Kas teie hoiate oma eksidelt saadud asju alles?

Ma ei mäleta, kus see täpsemalt olla võis, aga ilmselt kuskil Delfi Naistekas või Perekoolis, kus ammu kirjutati sel teemal, kas oleks sünnis hoida ekside kingitud asju alles. Ilmselgelt jagunesid arvamused seal mitmesse leeri, aga mina ausalt öeldes pole kunagi aru saanud neist naistest, kes lahku minnes kõik eksiga seonduvad asjad minema viskavad… Nojah, ma saan aru sellest, kui lahkuminek on põrgulikult valus ja tekib tahtmine kõigele korraga tuli otsa panna, mis oma eksnunnukest meenutab, aga… Enamasti ei ole see asi ju nii hull. 

Ma olen vist miljon korda maininud, et ma kannan nelja sõrmust – ühes käes kolme ja teises ühte. Mida ma aga maininud pole, et üks neist sõrmustest on Esimese kingitud. Ei, ei, see polnud kihlasõrmus, muidu oleks jah natuke veider, aga Esimene kinkis selle mu 18-ndaks sünnipäevaks, pärast seda on see mul alati sõrmes olnud, seega juba peaaegu kuus aastat. Kui ma Mehhikos olin, siis võtsin 14 kg juurde ning siis see ei tulnud enam pikka aega sõrmest üldse ära😀 Nüüd tuleb ilusti, aga ma ei võta seda mitte kunagi ära. Kui ma Esimest eelmisel sügisel juhuslikult nägema juhtusin, oli ta päris üllatunud, et mul see sõrmus endiselt sõrmes on, aga minu jaoks on see sõrmus, mis on oluline. See ei tähenda seda, et ma nüüd kuus aastat pärast Esimesest lahkuminekut endiselt teda heldimusega igatseksin, oh ei, aga see on lihtsalt jäänud sinna. Jah, tavaliselt meeldib meestele mu sõrmuseid vaadata, kui nad mind puudutada tahavad – ja vahel nad siis küsivad, et mis sõrmused need on, ma siis ütlengi, et õe koolilõpu sõrmus (jah, kannan õe sõrmust, sest ta vihkab sõrmuseid), enda kooli lõpu sõrmus ning kaks suvakat sõrmust – seda ma tõesti mainima ei hakka, et üks sõrmus on mu eksi kingitud, haha😀

Ma mitte ei hoia alles ainult ekside kingitud asju, vaid vahel tuleb ette ka seda, et nende perekonnast keegi mulle midagi kingib. Noh, jõuludeks või sünnipäevaks vms. Näiteks Võrratu ema kinkis mulle ühe ilusa salli, mida ma siiani kannan, see on selline õhuke ja sobib praeguste ilmadega. Jah, ma tean, et mul oli selle perekonnaga päris palju draamasid, aga see ei tähenda, et ma peaksin nende kingitud asjad minema viskama, eriti, kui need mulle meeldivad. Võrratu enda kingitud saapad on mul ka alles, aga neid ma ei kanna, sest ma lihtsalt ei kanna kontsi (kuigi paar korda pärast lahkuminekut olen need siiski jalga pannud). Omakasupüüdmatu kingitud raamatud on ka alles, need on Tartus ja pühendustega. Ma küll ei loe neid enam, sest need on juba loetud, aga alles on ikka. Siis on mul Tartus diivanil Esimese kingitud suur süda, mille ta mulle 2007-nda aasta valentinipäevaks kinkis. Pikalt oli mul alles ka Kavala kingitud armas loomake, aga selle ma tõesti jätsin Mehhikosse, sest selle nägemine tegi mulle haiget (tegelikult mul temaga mingit suhet kui sellist polnudki, aga Kaval ju ei jaksanud mind oodata, jättis mu Mehhikos olles maha). Kui ma õigesti mäletan, kinkisin selle ühele mehhiko lapsele ära. Ma tean, et kingiks saadud asju ei tohiks edasi kinkida, aga ma ei tahtnud seda päris ära ka visata😀

Romantiku kingitud kaart on mul endiselt laua peal, kuigi Cosmopolitanite kuhja all. Enamik kaarte on mul Tartus, seega vähesed asjad on siin. Tema toodud pluus Kolumbiast on mul nüüd kodus tihti seljas, sest see ongi kodupluusina kasutusel, tema kingitud käevõru on riiulil, kõrvarõngaid kannan ka vahel, isegi pärast lahkuminekut olen kandnud (kuigi vahetult pärast lahkuminekut tegin ma seda pigem sellepärast, et olin masenduses). 

Hah, sellega seoses ka üks naljakas lugu. Ego kinkis mulle kunagi pesukomplekti ja kui ma Hispaanias Lokilambaga voodisse ronisin, siis mul oli see seljas (olime siis juba Egoga lahus, just enne mu Hispaania praktikat me ju lahku läksimegi, Ego kinkiski selle just vahetult enne meie lahkuminekut). Lokilammas siis kiitis, et väga vinge pesukomplekt ja ma ei hakanud muidugi ütlema, et tänusõnad pead mu eksile ütlema, haha😀  

Lisaks on mul alles igasugused kingitused tüüpidelt, kes pole mu kallimad olnud või siis nende noormeeste vanematelt. Hurmuri käest saadud Iirimaa suveniirid, Jalgpallifänni emalt saadud Hispaania suveniirid, Erilise isalt saadud spordikott – Eriliselt endalt sain palju ehteid, mida ta ise tegi, aga kahjuks on peaaegu kõik katki läinud😦 Kui ma ühe kaelaehte kunagi sõbranna kallima maale ära kaotasin, olin ikka mitu päeva pärast seda päris nukker. 

Naljakas lugu on ka nende piltidega. Sellest ma olen juba kirjutanud, et Egole ega Võrratule ei meeldinud, et mul arvutis veel eksidega pildid alles on, seega kodurahu huvides ma kustutasin need ära. Nüüd ma muidugi kahetsen, sest mõni mälestus võiks ju olla – mõni koos pilt kas Esimese või Omakasupüüdmatuga, isegi Egoga (Võrratu ja Romantikuga on mul kõik pildid alles). Tegelikult Ego ajal ma ei kustutanud veel midagi, aga kui Võrratuga sama nalja üle elasin, siis mõtlesin, et enam ei viitsi. Nüüd taipan, et mida kuradit neil oli üldse mu arvutis vaja sobrada. Eriti naljakas oli see, kui Ego mulle mainis: “Mis mõttes sa oled selliseid pilte/videosid ka Esimesega teinud? Ma mõtlesin, et sa oled ainult minuga neid asju teinud..” Jah, ma tunnistan, et siivutud asjad oleksin võinud küll ära kustutada, aga ma polnud viitsinud, laisk nagu ma olen. Või siis Võrratu kommentaar. “Miks sa minuga selliseid pilte ei tee, nagu sa oma eksidega tegid?” Ma siis ütlesingi, et sellepärast enam uute tüüpidega ei teegi, et ei viitsi jälle sama reha otsa astuda. Ega polegi teinud. Võrratuga ei teinud, Romantikuga ka mitte.

Kuid üks asi on veel omapärane nende piltidega… Kui ma Tartus elasin, siis mul olid alati riiuli peal mõned raamitud fotod. Enamasti mina üksinda või Mehhikos teiste vabatahtlikega või sõbrannadega. Vahel aga juhtus selline “eriskummaline” lugu, et ma amusin ära või nii😀 Ja siis ma panin alati sinna ka selle pildi koos oma praeguse kallimaga. No mitte päris alati, aga vahel tuli ette. Kõigepealt panin sinna foto Kavalaga, enne Mehhikosse minekut (seda traditsiooni mul Esimese ajal millegipärast ei olnud). Kui Mehhikost tagasi tulin, siis oli Kavalaga kõik läbi ning panin samasse raami pildi Erilisega. Aga kuna see raam oli nii katki juba, et seda pilti ei saanud korralikult sinna panna, pidi naelaga kinni taguma vms, siis ma andsin selle alati isale, et ta korda teeks (kuna ma uut raami ei viitsinud ka osta :D). Siis kohtusin Omakasupüüdmatuga ja läksin jälle isa juurde, et ta samast raamist võtaks minu ja Erilise pildi välja ning paneks Omakasupüüdmatuga pildi asemele. Kui Omakasupüüdmatuga lörri läks, lasin enda pildi sinna tagasi panna.. Siis vahepeal ma mõtlesin, et Erilisega pilt võiks seal siiski olla, et ilus mälestus. Kui mu isa kogu aeg neid pilte vahetas, siis tal lõpuks viskas kopa ette ja ta ütles, et ma ometi kord ära otsustaks, millise mehe pilt sinna kauemaks kui paariks kuuks jääb😀 Kui siis Võrratuga suhtes olin, mõtlesin, et kaua ma seda vaest raami ikka piinan, ostsin mitu uut raami, seega pilt Erilisega lendas lihtsalt sahtlisse ning uues raamis vaatas vastu pilt Võrratuga (samasuguse kinkisin talle ka). Kui Võrratust lahku läksin, siis lendas Võrratuga pilt jälle sahtlisse ning panin Erilisega pildi tagasi😀 Kui ma siis veebruaris Romantiku enda juurde esimest korda Tartus kutsusin, siis õnneks ma enne seda märkasin, et mul on riiulil pilt Erilisega, seega lendas see ruttu sahtlisse peitu, kus vaatas vastu pilt koos Võrratuga, haha😀 Kuna ma polnud ammu Tartus käinud, siis ma isegi ei mäletanud, et mu toas on Erilisega pilt -ja veel nii nähtaval kohal, mitte sahtlis. Nojah, üks asi on see, kui seal on mingid vabatahtlikufotod või lastega pildid, aga kuna mul Erilisega oli ikka mingi teema (ja Romantik teadis seda), siis poleks vist eriti nunnu, kui see oleks talle vastu vaadanud😀 Egoga ma kusjuures ei pannud kunagi seda fotot meist koos sinna, siis kaunistas seda katkist raami minu enda pilt. Nii et omapärased lood nende piltidega😀 Romantikuga ma ka ei pannud seda pilti sinna, Tallinnas mul niimoodi pilte raamitud pole. 

Hetkel mul vist Tartus on ainult minu ja sõbranna pildid raamis, samuti Mehhikos tehtud pilt lastega… Ja sahtlis on Erilise ja Võrratuga pilt ka vist veel alles. Selle Võrratu pildi peaks küll sealt seest välja kakkuma ja minema viskama (või pigem lihtsalt fotoalbumisse panna), aga Erilisega võib alles jääda🙂 Ma tegelikult ei ilmuta eriti fotosid, vahepeal oli mingi periood, kus ilmutasin, aga nüüd jälle pole seda teinud. 

Seda ma ei tea, kas mu eksid minu kingitud asjad on alles hoidnud või on neile tule otsa pannud😀 Kuna Romantikule ma kinkisin kaks raamatut, siis ma ei usu, et ta need minema on visanud, Esimesel vist isegi on see karumõmm alles, mis ma talle miljon aastat tagasi kinkisin. Ja ma eeldan, et Võrratu pole minu käest saadud kitarri ka minema visanud (võinoh, tegelikult mu sõbranna käest, sest keegi ei kasutanud seda, seega ta sai selle endale, aga ikkagi minu kaudu sai selle). 

Kuidas teil nende eksidelt saadud asjadega on? Hoiate alles või viskate minema?🙂

30 thoughts on “Kas teie hoiate oma eksidelt saadud asju alles?

  1. Mul tuleb meelde ainult kolm suuremat kingitust, mille mu endine mees kinkis… kaelakee, suur karumõmm (no ikka väga suur, ma ise tol ajal olin öelnud suvalt, et oh võiks selliine olla) ja mp3-mängija. Aa, mul oli üks telefon ka, kus mul olid sõnumid ja pildid sees, mis tähendasid mulle palju ja kui see telefon katki läks, tegi ta selle ise korda ja see tähendas mulle üsna palju. Seega, alles on nüüd ainult see telefon ja mp3. Mp3 võtsin just hiljuti sahtlist välja ja kasutasin. Ei tekkinud hetkekski mõtet, et omg, see on tema kingitud….Kaelakee oli mu lemmik, aga kahjuks läks ta juba suhte ajal katki. Ja kuna ma kolisin uue mehega kokku, siis ei hakanud seda suurt mõmmi sinna kaasa võtma ning mu vanemad polnud ka sellest väga vaimustuses, siis kinkisin selle oma ristitütrele (sest tõesti, miks ma peaksin selle ära viskama).
    Ma ei eelda, et kõik pildid ja kingitused vaja ära visata. Paberfotod olen küll ära visanud aga arvutis on kõik pildid alles (mingied musipilte olen veidi kustutanud küll, aga koos mitte). Minu jaoks oli see inimene kaua aega mu suur armastus ja nüüd on sellest mälestus, las ta olla.🙂

  2. oleneb asjast, aga üldiselt ikka hoian alles. näiteks sain ma ühelt eksilt 16. sünnipäevaks südamekujulise ja hästi sädeleva helesinise käekella, mis küll mu stiili (ega ühegi täie mõistusega täiskasvanu stiiliga) absoluutselt kokku ei lähe, kuid tol hetkel, kuna me veel koos olime, siis kandsin seda elu esimestel eksamitel. sealt edasi läks kuidagi nii, et olen selle kellaga teinud (ja alati läbi saanud!) kõik keskkooli ja ülikooli eksamid samuti, kuigi nüüdseks pole paar aastat juba kindlasti selle tüübiga rääkinudki. nii et sellel kellal on minu jaoks eriline tähendus, kuid see ei seostu üldse selle inimesega. mõned asjad on veel sellised. samas viimase eksiga seotud asju ei suudaks ma vaadatagi, tekitaks tohutult suurt vastikust lihtsalt. aga see on juba omaette psühholoogiline teema..

  3. Mulle kingitud asjad kui on terved, siis säilitan seni kuni on korralik. Pilte on eksidest igastühest mõnisada kuni mõnituhat (enda tehtud) ka need on alles kuigi arvutis pandud sedasi, et nad igapäeva elu ei segaks ja kellelegi ette ei jääks. Siiski säilitan kui enda loomingu ja vahest ka vaatan neid. Mälestused siiski.

    Ise olen teinud mõned kingitused, niipalju kui ma tean on need kõik ka alles. Enamasti midagi sellist mis on enda tehtud või on sellele inimesele kuidagi käepäraseks kasutuseks kujunenud ja siis olen jätnud selle neile.

    Ühe asja olen ka tagasi küsinud sest nii tundus õige. Kihlasõrmuse. Ja seda ei tahetud mitte tagasi anda vaid leiutati valesid, et kadunud on. Õnneks ma teadsin kus ta on ja kui kadunud ta ei ole. Ja mitte selle pärast, et ma oleks vaesemaks jäänud muidu aga lihtsalt kui oleks jätnud, oleks asi lõpetamata tundunud. Ise vabanesin sellest ka, et see peatükk lõpetatud saaks.

    Aga heade emotsioonidega asjade säilitamises ei ole midagi halba kui see inimesele siiani seda head emotsiooni pskub.

  4. Minule on selline arusaam jäänud, et vanasti oli kihlasõrmus mehepoolne lubadus ja tagatis naisele, et naine saab tema omaks. Kui midagi välja ei tule, siis jääbki tagatis naisele. Ainult siis küsiks tagasi, kui naine pettis. Kui naine näägutas ja kasvasime lahku, siis ei küsiks, sest abielu on ka mõeldud ju “nii heas kui halvas”. Petmine oleks sellele justkui sülitamine ja siis andku tagatis tagasi:) sest tavaliselt on mees ju see, kes otsustab ettepaneku teha ja tagasi küsimine tundub silmakirjalik. Nagu….make up your mind. Aga kuna tagamaid ei tea, siis jätan siinkohal.

    • Ja olgugi, et sa tagamaid ei teadnud pidid sa oma noka avama? Usu mind, ma tean millal midagi tagasi küsitakse ja millal mitte. Aga kuna mina ei kirjutanud tagamaid, siis sina oleks võinud oma püüdluse teha mürgine vahemärkus jätta kohta kus sa tead tagamaid😉

      • Ma väga vabandan, kui mu vahemärkus mürgine tundus, eesmärk ei olnud selline. Kõike ei pea isiklikult võtma ja kuna ma sinu tagamaid tõesti ei teadnud, siis ma ju sinust rääkida ei saanudki. Sinu poolt öeldu tundus lihtsalt lausa eraldi teemat väärt. Ma avaldasin teistsugust arvamust, keegi ei ütle, et sellega nõustuma peab. Minul on üks kihlasõrmus alles jäänud. Polnud mingit lootust kokku uuesti jääda, mehe küljes ka ei rippunud. Lõppes asi ära ja kuna varasemalt oli juttu ka, et kui peaks nihusti minema, siis sõrmus võib mulle alles jääda, sest kunagi oli teine inimene mind selleks õigeks pidanud ja kunagi tundus ka valik õige. Sõrmus on ilusti ära pandud, rahaks ka pole mõelnud teha. Lihtsalt üks etapp elus sai läbi. Loomulikult, kui teine pool oleks tagasi küsinud, siis oleksin andnud, aga tol momendil tõesti ei tulnudki pähe sõrmust tagastada. Aga näiteks kui lõpuks siiski abielluda ja asjad lõpevad halvasti, kas siis on kellelgi selline mõte, et peaks kihlasõrmuse ka tagastama? Siis on kihlasõrmus ilmselt väikseim asi, mida mõni mees tagasi tahaks.

      • Väga tihti on kihlasõrmus pärandvara… Näiteks vanaema kunagine vms. Sellise perereliikvia tagastamine peaks olema iseenesest mõistetav.

  5. Naine ise peaks olema piisavalt daam, et suhte lõppedes kihlasõrmus tagasi anda. Naine on ju sõrmuse vastu võtmisega aktsepteerinud mehe pakkumist. Kui naine on nagu kalts ja ikka ripub mehe jala küljes, kuigi mees on ta maha jätnud, siis jah jätab ta sõrmuse alles, kuna lootus vms on naisel veel olemas, aga see on äärmiselt ebanaiselik ja hale käitumine, mida ei tohiks kindlasti lähedased inimesed julgustada. Rahalistel eesmärkidel sõrmuse endale hoidmine on no lausa uskumatu, samuti mitte tegu, mida end naiseks nimetav olend teha suudaks.

  6. Jah, kui kihlasõrmus on pärandvara, siis peaks tõesti selle tagastama. Samas kui keegi minult selle tagasi küsiks, siis ma nagunii tagastaks, kuigi ma ei tea, kas ma ise selle peale kohe tuleksin, et see tagasi anda. Olenevalt, kuidas lahkuminek lõpeb jne. Kihlasõrmuse tagasi küsimist võin ma veel natuke mõista, aga see on küll lauslollus, kui hakatakse tagasi tahtma muid kingtuid asju ( ala mingid riided, tassid, raamatud vms).

  7. “Omakasupüüdmatu kingitud raamatud on ka alles, need on Tartus ja pühendumustega”

    mis see pühendumustega tähendab? kellele nad pühenduvad siis?

  8. Oot…kas sa mõistad tegelikult kirjavea olemust? Pühendus ja pühendumus on erinevad sõnad. Erinevad mõisted. Viisakas oleks teksti parandada ehk?
    Samamoodi kordub sul mõningate postituse lõpus vigane sõnakasutus “lõpetan blogi selleks korraks”. Blogi koosneb postitustest. Blogi sissekandeid nimetatakse postitustesks mitte blogideks.
    Kui sul on vastapandamatu tahe kirjutada avalikke tekste ja populaarne olla oma kirjutistega, siis ehk tuleb kasuks veidi tähelepanelikumalt kontrollida oma tekstides kasutatavate sõnade õigsust.
    Kui sul on ükskõik mis mulje sa endast jätad – rumala või mitte väga rumala, siis jah pole vaja pingutada eneseparandamise suunas.

  9. Hahaa, samas minu eelnev kommentaar ka ebapuhas.
    Vähemalt targutamisvajadusega korraks ok😉

    • Tunnistan, tegin tõesti vea, parandan ära🙂 Aitäh tähelepanu juhtimast, seda on varemgi tehtud. Mul muidu on tõesti ükskõik, mis mulje ma endast jätan, aga kui ma panen kahe sõnaga nii mööda, siis sellisel juhul olen alati õnnelik, kui keegi mulle seda mainib.

      • Sa ju ometi oskasid seda postitust oodata!? Sa ei pidanud ju oma postitusi tagantjärgi mitte muutma. Sealt need tülinad alguse said mis siin avalikuks sai tehtud. “Ma põhimõtteliselt ei muuda enda ega teiste postitusi ja ei kustuta neid ära” oli sinu argument toona. Just saying…

      • Ma ei muuda neid sellisel juhul, kui inimestele jääb sisu ette, aga kui ma olen kahe sõnaga kogemata ikka nii puusse pannud, siis loomulikult ma parandan end. Sinu muutused tol ajal polnud grammatika/sõnavaraga kuidagi seotud.

      • Enam hullemini öelda ei saa – “mul on ükskõik mis mulje ma endast jätan”.😦
        Terve su elu koosneb peaaegu igapäevaselt võimendatud tagasisidemetest sinu enda soovil. Sa oled “avalik” iseenda valikul ja vastutusel ja sul on ükskõik mis kuvand sinust luuakse?
        Milleks siis üldse ennast pakkuda/näidata kui sinu
        jaoks ei ole tähtis mida sinust arvatakse?
        Või siiski…ehk sa ei saa sellest aru, aga võimalik, et sa ei osakgi elada ilma selleta, et sa pidevalt “pakud ennast” lootuses saada natukenegi tunnustust. Sellest saab kõrvaltvaatajana nii mõndagi järeldada.
        Esiteks ebakindlust…Sina oma naiivsuses oled eriti “läbipaisetev”.
        Aga õppida saavad sinust kõik😉 Eriti valdkonnas “kuidas mitte teha?”
        Jõudu!

      • Kuningas, väga vale arusaam. Loomulikult läheb mulle korda, mida lähedased ja sõbrad minust arvavad ning ma ei saa öelda, et mul sellest täiesti ükskõik olekas. Kuid oma blogi pean ma ikkagi sõltumatult sellest, mida keegi minu jaoks anonüümne arvab – eriti sellisel juhul, kui tegemist on täiesti põhjendamatu lahmimisega. Head ja kasulikud nõuanded on alati oodatud, ka kriitika. Nagu sa ilmselt taipad, siis selle viimasega tulen ma päris hästi toime.

        Ma olen selle avalikuks olemise valinud ja tean seda ise ka. Kuid olenemata sellest olen ma alati mina ise, seega ongi kaks valikut – kas see meeldib inimestele või mitte. Kui ei meeldi, pole midagi teha, sest kellegi teise pärast ma end muutma küll ei hakka.

      • Ja kui ma peaksin hakkama mõtlema, et appi, mis mulje ma inimestele jätan, siis seda blogi ei eksisteeriks, tegelt ka, elaksin rahulikult oma elu ega kirjutaks. Aga kirjutan, mis sellest, et paljud mind selle tõttu eriti imelikuks peavad, et miks ma kirjutan teemadel, millest tavaliselt niimoodi ei kirjutata.

      • Kui sulle ei lähels korda (ei oleks läinud korda) siis poleks ka vahet olnud sellel lirjaveal… Ometi sa parandasid ta ära, et lui mõni võõras lugema satub, et siis sinust ei jääk muljet, et sa sõnatähendusi ei tea.

  10. Avastasin selle blogi hiljuti ja väga huvitavalt kirjutad. Mulle meeldib väga ka iseloomustav nimetus inimestele. Aga kuna olen alles uus, siis äkki viitsiksid teha postituse, kus ehk enim nimetatud inimestest paari sõnaga kirjutaksid, et miks just nt Ego, Võrratu, milles Esimene oli esimene, kas Omakasupüüdmatu oli üdini hea, milles väljendus Kavala kavalus ja kes siin veel olnud on..väga lahedad nimed muidu🙂

    • Võin seda millalgi teha küll🙂 Kuigi kui algusest lugema hakata, siis saab aru, miks mõnedel meestel on sellised nimed (samas see võtaks meeletult aega :D) – Esimene on sellepärast esimene, et ta oli mu esimene armastus ja esimene mees, kellega ma seksisin… ehk siis kaotasin oma süütuse talle (küll nüüd sai palju esimest :D). Ülejäänud selgitan kunagi hiljem ära siis🙂

  11. Aa ja unustasin mainida Sihikindla ja Terminaatori..vb veel kedagi, keda pole maininud. Nii põnev oleks selgitav postitus neist ..

  12. Mul oli ka eks kellele meeldis enda tundeid väljendada (mitte just kõige odavamates) esemetes. Õnneks on need asjad olnud vägagi kenad ning praktilised ja seetõttu kannangi käel tema kingitud käekella, talvel on seljas tema kingitud mantel, räägin tema kingitud telefoniga, kuulan tema kingitud mp3-e ja sõidan tema kingitud jalgrattaga. Neid asju vaadates ei teki õnneks enam absoluutselt mingit emotsiooni ega seost eksiga (mis on hea, sest lahkuminek oli kole ja ma olin tükk aega selle tõttu hingeliselt katki). Nüüd on juba kätte jõudmas aeg kus tuleb osasid asju hakata välja vahetama (sest asjad lähevad ajaga ikka katki ja kuluvad) ning ausalt öeldes on mul selle üle isegi hea meel, sest ENDA ostetud asjad pakuvad mulle alati rohkem rõõmu, kuna need on tööga välja teenitud.

    Sellised ninnu-nännu asjad nagu pehmed mänguasjad jätsin kodust välja kolides aga vanemate juurde kuna taolise alatooniga kinke ma enda ja oma elukaaslase koju ei tahaks. Tunduks kuidagi vale olevat. Fotod olen ka alles hoidnud, aga ei hoia neid albumis mis kõigile vaatamiseks, vaid kuskil karbis vanemate juures. Ka arvutis olevad pildid on eraldi kaustadesse ära pandud, et igasuguseid piinlikke momente vältida.

  13. Ma ei kujuta ettegi, et jätaks peale lahkuminekut kihlasõrmuse endale (no tegelikult ei kujuta ma end üldse kihlumas ette, aga see selleks). Mida sellega peale hakata? Sõrmes kanda perseläinud suhte märgiks? Maha müüa? Ära kinkida? Kappi seisma panna? Ainus võimalus on tagasi anda. Vahet pole kelle süü tõttu asi pekki läks.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s