekski kunagi Eestisse. Ma tahaksin tema embusesse joosta, aga samas tahaksin talle kõrvakiilu anda. Ma tahaksin teda suudelda, aga samas tahaksin talle peksa anda.

Vahel ma mõtlen, kui lihtne oli ikka hõivatud olla! Siis ei tekkinud selliseid imelikke soove, sest suhtes olles teisi mehi ju ei vaata, suhe on püha. Vähemalt minu jaoks küll. Kes oleks veel aasta tagasi osanud öelda, et aasta pärast mu elu selliseks muutub? Et lasen endale üha enam ja enam haiget teha? Samas ei tea ma, mis juhtub aasta pärast. Ühe aastaga võib nii palju juhtuda. Meeletult palju.

Kuid üks on kindel: mina juba niisama lihtsalt ei muutu. Ma jään alati selleks romantikat igatsevaks tüdrukuks, kelle tunded on alati ülevoolavad. Vahel ma tahaksin iseenda eest põgeneda, aga isegi see on täiesti võimatu. Võib-olla sellepärast ma eile nii väga oleksingi kärtsu-mürtsu tahtnud, sest ma olin omadega nii sisemiselt läbi. Klubis aga ununeb selline asi natuke ära, vähemalt minul küll. Niisama kuskil vaikses kohvikus istudes süveneb see üha rohkem.

9.jaanuar 2009:

Ma olen ikka selline idioot. Ma ei saa Hurmurile kunagi haiget teha, pigem saan ma ise hoopis haiget. Temaga msnis olen nii ülbe, kui vähegi võimalik, ta isegi saatis mu metsa, aga ikkagi rääkisime kokkuvõttes edasi. Ning lõpuks rääkisime üldse päris tõsiselt, julgesin talt küsida, millal ta viimati seksis, aga enne mainisin, et ma oleks midagi küsida tahtnud, aga ilmselt poleks mõtet, sest ta ajaks nagunii udu. Lõpuks sain temalt lubaduse, et ta on üdini aus. Ning saingi teada. 2008 aasta alguses, millalgi jaanuaris. Ma millegipärast usun, et ta ei valetanud. Kuigi samas on seda siiski raske uskuda, sest ta on ju mees, pealegi veel kena ka. Kuigi ma tean tema vankumatuid põhimõtteid, ta seksib ainult tunnetega. Kuigi see viimane ei lähe temaga üldse kokku. Nii palju asju ei lähe temaga kokku. Näiteks see, et talle meeldib psühholoogia. Näiteks see, et just tema tõi mulle kohtumisel punase roosi. Kuid mida rohkem ma temast püüan aru saada, seda võimatum see on. Ma parem ei püüagi seda üldse, vähem endal ka muresid kaelas.

30.detsember 2008:

Muide, Hurmur sai neti tagasi. Ta pidi küll alles 6-ndal jaanuaril selle saama, aga sai varem. Rääkisin talle peost Nimetas ja brasiillastest ning kuigi ma nii väga oleksin tahtnud mainida, et suudlesin ühe peo jooksul kahte tüüpi, jätsin selle siiski ütlemata. Miks? Kui ma isegi vaid teaksin… Ta küsis naljaga, et mitmega ma teda siis petsin, ma ütlesin talle, et no ta ju nagunii arvab, et ma olen nunn, nii et siis ta teab ilmselt ka vastust😀 Tegelikult Hurmur arvabki, et ma olen superkorralik. Kui ta vaid teaks🙂 Ning samuti ütlesin ma talle, et isegi parima tahtmise juures ei saaks ma teda petta, sest pole võimalik petta inimest, kellega sul ei ole midagi😀

23.november 2010 ehk siis, kui Omakasupüüdmatuga suhtes olin:

Laupäeva öösel vaatasin kella 02.50ni filme, Omakasupüüdmatu magas juba ammu(meil on Omakasupüüdmatu toas õnneks või kahjuks telekas). Ning kui Omakasupüüdmatu pühapäeva varahommikul seksida tahtis, oli minul selline unekas + täielik huvipuudus, et ütlesin talle, et mitte praegu. Nii et nädalavahetusel me ei seksinudki. Vahel ma ei mõista, kuidas mehed ALATI seksiks valmis saavad olla. Kunagi kui mul öösel isu tekkis ja ma Omakasupüüdmatut alguses jalaga vaikselt masseerima hakkasin, sest jah, ta tõesti on mees, aga ta võib olla ka ei viitsi või ei taha või on unine, siis ta järgmisel hommikul ütles mulle: “Jaanika, kui teine kord öösel seksiisu peale tuleb, siis võid lihtsalt öelda. Või nurjatult kõrva sosistada. Ükskõik millal, ükskõik mis kell.” Ma tõesti ei saa aru noh. Minul on hetki, kus ma isegi ei mõtle seksile, kus on viimane asi, mida ma tahan. Ja vahel ma lihtsalt ei taha seksida. Seda juhtus eriti tihti Esimesega, ka Erilisega tuli ette, Omakasupüüdmatuga isegi vähem kui ma alguses arvata võisin, aga jah. Sellepärast ma ei saa aru neist krdi romaanidest, kus on täiuslik paar ja neil on täiuslik seks jne, et enne seda meest polnud seda naist keegi niimoodi tundma pannud ning naine on nüüd tänu sellele mehele valmis alati seksima(mees on niigi alati valmis, selles pole kahtlustki). Ja kui nad seksivad, siis lisaks kümnele orgasmile, mis mõlemad saavad, siis oleks nad nagu veel narkouimas ka veel ja nii läbi pärast suurepärast seksi… Blaa-blaa-blaaa. BLAAAA BLAAAAAAAAA. BLAAAAAAAAAAAA. BLAAAAAAAAAAAAAAA. BLAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA. Sellist seksi pole mina kunagi kogenud. Nii palju pole ma vist mitte ühtegi meest ihaldanud, nagu neis raamatutes alati naised ihaldavad. Aga ma usun, et need viimased asjad ongi ainult raamatutes.

21.detsember 2010:

Vahel ma mõtlengi, et Omakasupüüdmatu on liiga hea inimene. Ta aitab mind alati, kui saab ja on alati toeks, samuti on tema see, kes maal alati vanavanemaid aitab, hullu vanatädi juures käib ja nende maja probleeme lahendab, õe kapriise talub, kui too teda jälle kuhugi autojuhiks tahab jne. Ja mida teen mina? Vestlen mitu tundi Erilisega msnis ja ohkan, kuidas ma kõike seda igatsen, mis meil Mehhikos oli. See ei ole füüsiliselt petmine ega midagi, aga vaimselt ju siiski on. Ja ma tean, et kui Omakasupüüdmatu peaks sellisest käitumisest teada saama, ta ei annaks mulle andeks. Ta on mulle alati öelnud, et ta võib kõiksugu asju andestada, aga mitte petmist. Ja petmist igas mõttes. Miks ma tegelikult oma sõnade järgi ei käitu? Nimelt vabatahtlike järellaagris ma mainisin ühele neiule, kui too minult Mehhiko kuti kohta küsis:”What happens in Mexico, stays in Mexico.” Ja nii peakski ju olema. 

Mu sõbranna ütles mulle, et omamoodi on vaadata, kui rahulik mu elu Omakasupüüdmatuga on. Ilma igasuguste draamadeta ja tülideta. Ja nii ongi ju. 

20.detsember 2010:

Jaanika, sa oled loll! Loll lammas oled ju! Passid sellepärast pool ööd netis, et loodad, et äkki ta läheb internetikohvikusse ja logib sisse. Et äkki sa saad teda jälle veebikaamerast näha, tema naeratust, tema silmi, tema tumedat nahka… Et äkki saad veel tema häält kuulda ja äkki saate jälle koos naerda. Ja sind ei huvita, et ta on nii kaugel, aga sa tahad temaga rääkida ja teda näha. Mäletan, et enne Mehhikosse minekut öeldi mulle, et kindlasti armun mõnesse mexicanosse ära. Mina ainult naersin ja kinnitasin, et seda küll ei juhtu(siis pidasin end hõivatuks, aga usun, et kui ma ka oleksin vallaline olnud, oleksin ikkagi samamoodi naernud). Jah, Jaanika, jälle pidid oma sõnu sööma. Ma tean, et mul oleks kõvasti kergem, kui ta kellegi leiaks. Pikemas perspektiivis oleks. Kuigi see teeks põrgulikult valu. Aga siis ma vähemalt ei loodaks võimatut! Kunagi tundus mu jaoks võimatu, et ma gümnaasiumi ära lõpetan. Ma lõpetasin. Kunagi tundus mu jaoks võimatu, et ma Mehhikosse saan. Ma sain. Samuti tundus võimatu, et edasi õppima lähen. Ma läksin. Ka tundus võimatu, et enam-vähem õppima hakkan. Ma hakkasin. Aga no kuulge, loota sama naiivselt, et äkki kunagi olen Mehhikos tagasi ja saan Erilisega koos olla, on juba haledamast haledaim. Ta on minust üle 10000 km kaugusel või veel rohkem. Ma ei saa aru, miks minu soovid on alati nii keerulised. Miks ma ei suuda leppida hea ja rahuliku eesti mehega, kes mul juba olemas on? Miks ma ei ole Eestis nii õnnelik? Muidugi ma armastan Eestit, aga iga päev ma mõtlen Mehhikole. Ustav ütles msnis, et tema vihkab reisimist ega teeks seda isegi siis, kui talle peale makstakse. Kui mulle pakutaks hetkel tasuta reisi Mehhikosse pikemaks ajaks, läheksin ma kohe. Jätaksin ka kooli, et minna. Või kui saaksin sinna õppima minna.

Ja miks ma ikkagi mõtlen sellele mehele? Miks ometi? Miks ma ei suuda end kas või edasi petta, et ma temast üle olen saanud? Miks? Miks, Eriline? Miks ma ei suuda leppida sellega, et olen su kaotanud? Ja isegi kui ma peaksin sind korra oma elus uuesti nägema, siis mis see annaks? Natuke õnnejoovastust ja siis uuesti sama agoonia? Jumaluke, sa mõjud mulle miljon korda hullemini kui Hurmur. Sest ma tean, et sa armastasid mind. Et sa armastad mind… Isegi kui hetkel ma veel võin seda olevikus öelda, siis varsti enam ei või ju. Ma tahan ju uskuda, et ma olen su kaotanud. Mu mõistus tahab seda uskuda. Aga mu süda ei taha! Ja mina olen täielik südameinimene.

Oeh, Jaanika, sa ei muutu ikka mitte kunagi. Mitte kunagi.

 

18.detsember 2010:

Ja nüüd olin kaks ööd Omakasupüüdmatu juures. Ma tõesti ei tea enam. Ma ei suuda kuulda enam Omakasupüüdmatu 10-aastaku plaani sellest, kuidas ma kooli lõpetan, siis töötan paar aastat ja siis tulevad lapsed. Krt, ma ei taha kuue aasta pärast lapsi. Ja kui isegi tahaksin, siis selleks meheks ei ole vbl üldse Omakasupüüdmatu, kellega ma neid tahaksin. Omakasupüüdmatuga me kulgeme vaikselt oma ajas, kõik on nii rahulik. Ühest küljest muidugi hea, teisest küljest ma mandun lihtsalt. Vajan kedagi energilisemat, igas mõttes. Kahe öö jooksul seksisime Omakasupüüdmatuga ühe korra ja see oli… see polnud eriti hea. Ma olen mõistnud, et pärast Erilisega uuesti rohkem suhtlema hakkamist on mu seksuaalelu Omakasupüüdmatuga eriti alla käinud. Enne seda oli veel, mis ta oli, aga pärast seda on tõeline katastroof olnud. Ilmselt on asi selles, et äkki mu keha vajab Erilist? Olen lihtsalt nii segaduses. Samas ei suuda ma Omakasupüüdmatut maha jätta, sest mu realistlik pool teab, et Erilisega on kõik(aga mu unistajalik pool ei suuda sellega leppida, et nüüd on kõik). Isegi, kui ma saaksin kunagi Mehhikosse tagasi, siis oleks Erilisel selle aja peale juba keegi teine. Ja see oleks normaalne, et tal keegi oleks. Sest miks ta peaks mind ootama, kui ma nii-öelda hõivatud tegelikult olen, pealegi veel nii kaugel. Viskasime Erilisega veel nalja, et peaksime poole Atlandi peale minema, et täpselt keskteel kokku saada. Et ta tuleks oma paadiga😀 Või ujuks😀 Haha😀 Ja me naersime jälle. Igatsen seda kõike, igatsen teda ju. Mis sellest, et ta on minust lühem, et tal on kaks last kahe erineva naisega, mis sellest. Mis sellest, et tal on düsleksia. Mind ei huvita. Tegelikult ka. Ma pole ju kellegagi niimoodi naernud, mitte kellegagi.

10.detsember 2010:

Oeh jah… Erilise kommentaar oma Facebooki seinal “Sa oled minu südames” ei mõju mulle kõige paremini. Kõige hullem selle asja juures on see, et mina õpetasin talle Mehhikos olles need sõnad, isegi kirjutasin mingile paberile. Seega selles mõttes mõjub see asi veel hullemini, oleks ta need google translatoriga tõlkinud, ei mõjuks need mulle nii hullult. Ta kirjutas mulle ka paar kirja, kus mainis, et ma võiksin õnnelik olla ja et tema üritab seda ka, aga ta pole minust üle saanud, et olen väga eriline… Oeh jah… Ma ei taha talle mõelda, ma ei saa pihta, mis mul viga on… Vahepeal ma olin ju temast täiesti üle saanud! Või ma üritasin end petta? Ma ei saa aru lihtsalt. Jaanika, sa oled idioot! Tundsid seda mehhiklast 2,5 kuud ja nüüd pole teda peaaegu viis kuud näinud ja ikka ei suuda temast üle saada! Mul on ju Omakasupüüdmatu ja ma olen temaga õnnelik. Olen ju? Olen ju?????????? Muidugi olen! Omakasupüüdmatu on alati olemas, ta armastab mind ja mina teda, me naerame koos, me oleme avameelsed, meil on hea koos olla, ma armastan tema embuses olla, Omakasupüüdmatuga ei ole mingeid draamasid ega tülisid, ta on rahulik inimene ega kisu tüli ega tee draamasid(ja mille tõttu ka mina kõvasti rahulikum olen). Aga… Alati on mingi aga…

Omakasupüüdmatu vastu ma ei tunne seda kirge. Seda kõikehõlmavat kirge, mida ma Erilise vastu tundsin. Jah, Erilisega ei saanud ma seksides orgasmi, aga vähemalt keeleka ja näpukaga suutis ta mind taevasse viia. Omakasupüüdmatu seda teha ei suuda. Üldse on Omakasupüüdmatuga seksimine kuidagi robustne ja lihtsalt seksimine seksimise pärast. Ja eelmängu pole üldse nii palju, kui ma tahaksin(pigem üldse mitte :S) Jah, ma tean, et võiksin seda talle mainida, aga ma usun, et see ei aitaks. Kolmapäeva öösel, kui ta minu juures oli, tahtsin talle peaaegu nähvata, et krdi mees, mul on kopp ees sellest kõigest lihtsalt! Oleksin tahtnud karjuda, et kuigi ta on mulle nii kallis, siis seksivallas me vist ei sobi väga hästi. Ega ma ei süüdistagi ainult teda, sest sellisel juhul on süü alati kahepoolne. Viga on minus ka. Ma tean seda. Miks on vahel niimoodi, et mees, keda sa nii väga oma elus vajad ja kelle vastu sul sügavad tunded on, ei tekita sinus seda kirge, mida sa tahaksid? Ja miks on vahel jälle vastupidi, et mõttetu tõbras tekitab sinus kirge rohkem, kui sa tahaksid? No miks ometi? (Kuigi Eriline oli selles mõttes täielik erand, oli olemas kirg ja ta polnud mõttetu mees, ei ole mõttetu mees…).

5.jaanuar 2010:

No nii loll kui mina ei anna lihtsalt olla. Aga Mehhikos olles mina nautisin kõike(loe: teda), mis mul oli ja ma teadsin täpselt, millal ma ta kaotan. Ja see on isegi hullem kui mitte teada, sest ma olin ju selleks valmis. Aga ma sain ikkagi megalt haiget ja just nüüd on see hakanud eriti välja lööma. Eriline ilmselt peabki mind kahepalgeliseks inimeseks, mida ma ka olen. Aga mida ma teha saan? Ma ei saa ju loota võimatut. Ma ei saa ju. Isegi kui ma mingi ime läbi peaksin aastate pärast Mehhikosse tagasi minema, on meie teed juba ammu lahku läinud ja tal on keegi teine(ja isegi, kui pole, siis ikkagi oleks loll niimoodi oodata ja loota).

Omakasupüüdmatuga ei ole see kunagi SEE. Samas on hetki, kus ma tean, et Omakasupüüdmatu on maailma parim ja temaga on nii hea olla. Ja siis on hetki, kus ma mõtlen, et ma ei jaksa enam. Ma ei tohiks Erilist Omakasupüüdmatuga võrrelda, ei tohikssssssssss, aga teen seda ikkagi. Eriline andis mulle energiat juurde kogu oma olemusega(ta sõlmis alati tutvusi nii kergelt ja oli üldse alati nii energiline ja seltskonnahing. Temaga olin ka mina samasugune). Omakasupüüdmatu aga… kohati ma tunnen, et ta võtab seda energiat minult ära. Asi ei saa olla vanusevahes, see on lihtsalt Omakasupüüdmatu iseloomus(ja minu muidu ka, sest ma saaksin ju seda muuta, vähemalt osaliselt küll, aga ma ei üritagi üldse ju). Tunnen end tõsise reeturina. Ei, mitte Erilise ega Omakasupüüdmatu pärast, vaid enda pärast. Olen iseenda hinge reetur, petan iseennast. Ütlen endale kogu aeg, et what happens in Mexico stays in Mexico. Panen end seda uskuma. Valetan endale näkku. Oehhhhhhhh.

01.jaanuar 2011:

Mul on hetki, kus ma hakkan sellest kõigest tüdinema, kus ma mõtlen, nagu ma oleksin Omakasupüüdmatuga juba aastaid koos olnud(ta ise ka ütles, et tundub nagu ühe aasta oleksime küll koos olnud). Vahel ma mõtlen, et me lihtsalt vegeteerime, tema mängis nüüd enda juures oma arvutimänge ja ma vahtisin telekat. Mitte et mulle endale vegeteerida ei meeldiks, armastan seda, aga koos kallimaga tahaksin ikkagi midagi huvitamat ka teha. Omakasupüüdmatuga on tihtipeale kõik kuidagi üksluine.

14.märts 2011:

Olin eile öösel Omakasupüüdmatu juures. Ja sain üha enam aru, et see asi pole õige. Esmaspäeval läheb ta uuesti tööle pärast pikka sinist lehte ja siis on tal pikk nädal, seega me ilmselt ei näe(kuigi ta on kolmapäeval ja neljapäeval vaba, aga mul palju kooliasju teha ka). Nii et see nädal saan asjade üle järele mõelda. Talle ma ei ole midagi öelnud. Leidsin, et kui selle nädala jooksul leian, et see kõik pole ikka õige, siis pean selle raske otsuse ära tegema. Ma ei saa midagi teha, see on valus, aga see on kõige parem. Meile mõlemale. Eks ta on ise ka tähele pannud, et midagi vist on viltu, sest ma ei taha üldse seksida, olen üldse kuidagi kauge. Ta üritab, aga mida rohkem ta üritab, seda vähem ma seda soovin. Täna lausa nähvasin talle, et mul pole tuju, kuidas ta sellest küll ometi aru ei saa. Omakasupüüdmatu hakkas pärast seda raskelt hingama, sain aru, et ta mõtleb, et midagi on valesti. Tunnen end kohutavalt. Ma ei kujuta ette, kui olukord oleks vastupidine ja tema mulle niimoodi nähvaks. Mul hakkaksid vist kohe pisarad voolama. (Nojah, kindlasti tuleksid pisarad ka sellepärast kiiremini, et tema on siiski mees ja peaks loogiliselt võttes peaaegu alati seksiks valmis olema).

Ma võiksin ju loota, et kõik muutub. Et see on vaid ajutine. Aga kui see on kestnud vahelduva eduga juba 1,5 kuud või natukene rohkemgi, siis see ei saa ju olla ajutine? Tegelikult peaksin temaga rääkima, aga ma ei suuda, isegi ei taha. Tunnen, et ta ei mõistaks mind sellisel tasandil. Tunnen end sitasti. Kohutavalt. Võib-olla sellepärast olengi Omakasupüüdmatuga kuidagi õel, et ta tahaks ise mu metsa saata? Või et kui ise ta hülgan, siis oleks see meile mõlemale ja ka talle kergem, sest ta ei arvaks, et jäi parimast ilma… Või ka sellepärast, et ma ise ei arvaks, et jäin parimast ilma? Oeh…

Ma ju hoolin temast, armastan teda… Aga see pole enam sama. See armastus pole enam see. Mu mõistus ütleb, et ma olen üks igavene lammas, et üldse niimoodi mõelda võin, et kuidas ma saan üldse kahelda selles, kas Omakasupüüdmatu on parim mees, kui see on ilmselge, et ta seda ju on. Aga mu süda… Mu süda ütleb midagi muud. Ja võib-olla mõnedes olukordades on mõistus parem valik, aga hetkel pean käituma oma südame järgi. Sest mõistus räägib faktidest, süda tunnetest. Ja suhtes on see viimane kõige olulisem.

01.03.2011:

Omakasupüüdmatuga on asjad… halvad. See pole enam see. Võinoh, tema arvates on asjad vist korras. Aga mina tunnen meeletut tüdimust, meie vahel pole enam ÜLDSE KIRGE, MA RÕHUTAN, MITTE MIDAGIIIIIIIII! Ma ei taha temaga seksida, see ei huvita mind. Võib-olla on asi ajutine, aga ma ei tea… Kahtlane värk. See vanusevahe võib põntsu panna, sest tema nägemuse korral oleks meil 3-5 aasta pärast lapsed. Mina ei taha veel niipea lapsi. Olen ju nii noor, nii palju on veel avastada ja teha. Lapsed oleks ainult koormaks sellises vanuses. Pean tõesti asjade üle järele mõtlema ja kui endiselt leian, et asjad on niimoodi, talt aega paluma ja vaatama, kas hakkan temast puudust tundma. Võib-olla tõesti saadaks ta siis mu kus kurat, sest on minevikus palju haiget saanud, aga siis polnudki ta ju mulle määratud. Aga kardan eksida, kardan hiljem avastada, et kaotasin maailma parima mehe, kardan, et pärast pole enam midagi teha. Ma ju armastan teda. Ja see on ju kõige olulisem? Sest kirg on hetkeline, armastus aga pikaajalisem tunne. Aga samas… kui kirge ikka pole ja on üks suur tüdimus, siis ei saa ka suhet olla. Samas ma ei kujutaks enam ette, et pole enam kedagi, kelle kaisus olla, kelle käed ümber minu on.

Omakasupüüdmatu on imeline mees. Ta on seda. Mõistev, alati olemas, inimene, kes on alati toeks. Ta ütleb välja, mida tunneb, ta tõesti hoolib. Temaga pole draamasid, mida ma nii väga vihkan, ma saan teda usaldada absoluutselt kõiges. Aga… kas alati peab mingi aga olema? Kas ka armastuses? Kas selline ongi armastus, et miski kriibib? Oeh…

 

5.aprill 2011 (vahetult pärast Egoga tuttavaks saamist).

Vahepeal on muidugi ka pidusid olnud, aga eraldi mainimist vajab vist reedene pidu. See algas nagu iga teinegi, läksime sõbrannaga Big Beni(viimasel ajal käimegi seal, sest Püssirohukeldris on nädalavahetusel alati pilet, aga Big Beni saab tasuta sisse, seega peame ainult jookide eest maksma). Jõudsime umbes 15 minutit kahekesi istuda, kui meie juurde tuli üks kena noormees(pikk, hurmavate ja ohtlike silmadega!) ja küsis inglise keeles, kas võib meie juurde istuda. Ta istus siis minu kõrvale ja mina mõtlesin, et kust ta küll pärit võiks olla. Oleksin vist kõike pakkunud, aga et soomlane, seda mitte iialgi! Soome mehed ei ole ju kunagi nii seksikad.

Rääkisime siis natuke ja sain kohe aru, et tegemist on ülbikuga(oeh, Jaanika, kas sa juba Hurmurist piisavalt ei õppinud? Ja Hurmur oli Ego kõrval veel väike mutter(Ego siis selle seksika soomlase nimi). Sõbranna eriti rääkima ei kippunud, ta kuidagi ei julge inglise keeles rääkida, seega saime Egoga päris hästi jutule, tema inglise keel on selline keskmine, natukene halvem kui minu oma. Sain siis teada, et ta on kaks nädalat juba Tartus olnud, ööbib Kutsehariduskeskuse ühikapoolel, aga tal on oma tuba seal. Ja prkatikal oligi alguses hotelli administratsioonis(kus minagi jaanuaris pidin olema), siis kesklinna turismiinfokeskuses, esmaspäeval suundus aga kaheks nädalaks Pärnusse ja sealt tagasi tulles on uuesti kolm nädalat Tartusse ja siis suundub Soome tagasi. 

Vahepeal käis Ego väljas suitsetamas(suitsetab nagu korsten ja võib vabalt 12 õlut ära juua, pole aru saadagi, et täis oleks, see vist soomlaste puhul normaalne? Ja viina võib ka kõrvale võtta, ikka ei midagi.) Sõbranna luges mulle sõnad peale, sest nägi, et olen nagu sulavõi. Ma ütlesin, et ma tean, aga ma ei saa sinna ju midagi parata. Vahepeal kutsus üks eesti mees meid sõbrannaga tantsima, keerutasime seal natuke… Siis tuli Ego suitsult tagasi, mina läksin temaga tantsima ja sõbranna jäi purjus eesti tüübiga jalga keerutama. Egoga tantsisime seksikat tantsu, teineteise vastas… Ta tahtis muidugi kohe ka suudelda, aga ma ei lasknud ja niimoodi siis flirtisin temaga. Ja tema küsis, et kas ma ööseks tema juurde kutsekasse minna ei taha. Ma ütlesin, et lootku ainult ja isegi kui tahaksin, siis see adminn võib seal mind ära tunda ja Ego vaevalt tegelt sinna külalisi oleks võinud viia ilma juurde maksmata.

Vahepeal läksime istuma ja rääkisime. Siis tantsisime uuesti ja Ego ütles midagi, mis mind vihastas: “Jaanika, sa mängid nii keerulist naist, aga sa ei ole seda. Ma sain sellest kohe aru, et see on ainult su mask.” Mina muidugi hakkasin ajama, et just nii keeruline ja ülbe ma tegelikult olengi ja tema ohtlikud silmad mind ei võlu(pärast hakkasingi tema silmi kogu aeg ohtlikeks kutsuma).

Sõbranna läks mingi aeg minema, oli vbl natuke solvunud isegi, et niimoodi oli, aga ma ütlesin talle, et kõik tema hilinemised ja et ta üks kord kallimaga ka peolt ära läks, annavad ju selle ühe peo mõõdu välja. Ta nõustus õnneks ja me jäime Egoga sinna.

Egoa veenis mind endaga kutsekasse kaasa tulema ja ta ütles, et on kindel, et ma lähen, sest ta teab seda. Mina muidugi saatsin ta põrgusse, ise mõeldes, et krttttt, muidugi ma lähen. Olime mingi tunnikese veel, suudlesime, tantsisime, ta silitas mu kaela ja siis läksime taksoga kutsekasse. Adminn oli küll üks naine, kes mind teadis, aga ta ei pannud mind õnneks vist tähele, oli seljaga tol hetkel.

Jõudsime siis tema tuppa(kus oli totaalne kaos üle käinud!) ja hakkasime amelema. Ma muidugi alguses ütlesin, et seksini see ei lähe, aga muidugi see läks! 

Kogu öö jooksul seksisime kolm korda ja ülejäänud aja olime teineteise kaisus. See oli naljakas, et kui Ego vahel öösel soome keeles rääkima hakkas ja ma pidin talle ütlema, et ma ei saa soome keelest midagi aru😀 Ainult paari väljendit toiduainete ja toabroneerimise kohta tean, sest neid oleme õppinud, aga muud mitte midagi😀 Ja kuigi tol hetkel teadsin, et varahommikul tõmban ilmselt uttu, siis ikka oli hea ta kaisus olla.

Hommikul ärgates tahtsin minema minna, aga Ego ütles, et võiksime linna sööma minna. 

Kõndisime siis käest kinni kesklinna, ilm oli tol hetkel üsna soe. Mul oli seljas eelmise õhtu riided, punane pluus ja seelik, Ego pani selga punased teksad(tegelt ka, punased teksad! Ta ise ütles ka, et talle on öeldud, et ta näeb niimoodi gay välja, aga tema niimoodi ei tunne:D) ja valge jaki. Kõigepealt läksime Ruunipizasse , sõime pitsat ja tema jõi õlut(üllatus-üllatus! ). Siis käisime vene restoranis Galjinkas, kus Ego sai oma vene keelt praktiseerida(ta nimelt palju venelastega töötanud, maasikapõllul ja sel suvel läheb vist. Unustasin ta vanuse vist ütlemata, ta on 26). Müüja arvas, et mina räägin ka vene keelt, aga ütlesin, et mina vene keelt ei oska😀

Siis istusime Illegaardis mitu tundi, kus oli paar jalkamängu ja Ego elas vahel päris häälekalt kaasa. Muidu on ta suur hokifänn ja võib oma meeskonna pärast ka pisaraid valada. Illegaardis juhtus midagi, mis mind natukene šokeeris: nimelt teema läks ta õdede-vendade peal ja kui ta oma ühest õest rääkis, siis tulid tal pisarad silma, sest ta õde oli professionaalne atleet, aga ei saa oma käte tõttu enam sporti teha. Oleks see olnud mingi tavaline mees, oleksin ma temalt ümbert kinni võtnud ja teda lohutanud. Mina aga ei osanud midagi teha, sest see ei läinud tema üldise imagoga kokku, tema ülbuse ja sellega: “Jaanika, ma ju tean, et sa tuled järgmisel nädalavahetusel Pärnusse. Ma olen sellest 20000 protsenti kindel” või “Jaanika, sa võid ju välja näidata, et sul kama kaks minust, aga ma tean, et niimoodi pole. Ma meeldin sulle. Sina meeldid mulle ju ka.” Aga Ego võttis ise minust kõvasti ümbert kinni ja ma mõtlesin, oi Jaanika, sa ei oska tulega mängida, miks sa alati arvad, et sa oskad? Sa ju tead, et sa saad kõrvetada, sa ju tead seda.

Pärast jalutasime Turusilla juurde ja päris jahedaks oli juba läinud, Egol oli vaid õhuke valge jakk seljas. Kallistasime Turusillal nii pikalt ja ta mainis, et pühapäeval võiksin digika kaasa võtan, sest tema telefon, millega sai pilte teha, selle ta kaotas purjus peaga Eestisse tulles ära. Ma ütlesin naljaga, et kust ta üldse võtab, et ma teda pühapäeval üldse enam näha tahan. Ja ta ütles:”Kas sa tõesti suudad nendele ohtlikele silmadele ei öelda? Ise ka usud seda?” Mida rohkem ta niimoodi käitus, seda enam sain ma aru, et muidugi ma ei suuda ei öelda. Ning vbl isegi ei taha ei öelda.

Kallistasime ja siis järsku Ego rääkis uuesti plaanidest, mida võiksime teha, kui Tartus uuesti tagasi on. Ja mina ütlesin, et ma vbl siis ei mäletagi üldse teda ja tema ei mäleta mind. Ta ütles, et nii hullu tüdrukut ta küll ei unusta nii ruttu😀 Ja siis kallistas nii kõvasti, suudlesime. Ja pask, paskkkkkkkkkkkkkk. Ma teadsin, et peaksin põgenema, sest muidu olen varsti nagu sulavõi. Aga ma jäin paigale.

Enne kojuminekut käis Ego veel teepeal kahe puu taga pissil😀 Ja istusime Surnuaia peatuses bussijaamas ja soojendasime teineteist. Ja ta ütles, et ta nii tahaks, et ma Pärnusse tuleksin. Ja mina ütlesin, et Pärnus palju ilusaid naisi, vaevalt et ta mind siis mind enam mäletabki. Ta ütles, et selles ta ei kahtlegi, et Pärnus palju ilusaid naisi, aga vaevalt keegi neist nii hull on😀

Tol öösel ma ei läinud kutsekasse, ei hakanud riskima. Saime pühapäeval ka kokku ja tunnike enne nägemist saatis ta sõnumi, kus küsis, kas ma teda ikka mäletan, ma vastasin, et ei mäleta😀 Pühapäeval tegin paar pilti ja vahepeal nägime sõbrannat ja siis tema tegi ka meist koos paar pilti.

Hakkasime tagasi kõndima umbes kella 17.00 ajal, Egol oli vaja pakkida, et esmaspäeval kella 07.00 bussiga Pärnusse minna. Enne seda käisime veel Balkani restoranis, kus ta internetikohvikut kasutas(kutsekas pole netti) ja mind ka Facebookis sõbraks lisas.

Ja seda ka veel, et Ego on perfektsionist. Tal on Soomes neli raamatukogukaarti ja kuigi ta enamasti oma õpingutes parim, pole ta ikkagi rahul. Neil seal on maksimumhinne 3 ja kuigi ta võib selle saada, leiab ta, et nii palju asju saaks ju paremini teha. Ja ta oli Tartu suhtes nii uudishimulik ja kui ma mõnda fakti ei teadnud, siis ta ütles, et ma õpin turismi, kuidas ma ei tea. Ma ütlesin talle, et ma ei õpi tegelikult tursimi, vaid reisikorraldust ja mitte kõik ei viitsi nii palju pea raamatus olla😀 Ego ütles, et naistele see jah üldiselt ei meeldi, aga pole midagi teha. Sain teada, et tal on olnud vene naistega keerulised suhted vahemaa tõttu ja üldiselt meeldivadki talle välismaa naised(ja ka seksinud on ta päris paljude rahvustega). Ja seda ka, et tegelikult olla ta emotsionaalne ja võib filmide ajal nutma puhkeda, kui kurb film on. Mida mina aga eriti uskuda ei suutnud.

Jätsime Kutsehariduskeskuse juures hüvasti ja ta ütles, et ta on endiselt päris kindel, et Pärnusse lähen. Mida ma ei tee. Pärast seda oleme ka suhelnud, eile hakkas ta Facebookis rääkima ja tal on nüüd Eesti nr ka, paar sõnumit oleme vahetanud. Ja ta muidugi rääkis eile, et Pärnus nii kenad naised ja tal juba kõik päevad bookitud, ma ütlesin, et miks see peaks mind huvitama. Ta ütles, et tegelikult ta valetas veidike, et pole ükski päev bookitud ja ootab, et ma ikka nädalavahetusel sinna läheksin. Ma ütlesin, et kui ta mulle oma silmad annaks, siis oleksin rahul, teda mul vaja pole😀 Ta ütles, et võtab mu Soome kaasa, sest tema tahab kõike minust, mitte ainult silmi😀

Oeh, oeh. Ja nüüd… igatsen teda veidike(tegelt vbl natuke rohkem kui veidike). Ja ma tean, et Egol saab kindlasti mingi asi ka Pärnus olema, ma tean seda. Ja isegi kui me tema tagasi tulles peaksime nägema(milles ma kahtlen), siis oleksin ma loll, kui teda uuesti näeksin. Kuid muidugi ma saaksin temaga kokku. Oeh, oeh, oeh, Jaanika. Miks sa ei suuda nendele silmadele ja sellele pikale soomlasele ei öelda? Miks sa tahaksid temaga uuesti ja nüüd kaine peaga seksida? Miks küll? Miks sind köidavad mehed, kes teavad ise ka, et saaksid kõik naised ja selle tõttu on sellised ülbikud? Miks ometiiiiiiiiiiii?

Loll olen, muud ei midagi. Lolliks ka jääd. 

Märtsi keskpaik, 2011, umbes kaks nädalat enne Egoga tutvumist jätsin Omakasupüüdmatu maha:

Kuid Omakasupüüdmatu hülgamine nõuab siiski vist eraldi mainimist. See oli raske, kohutavalt raske. Kui kesklinnas rääkisime ja ütlesin, et mul on talle vaja midagi öelda, eeldas tema, et pigem ütlen, et olen rase, kui seda, et ma ta hülgan. Ta hakkas nutma, minul jooksid ka pisarad. Ta tahtis teist võimalust, ma ei andnud. Too neljapäev olin omadega päris ära, aga mida aeg edasi, seda rohkem saan aru, et tegin õigesti. Muidugi mõistus ütles tol hetkel, et olen vana lammas, et jätan maha parima mehe, kes mul kunagi olnud on. Aga süda tundis, et niimoodi on õige. Ja sellistes asjades tuleb südant kuulata! Pärast seda me pole suhelnud, ma ei igatse ka. Tahan lihtsalt, et ta leiaks endale selle õige naise, ta on seda väärt. Ta on väga hea mees, lihtsalt ta ei olnud minu jaoks.

31.mai 2011:

Ja täiesti lõpp, Ego on mind kaks korda juba Jannuks kutsunud, kuigi mainisin talle seda Pärnus ainult korra, et mind niimoodi kutsutakse(ning ta oli nii täis ka siis). Ma ütlesin, et ta mäletab ning ta ütles, et loomulikult mäletab🙂 Oeh, nii lihtne asi tegi südame nii soojaks. Ausalt ka. Ning see, kuidas ta ütleb, et ma annaksin endast parima, et ta teab, et saan hakkama, pean lihtsalt endasse uskuma. Poleks kunagi arvanud, et temast võiks abi olla. Ta on ju alati pigem olnud see, kes tahab ise abi, aga vastu annab vähe või pigem üldse mitte midagi. Nüüd ta on küll paar õlut joonud Soomes oldud aja jooksul, sest ta isa andis talle, aga jah😀 Võrreldes Eestiga ikka suht karsklane olnud😀 Ja muidu ta ei ela vanematega, aga viimaseks nädalaks läks nende juurde, et siis sealt lennukiga Vilniusesse minna ning sealt siis päev hiljem bussiga Pärnusse. Nendest julgustavatest sõnadest on nii palju abi olnud. Isegi kui laiskus täiesti ära ei kao, on ikkagi hea tunne. Mina ütlesin talle taolisi sõnu, kui ta kurb oli, et peab Eestist ära minema ning kui ta oma Tallinna reisi pärast kartis. Ma ei ole kunagi lootnud, et võin Egolt tuge leida(võinoh, vbl salamisi ikka olen), aga mul on hea meel, et ikka seda leidsin.

Kuid jah, ma suudan!!! Suudan!!! :) (Praktikaaruandest käis jutt).

30.mai 2011:

Egost rääkides, tuleb ta Eestisse uuesti 6-ndal juunil, Pärnusse siis. Enne seda läheb ta kaheks päevaks Vilniusesse(üheks ööks, isegi hotelli on endale broneerinud), et oma Leedu sõbrannat külastada. Ma isegi aitasin tal bussi leida, mis Vilniusest Pärnusse sõidab. Ecolinesiga läheb vist, sest see soodsam kui Eurolines(me reisiteenuste alustes pidime neid kahte firmat omavahel võrdlema). Muidu lendab Vilniusesse ning sealt siis edasi bussiga Pärnusse. Ning oma giiditöö sai ta maksimumpunktid ning tal on aruanne juba esitatud, kõik oli super olnud. Arghhhhhhh, ta ajab mind vahel nii närvi, sest ta tahab alati parim olla(ning enamasti ta oma õpingutes ka on). Sellist sõna nagu laiskus ei ole tema sõnavaras, tal on alati kõik tehtud, isegi ette ära juba. Isegi õpetaja oli talle öelnud, et ta võiks vabamalt võtta, et pole vaja nii palju pingutada ning tema Tallinnas korraldatud reis oli nii hästi planeeritud olnud, et tegelikult polnud vaja nii täpselt kõike teha. Kuid Ego ei taha vabamalt võtta, talle meeldib niimoodi nagu hetkel asjad on. Ning ta on viimased kuus päeva juba täieti kaine olnud, rekord pärast Eestit😀 Rekord pärast 19-eluaastat on 21 päeva. Seda ta kohe kindlasti ei suuda ületada😀 Ning vene naisega on ta ära leppinud, nad on uuesti Facebookis ka sõbrad. Ja Ego nagu tahaks nimelt, et ma oleksin armukade sellepärast, et ta seda Leedu naist külastab(kellega ta juba pikalt suhelnud on), sest kui ta seda mulle ütles, siis ta lisas ka kohe, et kas ma üldse mäletan, et tal seal see hea sõbranna on. Ma ütlesin, et vbl isegi mäletan😀 Ta alati nagu üritaks, aga ma ei näita välja, kuigi vbl natuke armukade isegi olin. Kuid samas saan täiesti aru, et suurim viga oleks tunnistada seda. Ma vähemalt loodan, et kui näeme, siis ta ei hakka mulle detaile oma selle sõbrannaga rääkima, nendest ma päris täpselt vist teada ei tahaks. Kuid teda tundes… kindlasti hakkab😀 Oeh jah. Vähemalt ei juhtuks see siis Eestis, sest Leedu või ükskõik mis muu riigi suudaksin ma üle elada, aga kui ta suvel ikka seal Pärnus kohalikega seksib, siis on küll nõme😦 Kuid mis teha, niimoodi see elu kord juba on. Kõike ei saa, mida tahad.

16.mai 2011:

Täna jõudis Ego siis lõpuks koju, saatis mulle päeval sõnumi, et on rongis ja lõppu lisas, et igatseb mind… Oeh. Mina ju teda ka. Nüüd kirjutasime Skypes, ta oli just koju jõudnud, surmväsinud ning ärevil neljapäevase pärast, sest ta kaitseb siis oma diplomitööd, tema nimelt korraldabki selle reisi Tallinnasse, kogu ülejäänud tema kursus tuleb kaasa ja 10 Ego sugulast ka, nii et kuskil 45 inimest. Rahustasin ta maha ja ütlesin, et talle ju väljakutsed meeldivadki, on alati meeldinud. Ta tänas mind, et alati talle toeks olen.

Jah, just nimelt, minuga said sa jackpoti, Ego: ma mitte ei anna ainult seksi, vaid ma olen alati olemas, kui sul julgustavaid sõnu vaja on, kui sa lohutust vajad. Aga kas sina oleksid olemas, kui mina sind vajaksin, kas julgustaksid mind? Loll küsimus, eksole. Ma tean vastust, sind ei huvitaks. Ka praegu mainisin, et mul on homme Nõos esinemine(järjekordselt räägin Mehhikost, tund aega, Nõos on vabatahtlikele mõeldud päev, pärast praktikat lähen, sõbranna tuleb ka, tahtis mind kuulama tulla), aga ütlesin ka, et ma ei tunne enam eriti hirmu, sest olen nii mitu korda juba esinenud. Samas mäletan tõesti, et enne Raekojas esinemist tundsin meeletut hirmu, enam mitte. Olen seda ju nii palju teinud, et enam tõesti ei karda.

Aga Ego on kaine peaga väga külm inimene. Purjus peaga ta vbl isegi igatseb mind, aga see tuleb ka ilmselt sellest, et joogisena on kõik emotsionaalsemad. Kui mina peaksin kunagi tema juuresolekul pisaraid valama(ptüi-ptüi sellele!), siis ma ei leiaks toetust. Ja sellepärast pean nii tegema, et seda ka kunagi ei juhtuks. Ta ei tohi mu pisaraid kunagi näha.

14.mai 2011:

Tahtsin selles blogis kirjutada vaid sellest, kui loll on Jaanika Paanika. Ta on naine, kes on alati arvanud, et ta saab enamik mehi, keda ta tahab… võinoh, vähemalt mingil määral. Aga millalgi hakkab ta neid mehi tahtma rohkem kui ainult sel mingil määral ja siis on asi juba metsas…

Hetkel kirjutan Egost. Olin viimase nädalavahetuse Pärnus, no tegelikult laupäeva õhtust kuni esmaspäeva õhtuni. Ego eksmpromtmõte ja see, et ta oli purjus ning mainis, et ma võiksin Pärnusse minna, kandis vilja. Ma läksingi nagu idoot. Sõbranna oli mind just väljamineku asjus alt vedanud ja tahtsin minna, tahtsin nii väga. Vanematele valetasin, et lähen sõbranna maale, sest ma lihtsalt poleks suutnud seda seletada, miks ma nii järsku Pärnusse põrutan.

Aga Jaanika on loll, täielik idioot. Kui palju on ta olnud Ego jaoks olemas, kui too teda vajanud on. Üks kord polnud tal kõneaega, mina saatsin soome nrile sõnumi, mis ta palus, siis eelmine kord Pärnus olles ta telefoni ei töötanud helistamiseks, ta helistas minu numbrilt. Mina olen tema pisaraid kuivatanud nii otseses kui kaudses mõttes, otseses sel nädalavahetusel kui ta Soome bändi Yö lugusid kuulas(ja ka kõigil eelnevatel kordadel, kui teda näinud olen, on olnud mingi põhjus, miks ta nutnud on) ja kuna ta on selline emotsionaalne mees vahel, siis pühkisin mina tema pisaraid. Ma aitasin tal tuba koristada, või õigemini, kui ta esmaspäeval praktikale läks, siis ma koristasin selle seapesa ära, sest tahtsin ta passi leida, mille ta kuhugi kaotanud oli ega mäletanud, kas oma tuppa või mingisse baari(ma küll ei leidnud passi, Ego leidis selle enne äraminekut ise, vaiba alt, aga ta oli väga tänulik, kui nägi, et olin koristanud, ta riided ilusti ühte hunnikusse kokku pannud, pudelid kottidesse pannud jne). Kui laupäeval kell 22.00 Pärnusse jõudsin, oli nii hea tema embuses olla, aga siis hakkas ta rääkima sellest, et ta ärkas samal hommikul ning tal oli meeletu pohmell ning ta ei ärganud üksinda, mingi naine oli kõrval, kellega ta oli peol tutvunud(ja lisaks kõigele kaotas ta ka veel passi ära, mille ta siis hiljem oma toast leidis, nagu juba mainisin). Tüüp ei mäleta, kas nad seksisid või mitte, ta usub, et mitte, aga ta ei tea. Mu süda vajus saapasäärde, sest eelmine öö oli ta olnud ilmselgelt teise naisega. Aga kuna eelkõige oleme me Egoga sõbrad, siis mulle ta räägib ju kõigest. Vahel ma sooviksin, et ta hoiaks need detailid endale. Ja miks just Eestis, krt võtaks? Muidugi ei näidanud ma seda välja, ütlesin vaid naljaga: “You never change, Ego.” Ja mina olen see loll naine, kes tuleb alati, kui ta seksi tahab, aga mitte ainult – lisaks sellele ma veel koristan ta tuba, ma aitan teda, olen alati olemas, pühin ta pisaraid, kuulan seda, kuidas talle kunagi modellitööd pakuti, aga ta ei nõustunud, sest temal, egomehel ei jätkunud julgust sellesse ärisse astuda. Jah, just mina olen see loll… Mul on endalgi häbi seda tunnistada, aga nii see on.

Ja nädalavahetus oli nii ilus, me seksisime ainult neli korda ja ma tundsin, et võib-olla see kõik ei ole siiski ainult seks. Me naersime palju, pühapäeval tegi tema ülemus, 26-aastane abielus naine, kellel on juba ka 6-aastane poeg, meile Pärnu ekskursiooni, mis oli väga tore. Käitusime nagu sõbrad, sest seda me oleme. Teiste inimeste jaoks lihtsalt sõbrad, omavahel olles oleme boonustega sõbrad.

Jõime, olime teineteise embuses. Juunis tuleb ta Pärnusse tagasi kolmeks kuuks, ta sai isegi korteri endale Riia tänavale. Megaseff, nägin pilte ka, 2-toaline, möbleeritud ja megailus, kõik mugavused sees ja suur laiaekraaniga telekas ka. Tallinnasse tuleb ta juba järgmisel neljapäeval, aga koos kursusega, nii et mina teda ei näe. Kuigi ta kutsus millalgi küll, aga jah… Tagasi Soome läheb laupäeval.

Ja hetkel ta ongi Soomes, oma sõbra juures Salo linnas, kuigi pidi pärast Helsingisse jõudmist rongi võtma ja koju sõitma. Hetkel ta joob. Enne Soome minekut ta helistas mulle ja rääkis, et enam pisaraid ei tule, sest oli nutnud eelmine öö(ja kus mina teda Skypes lohutasin, et ta ju tuleb tagasi jne, Egole nimelt väga meeldib Eesti ja kõik üldse siin, et ta ei tahtnud üldse minna). Ja ta mainis mulle Skypes, et olen tema jaoks nii palju teinud. Nüüd on ta Soomes, me pole Skype samal ajal juhtunud, paar sõnumit ja Facebookis vestlused on kõik, mis meil olnud on. Ning esimesel ööl Soome jõudnund ning tema kirjutatud “I miss you” on ta ammu unustanud. Aga Jaanika ei ole. Oeh… Miks küll?

Ja arvake ära, mis siis saab, kui ta Pärnusse tagasi tuleb ning endiselt mind näha peaks tahtma? Sest võib juhtuda, et ta võib vabalt mõne kohaliku lollikese leida, keda ta saab niimoodi ära kasutada, aga nii ullikesi vist maailmas palju pole, ega? Või siis armub päriselt ja ongi küpse Jaanikaga. Aga kui ta Pärnusse tagasi tuleb, siis on Jaanika jälle olemas. Teda lohutamas, talle seksi andmas, temaga õlut joomas, temaga koos naermas, tema pikantseid ülestunnistusi kuulamas ja ütlemas, et ta võiks vähemalt mäletada, kellega ta voodisse ronib jne. Aga muidugi ainult naljaga, sest kes saaks teda kritiseerida? Jah, ma olen näidanud, et ta mulle korda läheb, olen seda välja näidanud küll. Ja Ego oskab seda väga hästi enda tarbeks ära kasutada. Aga kui ma näitaksin tegelikult seda, kui palju ta mulle veel korda läheb, siis laseks mees jalga, sest ta kardaks, et äkki hakkab Jaanika suhet tahtma ja siis on jama, siis on pillekaar läbi ju. Ja sellepärast Jaanika nii loll ongi ja on alati just siis olemas, kui teda vaja on. Kui teda vaja pole, siis ta vaatab eemalt pealt ja ootab, millal härra Ego jälle teda vajalikuks peab. Miks Jaanika nii loll on? Sest ta tahab nautida Ego lähedust, tema seltskonda, neid kallistusi, suudlusi, kaisusolemist, temaga seksimist, isegi temaga õllejoomist ja neid kenasid reeturlikke silmi… Ja selle nimel on ta nõus seda kõike taluma. Kindlasti räägib ta Soomes oma sõpradele(ühega neist rääkisin mina ka, üks tüüp, kes Egole helistas, alguses rääkisid midagi soome keeles ja naersid, raudselt Ego rääkis, kui loll see Jaanika ikka on. Kui sõbraga rääkisin, mainis ta, et nad tulevad veel paari sõbraga suvel Pärnusse ja kas mul kahte vallalist sõbrannat poleks neile tutvustada. Ütlesin, et pole), et see Jaanika on ikka nii kerge saak. Jookseb, millal tema tahab. Ego valetas oma sõpradele, et ma olen modell olnud ja kui ma küsisin, miks ta seda tegi, siis ta ütles, et see polegi ju nii vale, sest kunagi mulle pakuti seda tööd(rääkisin talle seda, kui Beatrice mulle 16-aastaselt modellitööd pakkus, aga ma keeldusin). Nojah, tolleks hetkeks olime Egoga mõlemad nii täis, et naersime vaid selle üle. Ning täis peaga meeldib Ego mulle palju rohkem, ta on palju õrnem ja armsam, kaine peaga… teda nagu ei huvitakski, et ma üldse seal olen. Aga ilmselt ei huvitagi. Ning enamasti on ta purjus ka, siis näen tema seda nii-öelda mulle meeldivamat poolt.

Ego on kusjuures selle venelannaga tülis ja nad pole kaks nädalat omavahel suhelnud, tolle vend oli sinna vahele trüginud ja talle ei meeldi vist Ego ning see, et naine terveks suveks Soome läheb ning Ego seal (siis Ego veel ei teadnud, et ta Eestisse hoopis suveks jääb). Ma ei tea ka, olin tolleks hetkeks piisavalt purjus ja väsinud, et sellesse juttu süveneda. Ja kusjuures, laupäeval sain ta peale kurjaks, jõudsin Pärnusse, ta oli muidugi purjus, siis läksime ta külalistemajja, jõime natuke õlut ja seksisime ning ta jäi magama! Tropp! Ma siis lugesin ta vanu sõnumeid, nii aasta aega vanad(see oli tal teine mobla ka, ma uue mobla omasid ei saanud lugeda, väljalülitatud oli). Sain nendest sõnumitest teada, et tal oli olnud üks suhe ühe vene naisega, kes tegi talle palju haiget(nime ei olnud, kellele sõnumid läinud, vbl nüüd seda nrit tal enam mälus pole?). Nad töötasid koos seal maasikafarmis ning Ego oli saatnud talle selliseid sõnumeid, et miks naine talle kogu aeg valetab ning talle nii palju haiget teeb. Ning miks ta teda kunagi näha ei taha jne, et kas ta siis ei tea, et Egol on ka tunded, et miks ta tema südamega niimoodi mängib. Sellesse naisesse oli Ego vist väga armunud. Ma tean seda, et selle praeguse venelannaga pole tal kunagi midagi olnud, sest neiu ei tahtnud nende sõprust ära rikkuda, Egole tegi see aga haiget. Ning see teine vene naine mängis ka vist tema südamega, sellepärast ongi mees vist selline nagu ta hetkel on. Oeh jah…

Kuid loll olen ikkagi mina. Ja Ego teab seda ning oskab seda ära kasutada. Ning tal õnnestub see megahästi…

Ma lähen nüüd magama ja haletsen end, sest ma olen üks lammas.

20.juuli 2011:

Esmaspäeva varahommikul olime vaiksed, käisime kell 07.00 hommikut söömas, siis pakkis Ego veel viimased asjad. Hakkasin jälle nagu loll nutma, Ego kallistas ja olime veel natuke embuses. Lõpuks läksime bussijaama, tema buss läks kell 09.00, mina pidin veel tund aega ootama. Kui ta buss ette tuli ja hüvasti jätsime, oli kuidagi nii raske. Nutsin jälle ning nägin ka tema silmis pisaraid. Istusin siis seal pingil, kui buss Tallinna poole startis, ise nii meeletult nuttes. Olin harjunud juba Ego naljade ja tema seltskonnaga, tema embuses olemisega. Ma ausalt ka vihkan hüvastijätte, need on alati nii megavalusad. Nagu seekordki. Ma tean, et ajapikku saan üle. Aga asi ongi vbl sellepärast, et viimased kolm kuud on olnud Ego ainuke mees, kellega olen hellusi jaganud. Ego saatis bussist veel sõnumi, et ma ei nutaks, et ta ei kahetse, et Eestisse tuli, sest tutvus siin ju minuga ning tänu sellele oli tema reis suurepärane. Ma ei saanud vastata, sest mul polnud kõneaega.

Igal juhul jään seda aega meenutama heade sõnadega. Viimase kolme kuu jooksul olen Pärnus viis korda käinud. Esimene kord jäin kaheks päevaks, siis jälle kaheks päevaks, siis neljaks päevaks, siis 12-päevaks ning siis kaheksaks päevaks. 28 päeva + need kaks päeva, mis Tartus veetsime. Viimasest kolmest kuust olen põhimõtteliselt kuu aega tema seltsis veetnud. Ego ka ütles, et hakkab igatsema seda, kui ta praktikalt tuleb ning mina teda ootan ning küsin, kuidas päev möödus. Oeh jah…

Kõige valusam selle juures ongi see, et hakkan sellest lähedusest puudust tundma, seks seksiks, aga just lähedus on see, mida hakkan igatsema. Neid koo filmivaatamisi või siis Los Serranode vaatamisi. 

Mu kõige pikem postitus üldse, tegelikult tahtsin hoopis domineerivatest meestest kirjutada, aga see siis jääb järgmiseks korraks😀 Ma pean nüüd jälle sada korda üle lugema, et ega mul kuhugi mingi mehe tegelik nimi sisse ei jäänud, eelmisel korral Hurmuriga korraks juhtus, aga siis keegi hea kommenteerija mainis seda mulle😀 No… Kui ka jääb, siis mis seal ikka😀 Tegelikult see postitus rohkem mu enda jaoks, siis ei pea sealt kinnisest blogist nii palju asju otsima😀

 

15 thoughts on “Hurraa, blogimisest saab täna kolm aastat! / Maailma kõige pikem postitus…

    • Ei ole jaa, sest hakkasin kõigepealt 2009 aasta omasid vaatama, siis 2010 ning siis 2011 – kuna ma oma kinnist blogi ka vahel nii agaralt ei pidanud, siis näiteks Omakasupüüdmatuga lahkuminek kirjutatud üldse aprillis, kuigi tegelikult läksime lahku juba märtsis. Ja kuna hakkasin ülevalt allapoole vaatama, siis ongi teatud sündmused tagantpoolt ettepoole – kuna blogi lugedes annab ka niimoodi.

  1. Noo…ma soovitaks ikka ilusti ära süstematiseerida selle väärtusliku üriku ja järeltulevate põlvede tarvis katalogiseerida. Jumal teab,mis ajaloolise väärtusega see deliirium kunagi on.

  2. Mul üks tuttav, see meie ühise tuttava sõbranna soovitas kunagi ühte filmi vaadata. Ma täpset nime ei mäleta aga mingi secret ta oli… Kui meelde tuleb annan teada aga see film rääkis lühidalt sellest, et ükskõik mida me endale või endakohta ütleme, sedasi see meile ka juhtub. Kui me sõidame tööle ja oleme hilinemas, siis vahime närviliselt kella ja mõtleme, et me jääme hiljaks ja loomulikult me jäämegi hiljaks. Selle asemel, et aga seda mõelda võiks kasutada oma energiat lahenduse leidmisele kuidas mitte hiljaks jääda. Või kui sõidame autoga siis kirume milline idioot keegi teine kaasliikleja on ja seda rohkem selliseid idioote meile teele satub koguaeg…

    Mis ma öelda tahtsin on see, et sa väga tihti ja palju oled ennast ainuüksi siin blogis ennast rumalaks ja lolliks nimetanud… Said aru millele ma vihjasin!?

    Filmi nimi meenus ka “what the bleep do we know”.

    • Me kõik oleme mingis valdkonnas rumalad. Minu meeste valikud, just suhte mõttes pole kunagi eriti head olnud… Seega see pole minu jaoks uudis.

      • Ja mida rohkem sa seda ütled/kirjutad seda rohkem sa seda omale põhjustad. Miks inimene ei võiks areneda ja targemaks saada ja mitte samu vigu teha!? Ja ma ei pidanud silmas suhteid aga üleüldse. Sina ütled, et sa oled ikka rumal küll ja see justkui alateadlikult ongi sinu enda õigustus sulle endale, et sa võidki neid vigu teha. Esimene kord on need vead, järgmised korrad on see aga sihilik valik mitte viga. See kas mina sind pean rumalaks või mitte, see sind ei muuda. See kas sina pead ennast rumalaks või õppimisvõimeliseks, see muudab sind. Ja ma ei räägi mingist ülbest enesekindlusest mis teistele näha on vaid sellest mida sa teed veenmaks ennast.

        Aga vaata seda filmi, soovitan.

  3. Polegi vist HW-lt veel nii arukat komentaari lugenud. Oleksin ise täpselt sama tahtnud öelda.

    • Arvustada inimest läbi interneti teda mitte tundes päriselus, astud sa 90% tõenäoliselt ämbrisse. Iga kommentaar võib olla arukas kuibsa vähegi aru saad kommenteerija tagamõttest

      Aga mis ma ikka öelda oskan kui et ma tänan

  4. See film oli pask.

    Ja ma võin siin itkeda ja ironiseerida, aga fakt on see, et mingi kirjastus ikka selle su udu avaldab, kirjuta aga valmis. Võib-olla isegi toimetatakse natuke. Noh, et kui viiekümne seitsmendat korda mainitakse, et “Salapärane oli seejasee” või et “kes mäletab, siis Ego oli soomlane”, siis viiekümne kaheksas kord ehk roogitakse välja.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s