Printsess, kes filmide ajal aina pläkutab või hoopis tudub /Kooliteemalised heietused

Küll vahel googeldatakse ikka omapäraseid asju. Sina, kes sa googeldasid, et meeldin noormehele, aga kokku ei taha saada – ja sellega siis minu blogisse jõudsid… No ma küll väga kahtlen, et sa siis ikka noormehele meeldid, kui ta sinuga kokku ei taha saada. Teismeliste puhul on jah muidugi see värk, et nemad ei julge võib-olla veel niimoodi kohe kokku saada, aga kui vanust ikka jagub, siis mingi põhjus peab ju olema, et ta sinuga kohtuda ei taha. Kui sa ikka meeldiksid, siis ilmselgelt võtaks ta oma julguse kokku ning kutsuks su välja. Kuigi eeldada võib, et googeldaja oli teismeline😀

Olin eile Terminaatori juures. Ta on selline mees, kellele meeldib filme vaikuses vaadata, sest ta tahab keskenduda, aga ma olen selline naine, kellele meeldib kohutavalt just filmide ajal rääkida😀 Õnneks on mul üks omapärane harjumus – ma nimelt jään umbes 80 protsendi ulatuses filmide ajal magama, seega pole suurt muret, et ma jälle midagi küsima või rääkima hakkaks😀 Mul ei pruugi isegi uni olla, aga kui ma filmi vaatan, siis ma jään suht tihti tuttu, sellepärast ma eriti kinos ei käigi. Kui tegu pole just teab mis naljaka filmiga, siis mul lihtsalt vajub silm kinni😀 Eestis ma vist kinos polegi magama jäänud, aga Mehhikos tuli mitu korda ette, näiteks üks kord Erilisega kinos käies jäin ma tuttu, aga oli reede ning ma olin surmväsinud oma pikast nädalast (kuna ma pidin esmaspäevast reedeni kogu aeg kell 05.00 ärkama), pealegi ma vihkan seda, kui filmidele häälega peale tõlgitakse – Mehhikos aga just seda enamasti tehaksegi. Ja siis kui ma kuulen, et mingi lollakas hispaaniakeelne mees räägib, kui tegelikult peaks seal olema Russel Crowe’i seksikas hääl… No nii lihtsalt üldse ei lähe. Kuna mehhiklased on laisad, siis nad alt ei viitsi eriti lugeda, seega on kõik filmid dubleeritud. Selles mõttes on Eestis hea, et vähemalt filmidel on subtiitrid all. Seebikate puhul mind see dubleerimine ei häirigi, sest seal on natuke hispaania keelt kuulda, aga mind ajab kohutavalt närvi, kui näiteks originaalkeelt üldse ei kuule. Ilmselt selle tõttu ma seda “Sajandi armastust” vaadata ei suuda… Nojah, ma pole nagunii eriti türgi sarjade fänn, aga Mait Malmsteni hääl ja mingi megakole ning karvane türgi jorss (mulle muidu meeldivad karvased mehed)… no ikka üldse ei lähe minu meelest😀 Ma pigem siis juba eelistaks seda, et üks mees loeb kõigele peale, ka naishäältele – täpselt nagu meie kanalitel need Ladina-Ameerika seebikad on. Kuid neid ma ei vaata enam ammu, vaatan netist oma lemmikuid, seal mul tõlget nagunii vaja pole.

Kuid endise teema juurde tagasi tulles… siis pole Terminaator mitte esimene mees, kellele see minu filmide ajal pläkutamine eriti meelt mööda pole olnud😀 Ka Esimene ei suutnud mõista, miks ma just filmide ajal nii palju rääkima pean😀 Omakasupüüdmatu puhul ma ausalt öeldes ei mäleta, mis ta sellest arvas, Egole meeldis endale ka filmide ajal rääkida ning Romantik kannatas mu rääkimised lihtsalt välja, sest selline ma olen😀 Võrratut see ka ei häirinud, aga teda häiris kohutavalt see, kui ma filmide ajal magama jäin. Ma sain üks kord sellise epistli, kui ma mingi tema arvates eriti hea filmi ajal magama jäin ning ta ütles, et ma ei hooli temast ikka üldse. Nojah, kell oli 03.30 hommikul ja ma pidin kell 08.00 ärkama, et tööle minna, aga kuna Võrratu ise tööl ei käinud, siis tal oli kama kaks. Ka tol ajal olin ma üsna ööinimene, aga siiski vähem kui praegu, seega ka nädalavahetusel võis vahel juhtuda, et mul vajus kell 02.00 silm kinni ning Võrratu vahtis kella 07.00ni hommikul filme ning järgmisel päeval ütles mulle, et ma ei hooli temast ikka üldse. Ma vist üks kord isegi nähvasin talle, et tal oleks õigus kobiseda, kui ma oleks seksimise ajal magama jäänud… (ei ole juhtunud kusjuures, Esimesega üks kord suudlemise ajal peaaegu uinusin, aga see oligi siis, kui ma esimest korda tema juurde ööseks jäin ning väga väsinud olin, sest me ei saanud taksot, et kesklinnast tagasi tulla – nimelt algas just 2007-mes aasta, seega 1.jaanuari varahommikul ongi raske taksot leida… Kuna ilm oli niru, siis mu jalad külmetasid ja sada muud häda, pealegi oli päev väga pikk olnud). Nii et jah, erinevaid mehi häirivad erinevad asjad😀

Tegelikult ma olen üldse inimene, kellele meeldib kohutavalt palju küsida. Eks sellepärast mind vist põhikoolis imelikuks peetigi, sest ma võisin lambist täiesti suvalisel hetkel kelleltki küsida, et kas ta miljoni krooni eest endal kõrva peast laseks ära lõigata😀 Ja siis inimesed mõtlevad, et kus mul need küsimused tulevad, aga ma ei saa ise ka aru😀 Ja lisaks olen ma super asjadelõhkuja, isegi mu isa alati imestab, miks mul kõik asjad nii ruttu katki lähevad (ja kui ma Tartus elasin, siis ta alati nagu MagGiver neid parandama pidi :D). Kui ma Terminaatori juurde ühel hommikul pärast pidu purjus peaga läksin, siis ma ei saanud seda tema toa ust lahti ning ma hiljem ütlesingi, et see uks on laste ja minu kindel😀 Küll olen ma sõbranna CD-plaadid katki istunud või vähemalt nende ümbrised, küll gümnaasiumis kogemata klassiõe klaasimaali näppinud, kui selle värv alles kuivas… Aga kuna klassiõde enam klassis polnud, siis ma lasin varvast ega öelnud kunagi, et see mina olin😀 Gümnaasiumis ja ka kutsekas olin mina alati see, kes tundides magama jäi, mul on lugematu hulk pilte neist kordadest. Kuna ma olen alati ööinimene olnud, siis enne kahte ma ei suutnud tuttu minna ning kui tund ikka igav oli, siis mul läks silm iseenesest kinni. Nii et unega pole mul kunagi probleeme olnud, ma jään kohe magama, kui pea patja puudutab. Hispaanias praktikale minnes jäin ma metroos tuttu, sest enamasti olime me kambaga öö enne seda ikka kõvasti möllu pannud, kogu selle viie nädala praktika jooksul olin ma vast umbes neli päeva täiesti kaine. Kuid see on alati niimoodi, et välismaal joob inimene rohkem, mul küll vähemalt.

Õpetajatega on mul olnud alati omapärased suhted – kas väga halvad või väga head😀 Põhikooli viimases kehalise tunnis saatsin oma õpetaja perse, ta ütles, et seda ta poleks minust küll uskunud😀 Gümnaasiumi kehalise ühes viimastes tundides olime me ühes spordihoones, kus pidime sõudeergomeetriga sõitma. Ma siis ütlesin õpsile, et ma tahan kohe selle hindele teha, sest põhikoolis me tegime seda kogu aeg, seega oli see mul käpas. Kuid õpsil sai villand mu vingumisest (ma vingusin eriti kekas :D), seega kui me sinna sõudeergomeetri juurde jõudsime, hakkas ta üle kogu selle saali karjuma (kus treenisid väga seksikad mehed) ning tegi mul nii margi täis😀 Ta ütles, et ma olen üks nii suur vinguja ning mu tulevasel mehel saab ikka väga raske olema (hah, selles mõttes pani vist õigesti) ja lisaks ta mainis, et ma pole järgmistesse kehalise tundidesse oodatud. Ilmselgelt ma vabandama ei läinud ning sain kõik tegemata asjad ühed, aga koondhinne tuli neli.

Samas olen ma alati saanud hästi läbi eesti keele õpetajatega. Põhikoolis oli see mul kogu aeg viis, aga gümnaasiumis oli meil nii karm õps, et ainult ühel inimesel oli kogu klassi peale see aine viis (mul oli neli). Kirjandid sain ma ka alati neljad ja temaga oli see väga hea tulemus, sest pool klassi sai üldse kahe. Kõik suht kartsid seda õpetajat, isegi mina, seega ei jätnud ma mitte kunagi õppimata😀 See õpetaja andis meile ainult eesti keelt, kirjandust andis meile meesõpetaja, kes oli väga chill ning leebe (ja kena ka, haha, 30ndates). Ma olin ainuke lammas, kes üldse võttis kirjanduse koolieksami, aga kuna mul reaalselt polnud muud võtta, siis jah😀 Läks mul aga halvasti, sain nelja, sest tõmbasin endale Dostojevksi “Kuritöö ja karistuse” ning ma olin selle läbi lugenud 10-nda klassi alguses, seega ei mäletanud ma 12-nda klassi lõpuks mitte essugi😀 Ja osad piletid jätsin loomulikult läbi töötamata, sest lootsin oma heale õnnele😀

Kuid ütleme ausalt, et pool oma kooliajast olen ma läbi ajanud spikerdamise abil. Põhikoolis olid kõik õpikukaaned pukse täis ning üks kord mu üks lollakas klassivend kitus õpsile ära, et ma spikerdan… Tropp😀 Ma teadsin alati, millal teha targa pinginaabriga sama rühma – ehk siis kui õpetaja selliseid asju tähele ei pannud (mõned kontrolltööd olid sellised, et üks pool oli A pool ja teine B pool, seega keerasin lehte ning tegingi pinginaabriga sama rühma :D). Gümnaasiumis suutsin ma ühe nädala jooksul kolm korda lausa vahele jääda, aga isegi see ei võtnud mu isu ära😀 (muidugi erinevatele õpsidele). Ka kutsekas spikerdasin ma nii palju, et olin mõnede õpside lemmik, sest nad arvasid, et ma olen väga tark😀 Tegelikult olen ma isegi koolis suutnud oma pealtnäha nii ingelliku olemuse enda kasuks pöörata😀 Ka kutsekas olin ma eesti keele õpsi lemmik, aga selles aines ma ei ole kunagi pidanud spikerdama. Meil oli ainult üks kursus eesti keelt ja sellele õpsile nii meeldis mu hääl, et ta ütles, et ma võiksin raadios töötada, haha😀 Ta oli selline hästi omapärane naine ja väga karmi suuvärgiga😀 Ütles mulle alati, et oleks kõik nii omapärased nagu mina, siis oleks palju parem, et ma jään inimestele meelde😀 Me pidime mingi loo rääkima ning minu oma kukkus kuidagi eriti naljakalt välja, seega pärast seda olin selle õpsi ära võlunud, esimene nimi, mis tal meie kursuselt meelde jäi, oligi just minu oma. Ta oli küll ka üks neist inimestest, kes minult küsis, et kas äkki kumbki mu vanematest ei ole eestlane, sest mul olla mingi omapärane aktsent sees. Sellise asja peale läksin ma muidugi närvi, sest ma olen täiesti eestlane. Kuid mu elus on tulnud umbes kuus korda ette seda, kui inimene, kes mind esimest korda elus näeb, küsib minult, et kuidas ma nii hästi eesti keelt oskan, et kust ma pärit olen😀 Nagu wtf?😀 Esimest korda elus juhtus see Müncheni lennujaamas, kui ühe eesti tüdrukuga suhtlema juhtusin, olin just kodumaale tagasi pöördumas pärast 3-kuulist Euroopas seiklemist, ta küsis ka, et kust ma pärit olen😀 Hiljem on seda üks kord praktikal olles juhtunud, siis veel mitme inimesega, kes mind just esimest korda elus näevad😀 Õnneks viimasel ajal enam eriti mitte🙂 Sellele eesti keele õpsile saatsin ma Hispaaniast lausa kaardi, nii et jah – teistele küll ei saatnud. Oma perekonnale ja sõpradele jah, aga teistele õpsidele mitte😀

Ehk siis loogiline on see, et nende õpsidega saab inimene hästi läbi, mis aineid ta natuke jagab. Kuna ma kehalist kasvatust pole kunagi väga seedinud, siis arvata võib, miks mul nende õpetajatega see läbisaamine kunagi hea ei olnud. Kui ma aasta pärast gümnaasiumi lõpetamist oma vanas koolis Mehhikost rääkimas käisin, siis juhtusin esimesena just seda kehalise õpsi nägema, kellega mul see tüli tekkis. Kui ta sai teada, mida ma õpin, siis ta ütles: “Jah, seal sul ei lähe vähemalt kehalist vaja, õige valik.”😀

Kuna ma käisin prantsuse keele erikoolis siiski (gümnaasiumis), siis oli meil selline aine nagu prantsuse kirjandus. Meil oli maailma kõige igavam õpetaja, no tegelikult ka. Ma üldiselt lugesin kohustuslikku kirjandust, aga seal aines lihtsalt ei suutnud, tegin kõik tööd alati kokkuvõttega ja sain alati viied plussid ning kiita, et kohe näha, et ma olen raamatust õigesti aru saanud😀 Yeah right😀 Põhikoolis pidime me muusikas mingit ooperit vaatama minema, mulle sellised asjad aga ei istu, seega lugesin kokkuvõtet – jällegi klassi parim töö😀 Õpetaja nii kiitis, et ma nii väga kartsin, et hakkab minult lisaküsimusi küsima, sest siis ma oleksin omadega pekkis olnud, aga õnneks ei hakanud. Psühholoogias pidas õps mind ka väga targaks, sain kõik tööd viied plussid, aga kõik olid spikerdatud. Lõpuks jäin talle vahele ning ta võttis minult selle spikri ära, aga siis sain oma peaga 5-, seega midagi on nende tegemisest ka kasu olnud, vähemalt jääb meelde😀

Gümnaasiumi inglise keeles pidime iga veerand 150 uut sõna õppima ning neid vastama, lisaks veel ühe raamatu läbi lugema. Mina leidsin, et mõttetu ajaraiskamine ning õppisin igal veerandil samu sõnu, õps ei saanud midagi aru (kuna mul on aga kohutav mälu, siis mitu kuud hiljem need polnudki mul enam meeles, pidin uuesti õppima :D) Enamasti lugesin selliseid raamatuid, mis olid eesti keeles ka olemas, seega klassis näitasin inglisekeelset varianti, aga ise olin emakeeles seda lugenud. Ja need teised korrad võtsin nii tundmatud raamatud, et lugesin esimesed 10 lehekülge ja viimased 10 lehekülge ning mõtlesin sisu ise klassi ees improviseerides välja, haha😀 Kuna meil olid inkas suht väiksed rühmad, siis oli vähe tõenäoline, et keegi oleks sama raamatu valinud (neid sai alati ise valida). Inkas ma aga eriti tugev ei olnud, sest olin küll kõige tugevamas rühmas (meil oli klass rühmade järgi jaotatud), kuid mulle pole inglise keel kunagi eriti meeldinud, seega ma parem ei hakka mainimagi, et käisin põhikoolis inglise keele eriklassis, sest mark hakkab (sest ma ei ole selles nii hea, kui sellisel puhul võiks eeldada :D) Mu pinginaaber oli seal aga geenius, kellega mulle meeldis väga palju lobiseda (lapsepõlve parima sõbrannaga juhtusime ühte klassi gümnaasiumis) – seega õps kirjutas talle lausa töövihikusse: ” I have to change your deskmate or…”😀 See on alati niimoodi, et süüdi jääb see inimene, kes ei ole selles aines nii tark😀 Ja mingid artiklite vastamised olid ka inkas, ma enamasti lugesin pealkirja läbi – jälle mõtlesin sisu välja😀 Kuna õps oli selline, kes ise ei viitsinud vaadata, mis seal täpsemalt oli. Vahel lugesin natuke algust ka, kui viitsimist oli.

Prantsuse keeles lendasin ma üks kord aga eriti orki, sest selle keele puhul mul keelevaist puudub, seega tegin ma kõik jutud google tõlkega. Jah, loll variant, aga üks kord olin ma lausa nii laisk, et jätsin inglisekeelsed sõnad sisse (sest inglise keelest prantsuse keelde tõlgib google vähemalt natuke paremini) ja õps sai kohe aru, et ma pole teksti isegi läbi lugenud. Ega polnudki😀 Sain 3-😀

Keemias ja füüsikas mõtlesin ma alati imenippe välja, et kuidagi spikerdada. Kui olid rühmatööd, siis ma alati lootsin, et satun targemate inimeste rühma, et ma saaks siis natuke nende peal liugu lasta😀 Kuna reaalained pole mulle kunagi meeldinud, aga põhikoolis sain ma väga palju spikerdada, siis tõeline jama algas alles gümnaasiumis, kui matemaatika meesõpetaja nii karm oli, et enam erilist võimalust polnud… Ja oligi mu lips läbi, jäin 10-ndas suvetööle, aga õnneks tegin selle siiski ära… Suure hala ja nutuga, sest mul oli plaan üldse kool pooleli jätta, elasin tol suvel Tallinnas Esimesega, töökohtki oli olemas, seega mõtlesin, et vahet pole. Õnneks siiski võtsin mõistuse pähe ning kirjutasin õpsile, et kas ma augustis saan ka suvetööle tulla – sain… Ja tegin ära, kuigi see läks suure nutuga, loopisin õpikut vastu seina, kui üksi kodus olin, nutsin täiega. Mis mind kohutavalt närvi ajab on see, kui keegi mulle sellistel puhkudel ütleb: “Sa teed nagunii ära, me usume sinusse.” Ma tean, et enamasti on need head sõnad, aga mind ajab see närvi. Ma olen väheseid kordi oma elus õnnest nutnud… ja kaks korda elus on neist seotud olnud matemaatikaga. Kui ma põhikoolis teada sain, et sain matemaatika lõpueksamil läbi ning kui ma teada sain, et tegin 10-nda klassi suvetöö ära. Sest kui ma poleks ära teinud, poleks ma ka 11-ndasse edasi saanud. Tegelikult mulle tuldi gümnaasiumis nii palju vastu, päriselt ka. Ma vahel mõtlen, et ikka väga palju. Aitas selle juures see, et mul olid humanitaarained suht tugevad, seega nad ei tahtnud mulle vist keerata.

Kutsekas oli minu jaoks palju kergem kui gümnaasium, sest seal ma ei pidanud enam õppima neid aineid, mida ma jälestasin. Jah, ka seal oli aineid, mis ei meeldinud, aga kõvasti lihtsam oli. Ja kuigi ma spikerdasin sealgi, hakkasin ma ka rohkem õppima, sest see oli huvitav. Kuigi reisikorraldus ilmselt siiski ei ole minu jaoks, siis need teadmised on hiljemgi kasuks tulnud.

Algklassides olin ma suht tark ja mulle isegi meeldis matemaatika😀 Aga siis ma käisin maakoolis ning veel viitsisin õppida😀 Kui ikka hiljem neli aastat teiste peale liugu lasta, siis jäävad ikka megasuured augud sisse, mis mul gümnaasiumis ka tunda andsid. Just reaalainetes siis. Humanitaarainetega pole mul kunagi erilisi probleeme olnud (kuigi ajalugu ei kuulu ka mu lemmikute hulka).

Vot selline kooliteemaline postitus sai siis😀

27 thoughts on “Printsess, kes filmide ajal aina pläkutab või hoopis tudub /Kooliteemalised heietused

  1. Need lambiküsimused keerlevad mul ka pidevalt peas ja mu tuttavad alati küsivad, kas ma mõtlen need kõik kodus enne välja või kuidas on võimalik nii imelikke küsimusi küsida😀

  2. Konkurentsitult kõige igavam postitus siin blogis läbi aegade… Lihtsalt konstruktiivset kriitikat natuke – ma usun, et ma ei eksi, kui arvan, et sinu lugejad käivad siin sootuks teistsuguseid teemasid lugemas kui lapsepõlveheietused. Sorry, aga ei kujuta ette, et kedagi teist peale sinu enda võiks huvitada see, mida arvas sinust sinu psühholoogia õpetaja või mida sa prantsuse keele tunnis kartsid. Lugesin diagonaalis, sest nii igav oli….

    • Ega ma selles ei kahtlegi, aga ju mõned teemad panen ma ka enda jaoks kirja. Päevad pole vennad, kõik teemad ei pruugigi lugejate jaoks huvitavad olla🙂 Kuid jah, mõistan sind ja teisi lugejaid, sest panen end nende olukorda ning arvata võib, et see teema oli üldiselt igav.

  3. Minu arust pole häda midagi, kui tuleb ka teistel teemadel postitusi, ehk panedki enda jaoks asju kirja. Mis mind pikalt juba häirinud on, on see, kuidas sa kogu aeg kordad pea igas postituses eelnevat juttu.

    Näiteks mainid mõnd vana voodipartnerit ja kohe tuleb terve teie ajalugu ja jutt järgi “Tema on see, kellega..” Vb uuemad lugejad ei tea, kellest jutt, aga vanadel lugejatel on ikka päris igav lugeda, kui pool postitust räägib sellest, millest põhimõtteliselt oled juba kordi ja kordi ja KORDI rääkinud. Kui sa kordadki eesmärgiga meelde tuletada, kellest jutt, siis lihtsam lahendus on nt teha eraldi leht selle “Natuke minust” ribale, kus kirjutadki nimekirja, kes oli Esimene, kes Ego, kes Romantik jne. Saab igaüks ise vaadata, kes huvi tunneb ja jääb see tüüüüütu kordamine ära😀

  4. Just jäta põnevust oma vanade partnerite kohapealt. Kui räägid nt. Võrratust siis ära seleta mis ajal ja kus, las inimesed otsivad ise blogist. Muideks, mul terve blogi läbiloetud😉 Pean mainima, et oled palju palju rohkem maha rahunenud. Ja huvitav kas sa ise oled märganud, et Terminaatorisse armunud oled ? Kirjutad temast hoopis teisiti, kui teistest. Oled maininud, et ta sulle tähtis, aga kas ise ka aru oled saanud kui tähtis😉 Kõrvalt vaatajale/lugejale just selline mulje jääb.

    • Ma vahepeal ise arvasin ka seda, et seda olen. Ütlesin lausa Terminaatorilegi, et äkki olen, aga… Vist ikka ei ole. Tavaliselt, kui ma armunud olen, siis on kõik teistmoodi, sellised suured liblikad on kõhus jne. Temaga ei ole. Samuti ei juhtu minuga midagi, kui ma teda nii tihti ei näe vms. Seega loogiliselt võttes nagu ei saaks olla vist? Ma ei mõtle sellele parem😀

      Ta on mulle tõesti väga tähtis, see on küll õige. Ega ma vist pole aru saanud küll, et kui tähtis, sest ma väga ei tunnista seda endale.

      • Kui juhtuks nii, et Terminaator sureb või ei näeks sa teda kunagi, kas teeks see sulle haiget?

      • Issakene, mis küsimus. No ma surma nüüd päris sellega võrdlema ei hakka, et kui ma teda mingitel muudel põhjustel enam kunagi ei näeks ( a la leiab endale naise, kolib mujale elama vms). Kui muudel põhjustel enam kunagi ei näeks, siis teeks ka loomulikult haiget, aga sellisel juhul ma ju ikkagi teaks, et ta on elus. Seega teeks see vähem haiget, aga loomulikult see mõjuks ning teeks haiget. Hetkel vähemalt küll.

        Kuna ma temast ikka väga hoolin, siis tema surm teeks mulle loomulikult haiget. Surm üldiselt on juba kohutav, seega ma parem sellistele asjadele ei mõtle.

      • Vaat seda ma tahtsingi teada.🙂
        Jääb üle vaid imestada, et miks temaga midagi püsivat luua ei taha.

      • No ma pole armunud ju. Tema ei ole ka, seega jah… Ja asi pole selles, et mitte mina ainult ei taha, tema ka ei taha🙂

  5. Sest kui ma realistlikult mõtlen, siis ta ei ole minu jaoks (suhte mõttes). Nii domineeriva mehega oleks päris keeruline suhtes olla. Ja tema tahab ka suhte jaoks teistsugust naist, seega millest me siis üldse räägime😀

  6. Hei, sattusin Googeldades sinu blogi otsa. Natuke sirvisin ja jäi mulje, et sul on kogemusi tutvumisportaalide ja seesuguste tutvumiseks mõeldud lehekülgede kasutamisega. Niisiis tekkis mingi välkmõte, et äkki kui sa viitsid/oskad võiksid mõned näpunäited jagada – Et kuidas siis ikkagi käimapeale saada?😀

    • Hmm… Tutvumistega on mul kogemusi küll, aga nagu näha, siis ka ebaõnnestunult, sest suhet ju pole😀 Minu jaoks on tutvumisportaal ellu pigem vürtsi ja nalja toonud, suhte ka, lisaks veel sõpru/tuttavaid. See, kuidas naist leida, on tegelikult palju keerulisem küsimus😀 Ma mõtlen siis just naist, kellega sa abielluda võiksid😀

  7. Olen samuti mõnda aega sinu blogi lugenud ja tabanud end mõttelt, kuidas sa sellise mängleva kergusega uusi tutvusi leiad.🙂 Olen paar kuud flirticus ringi vaadanud ja nii mõnegagi kirjutanud, kuid asi vaibub enamasti päris kiiresti, ega jõua kontaktide vahetamiseni ega ammugi mitte päriselus kohtumiseni. Olin pikaajalises suhtes ja seda alates teismeeast, seega pole mul aimugi, kuidas see tutvumise ja deitimise asi üldse käima peaks.😀 Seda teemat puudutav postitus oleks väga teretulnud!

    • Eks paljudega vaibubki, aga noh… Mul on siiani kahju, et ma enam kahe kõige parema Flirticu tutvusega edasi ei suhtle kahjuks (Tark ja Sihikindel). Eks ma millalgi siis kirjutan sellest eraldi postituse ka. Tegelikult tutvuda võib ju paljudega, aga minu puhul on probleem see, et need tutvused ei jää püsima, vähemalt suhte mõttes mitte ju. Hetkel suhtlen Flirticust ju ainult Salapärasega, aga tema on ka hõivatud😀 Ja temaga ainult Facebookis, kui ta vahel mulle kurdab oma suhtemuresid😀

      Et tegelikult võib ju vähematega ka tutvuda, aga kui Flirticust endale suhte leiad, mis püsima jääb, siis on see juba kõva sõna ju😀 Minul oli sealt ainuke suhe Võrratuga ja sedagi neli kuud ainult.

    • Omadest kogemustest võin öelda niipalju, et kui kirjavahetus venib pikemaks kui kaks-kolm päeva, siis reeglina ei tule sealt isegi kokkusaamist.

      Ise olen alati teinud võimalikult varakult ettepaneku kohtuda ja saada teada kes on see inimene mitte uurida päevadekaupa internetis seda ja lõpuks teha mingi otsus sellepõhjal ja avastada,et tegelikult internetis ikkagi moondub tõde. Kohtumine ei kohusta ju ceel mittemillekski edasi. Kui miski ei meeldi saab ära minna. Ja kohtuma ei pea emma-kumma juures vaid kasvõi kohvikus.

      • Üldiselt olen Henryga nõus, sest kui liiga pikalt internetis kirjutama jääda, siis võib hiljem hoopis suur pettumus ees oodata. Kui ikka võimalus on, siis peaks kohtumise suhteliselt varakult ära tegema. Alati on erandeid, näiteks kui inimesed elavad erinevates linnades vms (ma Sihikindlaga suhtlesin enne nägemist kuskil 1,5 kuud, peaaegu igapäevaselt). Internet tõesti moonutab tõde, sest kirjutades puuduvad igasugused emotsioonid, mis päriselus oleksid nähtavad – ja smailid pole vist päris need😀

  8. Kas sul ask.fm konto on? Kui ei, vōiksid teha, usun, et küsimusi jätkuks ja kui ei meeldi siis saad selle alati ju kinni panna🙂

    • Ma pole eriti ask.fmi usku😀 Olen endale andnud lubaduse, et ei tee aski😀 Alati saab kommentaariumis küsida, mul selle vastu pole midagi🙂

  9. Tee ikka, kasvõi eksperimendi mõttes!😉 Pärast saad oma kogemusi hinnata ja otsustada, kas jätta see lahti või mitte🙂 Minu meelest täitsa huvitav oleks. Mulle meeldib üks asi sinu juures võrreldes paljude teiste blogijatega, ja see on see, kuidas sa hästi mõistlikult ja rahulikult vastad ka kõige dumbassimatele küsimustele, mis jätab idiootse mulje küsijast, isegi kui eesmärk küsijal on olnud just sinust rumalat muljet jätta. Tee väike eskperiment, kus su seiklejahing nüüd on ;D

    • Minu seiklejahing on iga päevaga aina väiksem, haha😀 Varsti hakkan kudumisest kirjutama😀 Ei, tegelikult mitte, aga ask.fm on portaal, mis mind kuidagi ei tõmba, seega selle eksperimendi jätan küll vahele🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s