Miks inimesed blogisid loevad? Miks inimesed blogisid kirjutavad? Miks Printsess oma blogi pärast ilmselt igavesti vallaliseks jääb?

Tegelikult seda postitust tahtsin ma juba ammu kirjutada, aga siis läks mul mõte uitama – hiljem hakkasin ma mingil muul teemal pläkutama ning selleni ei jõudnudki. Ehk siis nüüd on teine katse!😀

Nagu ma ka maininud olen, olen ma ise blogisid väga kaua lugenud. Esimesed blogid, millel ma silma peal hoidsin, olid Rents, Merje tolleaegne blogi ja Babuulja. Ja ise kirjutasin parooli all ka mitu aastat, mis mul endiselt alles on, aga sinna ma enam ammu ei kirjuta, viimati oktoobris 2011 (selle lugemisluba oli ainult ühel mu parimal sõbrannal ja Esimesel. Kui hiljem Esimesesest lahku läksin, siis võtsin temalt selle loa ära). Seal parooli all kirjutasin ma kõigest – koolist, meestest, tööst jne, üldse muust ilmaelust ka, mida ma oma praeguses blogis eriti ei kajasta.

Miks ma ise üldse avalikku blogi pidama hakkasin? Nagu te teate, siis algas see kõik anonüümselt. Kuna mulle meeldis (endiselt meeldib ju :D) lihtsalt erinevate meestega deitida, väljas käia ja noh-  vahel ka seksida, siis ma mõtlesin, et oleks päris huvitav sellest ka kirjutada – ehk siis alguses oligi see rohkem selline seksi – ja suhteblogi. Tol ajal oleks olnud mõeldamatu, et ma oleksin oma nime alt kirjutanud, sest siis mind natuke hirmutas see, et kui üks päev tuleb välja, kes ma olen (ja nüüd on mul sügavalt savi ja mõtlen, et parem ongi, et teatakse, kes ma olen :D). Aga loogiline on ka see, et mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkasin endast vihjeid andma ning polnud väga keeruline teada saada, kes ma olen. Sest noh, süües kasvab isu😀 Ja kuna mul on teatavasti mingisugune kirjutamishullus, siis ma ei suutnud eriti kõiki detaile vaka all hoida, seega nupukamad googeldasid vast juba 2012 aasta alguses välja, kes ma olen (siis kui ma Hispaanias praktikal olin, avalikku blogi hakkasin pidama augustis 2011).

Mulle on tihti öeldud, et see blogi võib praegu olla ka üks põhjustest, miks ma igavesti vallaliseks jään. Sest nüüd ei ole ma enam ammu anonüümne ja kui ma mingi tüübiga ka deidile lähen, siis päris lihtsalt googeldades mu nime jõuab ka selle blogini (ja teatavasti, paljud teevad ju taustauuringut). See tähendabki seda, et nüüd ma olen oma blogi suhtes aus, aga samas… ega esimesel deidil nüüd ka vast mainima ei hakka. Ja oletamegi, et see noormees ei googelda mind. Ja me deidime ning mingi aeg tuleb see aeg, mil ma peaksin mainima, et ma sellist blogi pean (ilmselt võiks see toimuda enne seksi siiski :D). 99 protsenti meestest jookseksid teises suunas, blokeeriksid mu Facebookis ära ning loodaksid minuga mitte kunagi enam kohtuda, sest kellel sellist hullu ikka oma ellu vaja on, pärast topib jälle noormehest pildi üles vms (mida ma enam kunagi ei teeks, aga jah, hirm oleks neil ikka)😀 Ja ma täiesti mõistan neid, sest üks normaalne mees vist ei suudaks sellise asjaga leppida, mis siis, et kui ta siin blogis kajastatud on, siis oleks tal ka hüüdnimi, aga ikkagi😀

Enamik mu eksidest on sellest blogist siis teada saanud, kui see suhe on juba läbi olnud (Henry teema). Esimesel oli suva (temast ma olen anyway suht head ainult kirjutanud :D), Egol ka, Omakasupüüdmatu ja Võrratu arvamust ma ei tea, aga ma eeldan, et nad teavad (Võrratu vähemalt küll). Ja paljude nende teiste meeste puhul ma ei tea, sest kui nad ka teavad, siis ega nad mulle mainima ei tule (siis nende puhul, kellega ma suhtes pole olnud, aga kellest siin siiski juttu on olnud).

Kui nendest teistest noormeestest rääkida, siis nagu me juba teame – Sihikindel loobus minuga suhtlemast mu blogi pärast, Salapärasel oli ka suva ( talle mainisin hiljem seda, aga ta on üldse chill noormees selles mõttes). Tagasihoidlik teadis sellest juba varem, aga noh… temast pole siin midagi nii palju kirjas, sest ma pole temaga isegi suudelnud😀 Ehk siis kui ma talle mainisin, siis ta juba teadis. Sõduril oli ka ükskõik (talle mainisin ise), ta ütles vaid, et jumala hea hüüdnime olen talle leidnud😀 Aga noh, sellel tüübil on üldse kõigist asjadest pohhui😀

Kui ma Meremehele seda mainisin, siis tal oli ka päris ükskõik, sest temaga ühendas mind ainult seks. Romantikul nii ükskõik just ei olnud, aga kuna google translate paneb omadega nii võssa, siis ta ei vaevunud eriti mu blogi lugema😀 Ja noh… Terminaatori puhul me juba teame, mis ta sellest kõigest arvas/arvab.

Ja ma tean, et tegelikult saavad noormehed, kellega ma tutvun, mu enda blogi minu vastu ära kasutada. Oletame, et me deidime ning nad googeldavad mind (ja ma pole veel maininud, et ma sellist blogi pean). Ja siis ma kas kirjutan midagi halba või head ning nad saavad järgmisel korral kas just seda parandada või asju veel hullemini teha (kui nad vaevuvad minuga pärast selle blogi avastamist üldse edasi suhtlema :D). Nad oleksid minust alati paar sammu eespool, kui nad mulle ei mainiks, et nad tegelikult mu blogi loevad. Jah, ma olen ka sellise võimalusega arvestanud, et nii võib juhtuda, loomulikult olen.

Salapärane küsis minult millalgi, et mis siis saab, kui kunagi peakski juhtuma, et ma leian mehe, kellega ma tõesti tahan kõike ja tema minuga ka, aga ta lihtsalt ei suuda sellise blogiga leppida? Et panebki ultimaatumi ette, et kas tema või blogi. Et oletame, et alguses vaatab läbi sõrmede, aga millalgi lihtsalt ütlebki, et nüüd on asjad niimoodi. Samas on jällegi see teema, et kui keegi mulle ultimaatumi peaks esitama, siis ta juba sellega nullib paljud võimalused minuga, sest ma vihkan ultimaatumeid. Ja siis tekiks see küsimus: “Aga kumb sulle siis tähtsam on- kas mina või blogi?” Ma arvan, et ma peaksin seda meest tõeliselt armastama, kui ma vastaksin, et tema, ma peaksin temaga lapsi tahtma, koera ja maja jne. Aga sellisel juhul peaks peaks tema ka mõistma, mida see blogi minu jaoks tähendab. Ma saan aru, et vbl teda ei häirikski see, et ma temast ja meie suhtest kirjutaksin (temal oleks siis varjunimi), aga pigem just see, et kogu mu meesteminevik niimoodi tema ette laotatakse. Üks asi on see, et ma sellest ise räägin, aga et ta sellest lugeda saab… Jah, see kõik oli enne teda, aga… päris vürtsikaid detaile saab just nimelt mu blogi algusaegadest lugeda. Milline normaalne mees suudaks sellega leppida? Ilmselt paneksid kõik padavai teisele poole jooksu ning loodaksid, et nende teed iial enam sellise hulluga nagu Jaanika kokku ei vii.

Kui ma kunagi Terminaatorile mainisin (ja kui talle juba ei meeldi mu blogi ja ma pole temaga isegi suhtes ju…), et kui minult mu blogi ära võtta, siis on see sama, kui ahelsuitsetajalt suits ära võtta. Või narkomaanilt narkootikumid. Terminaator mainis, et seda ei anna niimoodi võrrelda, aga minu jaoks annab. Kui ma Võrratuga suhtes olles 2,5 kuud blogimaailmast eemal olin, siis mul igapäev näpud sügelesid, sest ma tahtsin kirjutada!!!!!!!!!! Jah, siin võiksid paljud öelda, et kirjuta siis oma parooli all blogi edasi, mille lugemiseks on ainult sõbrannal luba, aga see pole päris see enam siiski. Ma tahan just avalikult kirjutada, just niimoodi. Mingisugune haiglane tähelepanuvajadus? Ilmselgelt. Muidu ma sellist blogi ei peaks. Ja aastatega on see ainult kasvanud tegelikult. Võib-olla üks kord tehakse eraldi grupp: “Anonüümsed blogihoolikud” – ma oleks seal kohe esiliige vist. Kuigi anonüümne ma enam pole😀

Nii, nüüd aga selle juurde, miks teised inimesed blogisid loevad. Miks neid huvitab, et Merje oma tšurkaga maid jagab ning vanaemaga tülitseb; miks meid kotib, et Mallukas tasuta nänni saab ning oma lapsele mütsi pähe ei pane… Et Rents on keelepede ning nii palju trenni teeb. Miks meile korda läheb, et Lipsuke oma raseduse ajal nii palju vingub; et Briti proovimeik pulmadeks ülimalt suure fiaskoga lõppes; et Marina lubab rohkem blogima hakata? Miks on oluline teada, et Tikril on hetkel puhkus või et Eveliisile igasugused pildivõistlused ei meeldi? Või et Aili lapsuke nüüd juba roomab? Või et Katre nüüd hoopis Viljandisse ula peale läks? Või et Printsess igavesti vallaliseks jääb, sest ta nii ajuvaba blogi peab? Miks see meie perset torgib? Või et keegi Anna Elisabeth uue ripsmetuši endale ostis? (kuna ma ilublogisid ei loe, siis pole ta blogiga kursis, aga olen kuulnud, et selline inimene eksisteerib).

Sest see on HUVITAV. Teiste elu on meie jaoks huvitav. Kuna ma olen ise ka suur blogilugeja, saan ma ennast ka sellele tasandile viia (ja lugeja olen ma kauem olnud kui kirjutaja, isegi enne oma parooli all blogi ma juba lugesin teiste blogisid). Mõni loeb sellepärast, et ära panna – no krt, küll see Mallukas on ikka kerjaja, küll see Merje on ikka vinguja, küll see Printsess on ikka inetu eit! Teised loevad sellepärast, et kaasa elada ning positiivsete kommentaaridega innustada. Kolmandad ei kommenteeri mitte kunagi, aga on vaiksed lugejad. Neljandad kommenteerivad ja lubavad, et nad mitte kunagi enam nii ajuvaba paska lugema ei hakka, aga nad nüüd juhuslikult juhtusid, seega annavad skaudi ausõna, et ei tule enam mitte kunagi tagasi, sest muidu neil läheb uuesti süda pahaks. Viiendad on need sarikommenteerijad, kes arvavad alati, et just nende arvamus on õige. Kuuendad õpetavad meid, kuidas blogijad oma elu elama peaksid….

Ja nüüd siis küsimus suurele ringile… Miks blogijad oma blogi peavad? Eriti sellisel juhul, kui selle blogiga ka teatavav kriitika kaasneb. Lihtsam oleks ju niisama sahtlisse kirjutada ning vaikselt omaette elada. Aga lihtsam variant on igavam. Ja nii lihtne see ongi. Vähemalt minu jaoks küll.

Mõned blogijad kasutavad oma blogi ka selleks, et ka tasuta kraami saada – reklaamimise näol, neil on lisaks veel Facebooki fännilehed ja Ask.fm jne, samuti jagavad nad oma lugejatele head ja paremat kraami. Mina olen endale lubaduse andnud, et ei hakka mitte kunagi oma blogis midagi reklaamima, et ma ei korralda mitte kunagi loosimisi, samuti ei tee ma mitte kunagi Facebooki ega Aski oma blogile. Veel ei hakka ma igasuguseid gife vms oma blogisse lisama. Miks? Sest ma tahan, et mu blogi jääks kohaks, kus ma AINULT kirjutan. Kuna mulle niigi meeldib seda teha, siis esiteks võtaks kõik ülejäänud kohad liiga palju aega ära, teiseks sai see just niimoodi alguse. Jah, nüüd küll kõik teavad, kes ma olen, sest anonüümne ma enam pole, aga vähemalt selles mõttes olen ma vanamoodne blogija. Ja ma ei lisa endast ka pilte blogisse (kui päis välja arvata).

Miks teie blogisid loete? Miks teid huvitab, mida mingi mõttetu pihv/jorss kuskil Kapa-Kohilas millestki arvab vms? Nagu mina mainisin, siis mina loen blogisid, sest mulle meeldib lugeda, kuidas teised oma elu elavad. Ja kui aus olla, siis draamad meeldivad mulle ka😀 Vahel, kui kuskil mõni toimub ja ma selle maha olen maganud ning mingi postituse all juba umbes triljon kommentaari on, siis ma ainult ahastan, et miks ma varem sellele peale ei sattunud, sest siis võtab postituse ning kõikide kommentaaride lugemine liiga kaua aega (üks kord ma pidin peole just minema ja enne seda ma avastasin Merje ja Malluka skandaali ja mõtlesin, et no krt, homseks on kommentaare juba 1000 :D). Ja kuna ma niigi loen päris palju blogisid, siis vahel tuleb mul lausa kassiahastus peale, kui ma mõne hea leian (õnneks viimasel ajal pole neid eriti avastanud), sest siis tähendaks, et ma peaksin minevikust ka lugema hakkama, et rohkem sotti saada. Ja see kõik võtab nii palju aega😀 Enamasti ma siis hakkan oleviku postitusi lugema ja jätan mineviku seljataha. Ma ütlen ausalt, et kui ma ise oma blogi ei peaks ning selle praeguses staadiumis avastaksin, siis vist seda lugeda ei viitsiks, sest ma peaksin end kogu minevikuga kurssi viima, et üldse millestki sotti saada ja ma olen laisk inimene😀

Aga headest meesblogijatest on küll puudus, täielik ikaldus noh😦 Sebija, miks sa endale naise leidsid ning enam ei kirjuta? Krt küll😀 Kui ma teaksin, kes sa oled, siis ma kirjutaksin sulle, et jobu oled, et enam ei kirjuta😀 Ja kui te hakkate mulle nüüd häid majandusblogisid soovitama, mida mehed peavad, siis need ma jätan heaga vahele😀

Millised blogisid teie loete?🙂 Ja miks?

24 thoughts on “Miks inimesed blogisid loevad? Miks inimesed blogisid kirjutavad? Miks Printsess oma blogi pärast ilmselt igavesti vallaliseks jääb?

  1. Miks ma blogisid loen? Hmm..🙂 Sest mulle meeldib end teiste inimeste maailmavaadetega kurssi viia. Ja noh, eks erinevatel eluetappidel huvitavad ka erinevad asjad. Kui olin rase, siis lugesin palju rasedusblogisid, kui laps vähe beebim oli, siis lugesin mõistagi rohkem beebiblogisid. Eks ikka selle äratundmisrõõmu ja informatsiooni tõttu.

    Nüüd ei loe aga kumbagi žanri kuuluvaid blogisid eriti enam, lihtsalt ei kuulu huviorbiiti. Ja ega mind need Kapa-Kohila Maride detailsed tegemised ei huvitagi. Tähendab, et ma ei loe ühtki blogi selle mõttega, et tahaks nüüd niiiiii väga teada mis see inimene tegi. Ma pigem loen, et saada teada kuidas ta seda kirjeldab. Ma teen näo, et see on väga arusaadav seletus D

    Selles osas on sul õigus, et meesblogijaid on vähe. Mulle turgatab hetkel pähe ainult kaks ja nendest ühe blogi ma ei suuda lugeda, sest :
    1) täiesti põhjendamatu ebasümpaatia
    2) liiga spordipõhine

    Nii,et jah, kui keegi oskab soovitada niisama mõnusaid meeste poolt peetavaid blogisid, mis ei keskenduks lõuatõmbamisele, autofetišile või naistevihkamisele ( kuigi see võiks vast põnev lugemine olla), siis laske tulla!

    • Kusjuures sinu blogi tekitas minus pikalt vastuolulisi tundeid. Esimesed korrad, kui siia sattusin, siis mõtlesin ainult ” oota, nagu tegelt või? miks keegi sellistest asjadest avalikult kirjutab?”. Ja ikka kena mitu korda käisin ja ohkisin omaette.

      Siis ühel hetkel avastasin, et enam ei käigi siin lugemas selle pärast, et imestada mis sa nüüüüüd kirja panid, vaid, sest ma tõsimeeli lihtsalt elasin sulle kogu südamest kaasa.

      Ja noh..nüüd ongi siis nii, et kui ma alguses suur midagi ei arvanud, siis peale su lahkuminekupostitust olin ma lihtsalt kurb ja tundsin sulle kaasa.

      Osade blogidega ongi nii, et blogipidaja saab lihtsalt mingil viisil sümpaatseks ja siis käid ja loedki, et lihtsalt tema eluga kursis olla. Selline väga veider tunne tekib nagu teaks inimest ja oleks väga vajalik ta käekäiguga kursis olla🙂

      • Eks ta õige ole, Britt🙂 Mina kusjuures hakkasin sinu blogi ka järjepidevalt alles hiljuti lugema, varem lihtsalt olin selline eksinud lugeja, kes teatuid postitusi luges🙂 Nüüd olen püsilugeja.

    • “Ja ega mind need Kapa-Kohila Maride detailsed tegemised ei huvitagi.”

      Autsh. Enne tundusid ikka veidi mõtlev inimene olevat.

      Meenub kangesti see Iglesiase-Anett, kellele kuskile ausammas lausa püstitati. Teen ettepaneku sama ka Britile teha: selline talent ei saa jääda märkamatuks.

      • Misasja? Mida Britt siis valesti ütles? Kas reaalselt peabki huvituma sellest kuidas keegi blogipidaja kirjutab oma igapäeva asjadest detailselt?
        Huvitutakse ikka ju millestki millest on huvituda. Kui mul on valida kas loen Jaanika suhetest ja seiklustest või vaikse koduperenaise kõblatamisest, siis paraku on ikka Jaanika teema paeluvam.

      • Pigem häiris see, et sooviga mingist mõttetust blogijast võimalikult nõmedat muljet jätta, tasus juurde lisada, et need Kapa-Kohila Marid (viitega siis, et nagu mõttetu pommiaugu mõttetud inimesed).

        Sellega sai, muuseas, ka Iglesiase-Anett “kuulsaks”.

        Oleks ju võinud lihtsalt mainida, et ei viitsi mõttetute ja igavate inimeste blogisid lugeda. Milleks just see kohanimi sisse tuua?

        Ausõna, ei ole Kapa-Kohilast pärit, kuid jäi silma riivama ja tuli see kunagine situatsioon meelde. Sellised tobedad üldistused ei jäta inimesest just väga kirka kriidi muljet.

      • Aga mine ja pane püsti!😀

        Ja ühtlasi seleta mulle lahti miks on vaja ausammast, kui mind ei huvita näiteks 15 aastaste blogid mille sisu on järgnev ” Hommikul tegi emps kaks singivõileiba, siis jooksin 7.30 bussi peale. Essa tund oli mata, niiiiii igav. Vahetunnis tegime klassiõdedega selfisid”?

        Anna nüüd andeks, aga asjaolu, et ma ei jaksa detailselt iga minutit inimese päevast lugeda ( eriti, kui see on kirjutatud täiesti arusaamatus slängis või ilma ühtegi emotsiooni edasi andmata), minust nüüd mõtlemisvõimetut inimest küll ei tee.

      • Vabandust Viuh! Jäi su järngev kommentaar märkamata.

        Kusjuures ei toonud ma seda Kapa-Kohilat üldse sisse selleks, et tuua tähelepanu asjaolule nagu ma ei viitsiks ” pommiaugust” inimeste blogisid lugeda.

        Minu jaoks on kõnes “Kapa-Kohila” kasutamine alati olnud pigem lihtsalt suvaliseks väljendiks ja väikelinna inimesi ei taha ma sellega absoluutselt halvustada ( ja pole siiani ka kuulnud, et see kellelegi ette jääks, sest paljud väikelinnadest elavad tuttavad,kes mul on, kasutavad sama väljendit läbi huumoriprisma).

        Ühesõnaga : pikk jutt, sitt jutt. Mõte oli siis selles, et vahet ei ole kuskohast inimene pärit on ( on see Saku, Valjala või New York), aga lihtsalt ei jaksa lugeda kellegi kirjeldusi hommikusest võileivasöömisest.

        Ja ma ei saa ausalt aru mida siin haavuda on. Kohila ise pole juba ammu enam Kapa-Kohila nimega ja see on juba ammu lihtsalt kõnekäänd. Olen ise ka mitme väikelinnaga elus väga lähedalt seotud olnud ja selle põhjal inimestel vahet ei tee.

        Mis puutub kirgas kriit olemisse, siis ega see sinust just kirkamat ei tee, kui sa ühe lause põhjal inimesest mingit maailmapilti maalida üritad.

      • Tegelikult selle Kapa-Kohila mainimine sai alguse vist sellest, et mina oma postituses selle küsimuse esitasin… Minu point oli aga selles, et miks me üldse teiste blogisid loeme (ja vahet ei ole siis, kus nad elavad) – sest põnev on jälgida, kuidas teised oma elu elavad. Vähemalt minu jaoks.

        Minu jaoks pole ka oluline, kust inimene pärit on, sest kui ta kirjutab huvitavalt, siis olgu külast, linnast, päris metsa seest – mind see ei huvita. Teismeliste blogisid, kes hommikul kell 07.00 võileiba sõid ja siis kooli läksid, ma ka ei loe. Kindlasti neid inimesi on, kes neid loevad, aga ma pole sihtgrupp. Samuti ei loe ma toidu-ega spordiblogisid, mis ei tee neid kuidagi halvemaks, aga ma pole jällegi sihtgrupp. Ning käsitööblogisid ka mitte. Tegelikult on need alati huvitavad blogid nende jaoks, kes sealt häid nippe leiavad, aga kuna ma ei kokka ning/koon heegeldan viie aasta jooksul ühe asja, siis pole päris minu pärusmaa.

        Ja välismaalaste blogisid ei loe ma üldse. Ma olen üpriski laisk inimene, seega ma ei viitsi inglise keeles lugeda (ja veel vähem viitsin mõnda blogi siis tõlkima hakata, kui see on minu jaoks hoopis arusaamatus keeles). Kuigi ma kunagi mõtlesin, et võiks hoopis mõne hea hispaaniakeelse blogi otsida, aga sinna see asi jäigi. Mulle meeldib emakeeles blogisid lugeda🙂

  2. Väga hea teemapüstitus Printsess! Paar päeva tagasi just mõtlesin, miks teatud bolgisid loen. Ja mis seal salata, Sinu blogi oli üks näide, mille põhjal omi mõtteid veeretasin. Tõdesin, et olgu blogija lugejatest kuitahes erinev, meenutab blogi lugemine laias laastus igat teist ajaviitetegevust (raamatu lugemine, filmi vaatamine, millegi mängimine vms.). Blogi on justkui tõsielul põhinev seriaal, mis kas köidab või mitte. Kui see köidab, jääd seda lugema ja see justkui haarab sind enda lummusesse. Tekib teatav kaasaelamine ja huvi ning uudishimu, mis edasi juhtub. Kui blogi ei suuda ei oma mõtteavalduste, stiili vms.-ga köita, siis seda lihtsalt edasi ei loegi, nagu on ka kõige muuga elus.

    Teiseks loen mina blogisid seetõttu, et need teatud mõttes laiendavad silmaringi. Ei, mitte kvaliteet- või teaduskirjanduse mõttes, pigem on teatud blogid ehedad näited teistsugustest maailmavaadetest ja elustiilidest. Sedaenam, kui ise taolist elustiili ei harrasta ja vastava elustiili tuttavaid ei oma. Teistsugused mõtteavaldused ja kirjeldused on vahel väga hea värskendus enda rutiinsesse ellu. Ja vahet pole, kas nõustun blogija mõtetega või mitte. Igaljuhul on kirjeldatu huvitav, konkreetsele blogijale omane ning just tema enda ehe elujada.

    Kui eelnevalt kirjeldasin blogisid, mis minu maailmavaatest täiesti erinevad, siis samas loen ka palju neid blogisid, mis seostuvad enda huvide või teatava eluetapiga. Nende puhul köidab äratundmisrõõm, tunne, et ka teistel on sarnaseid kogemusi, muresid. Vahel saab teatavid nippe ja tarkusi. Vahel naudin lihtsalt ilusaid fotosid või köitvat sõnavalikut.

    Kui blogimisest rääkida, siis olles ise samuti blogija (küll tavapärasest täiesti erineval teemal/ valdkonnas), siis mina blogin kahel põhjusel. Esiteks seepärast, et oma kogemust jagada ja saadud valu ja vaeva teistele kas heas või halvas mõttes eeskujuks ja õpetuseks tuua. No, et teised ka teatud teemade üle veidi põhjalikumalt mõtleks ja minu kombel ülepeakaela kohe ämbrisse ei astuks. Teiseks on blogi ka endale hea mälestus. Vahel on naljakas mõne aasta taguseid postitusi lugeda ja endamisi muiata. Saad ennast analüüsida ja näha, kuidas on ajapikku nii enda mõttemaailm kui ellusuhtumine muutunud.

    • Selle mälestusega nõustun sajaprotsendiliselt, sest hiljem on hea lugeda ja mõelda, et appi, kui loll ma ikka olin😀 Ma ka vahel loen oma vanu postitusi just sellel eesmärgil, et mõista, et ma tegelikult olen siiski oma mõtlemisvõimelt natukenegi edasi arenenud. Mõnikord küll tunnen, et vbl see siiski pole nii, aga kui ma võrdlen, siis tajun, et mingi areng on siiski toimunud.

  3. ma loen selliseid blogisid, mida peavad huvitavad persoonid, kellel on mõnus keelekasutus. lai sõnavara ja loogiline lauseehitus annab minu jaoks väga palju blogile juurde.

    kuna mul on keskmisest veidi erinev huumorimeel ja iseloom, siis on mul üsna raske leida blogijaid, kes mind vahepeal oma suhtumise või tegudega närvi ei ajaks, aga näiteks kartulimardikas on stiililt väga südamelähedane ja meenutab mu enda postitusi vahel.

    ma ise alustasin blogimisega kaheksa aastat tagasi ja kirjutasin pikalt ainult iseendale. mingil hetkel sain aga aru, et blogi on nii suur osa minust ja mu elust, justkui oleks ta inimene, kes mind kõige paremini tunneb. siis panin lingi facebooki profiili ka kirja, et sõbrad-tuttavad, kellel huvi on, saaksid vahepeal sinna kiigata. nii suurt tähelepanuvajadust, et mingit reklaami sellele teha vms, ei ole olnud😀

    • Jaa, mul on sama lugu, ilma oma blogita oleksin ma nagu poolik! Ei kujutaks oma elu ettegi.

      Kartulimardikat olen sirvinud, aga püsilugeja pole. Midagi halba tema kohta öelda pole, on tõesti hea stiiliga, aga pole mulle nii südamelähedaseks saanud, et püsilugejaks hakata. Blogide puhul maitsed ongi erinevad, mis on tegelikult hea, sest kõik leiavad endale midagi.

  4. Minule meeldib lugeda erinevate maailmavaadetega inimeste blogisi..vahet ei ole kas siis beebiblogi või miski muu aga inimesed erinevad ja kirjutavad erinevalt. Ma tihtipeale ei nõustu blogija arvamusega aga paljud ei saagi sellest aru, et inimene kirjutabki asju nii nagu tema seda näeb…kellegi blogi lugemist sellepärast nüüd küll ära pole lõpetanud,et meie arvamused ei kattu. Ongi huvitavam ju..eriti sinu blogi siis, hoopis teistsugune kui enamus blogid ja see just lugema tõmbabki;)

  5. Hah, ma nüüd kujutan ette seda vestlust. “Kuule, sa oled tõeliselt äge ja ma armastan sind väga, aga ma mitte kuidagi ei saa aru sinu soovist, et meie isiklikke telefonivestlusi, sinu seksuaaltehnikat ja sinu nõrku kõlgi blogis ei kajastataks. Mismõttes noh, mulle nii meeldib.”
    Ja siis tüüp, et: ok, oi, jah, muidugi, sry, lase edasi, tahangi homme seda vestlust internetist lugeda.

    Ma saan aru, et krt Hemingwayl oleks keegi kirjutamise ära keelanud…

    Aa jah, et miks ma blogisid loen? Tahan. Miks ma seda blogi loen? Krt, no ausalt ei tea. Samas ma loen üle rea ja diagonaalis, nii et väga hull elu raiskamine ka pole.

    • A mina tunnen hoopis sinu blogist puudust, AbFab! Millal seda saab?🙂 Algul oli parool kah, aga siis vist keerasid kraani kinni🙂. Oli äärmiselt muhe lugemine.

  6. Mina loen su blogi juba mõnda aega. teisi blogisid ei loe, sest pole aega lihtsalt – vahepeal lugesin Malluka oma, aga see ammendas end suhteliselt kiirelt. olen sinust natukene vanem (31), abielus ja 2 lapse ema. sinu elu tundub minu jaoks nagu huvitav romaan vms raamat, millele huviga järge ootad. iial ei tea, millega järgmine “osa” lõpeb. selline elu on tegelikult salaja lausa kadestama pannud, kuna sain ise seda natukene vähe aega “nautida”. tegelikult ka, mulle meeldis ka selline elu ja meeldiks ilmselt praegusel hetkel rohkemgi, kuid elu on teinud omad korrektuurid. ühesõnaga tahtsin öelda, et kui hetkel tundub sulle, et selline elu on just see, mida sa tahad, siis ELA! sa oled noor, millal siis veel?! võib-olla ühel täiesti imelikult hetkel saabub su ellu ka see mees, kellega lapsi tahta ja “maha rahuneda”. Seda sa ette ei tea ju.
    Ühesõnaga, loen ainult sinu blogi ja seda sellepärast, et see tekitab pisut kadedust ning palju põnevust🙂
    ahjaa, seda saadet, kus sa oled, pole ma elusees vaadanud ning ei oma üldse mingit ülevaadet sellest, milline sa tegelikult oled. Ja see polegi oluline.
    Lase käia, tüdruk!

    • Aitäh!🙂 Kuigi kadestamist pole see eriti väärt, sest tegelikult on oht see, et kui nii pikalt jätkata, siis võin üldse üksikuna lõpetada, aga ma olen sellest täiesti teadlik🙂

  7. Tere, Jaanika!

    Mõtlesin ka sulle jõudu soovida. Olen su blogil ikka juba mõned kuud silma peal hoidnud, just huvitava-teistsuguse teema pärast. Samuti on põnev, et keegi veel oma blogis koodnimesid kasutab.
    Üldiselt loen sõprade blogisid, et end nende mõttetega kursis hoida. Võõrastest loen veel Rentsi oma, aga arvestades, kui väike koht Eesti ja eriti Tartu on, siis tuttava tuttavad on ikka kõik.😛
    Enda blogi hakkasin pidama, et lõbusaid seiku meeles pidada. Vahepeal kirjutasin pea iga päev, nüüd vaevalt paar korda kuus.
    Sinu postitusi aga ikka ootan huviga, seega teravat sulge!

  8. Anne jutuga 100% nõus. Blogi on nagu raamat, mille teemaarengut ette ei tea ja mis kunagi otsa ei lõppe. Kui paneb kaasa elama, siis loen – kui ei, siis mitte. Ise hakkasin kunagi kirjutama lihtsalt niisama, siis eelkõige sõpradele, siis tekkisid võõrad lugejad, ajaga sai kirjutamisest harjumus ja praeguseks on see mu suurim hobi. Kirjutan, et mäletada. Kirjutan, et jagada rõõmu või muresid. Kirjutan, et saada ja anda nõu. Kirjutan, sest ilma ei oska🙂 Kirjutan täpselt nii tihti või harva, kui tuju on ja täpselt sellest, mis parasjagu meeles mõlgub. Jälgin ise üle 100 blogi ja kui kajastatavad teemad sügavuti ei huvita või aega on vähe, võib juhtuda, et loen diagonaalis või jätan mõne postituse üldse vahele.

    Mulle lihtsalt meeldib. Lugeda ja kirjutada🙂

    Aga sina… Ajaga loksub kõik paika. Kui tuleb see õige, siis teda ei häiri sinu minevik ning tõenäoliselt ei soovi sa ka siis ise seda suhet nii üksikasjalikult kõigi ette laotada. See juhtub üsna iseenesest, arvan ma, ilma suurema sundimiseta. Kirjutada saab alati, lihtsalt stiil võib ajaga muutuda.

  9. Me ei kirjuta ega loe kirjandust, sest see on armas või lahe. Me loeme seda, sest me oleme osa inimrassist ja inimrass on täidetud kirega. Ilu, romantika, kunst – need on asjad, mille nimel me elus püsime. Et elu eksisteerib, et identideet eksisteerib. Võimas teater mängib edasi ja Sina võid panustada värsiga, aga sa oled siin, pead mingit sitast blogi, milles avaldad intiimseid detaile meestest ja sündmustest, mis oleksid ehk väärtuslikumadki, kui Sa seda ei teeks. Siis oled sa mingi mõttetu ja sihitu saate saatejuht, panustad vaid sotsiaal- ja tulumaksuga maailmale. Isegi hobisid ei ole või kui hobiks saab pidada internetis meestega tutvumist ja kohtumist. Miks, kui tohib üldse küsida, pead Sa seda heaks viisiks veeta kõige põnevamaid aegu oma elus – noorust?🙂

    Lugupidamisega

    • Tõeliselt stiilipuhas kommentaar, aitäh! Vähemalt on mul kunagi midagi lastelastele rääkida, ei pea ütlema, et tead, elu oli üksluine🙂

      Minu jaoks just selline noorus ongi põnev. Kui sinu jaoks on põnev teha asju teistmoodi, siis pole see ka vale. Me kõik oleme erinevad, teeme asju isemoodi. Mina ei saa küll oma nooruse üle kurta, sest minu jaoks on see põnev olnud. Teiste jaoks see ei pruugigi seda tunduda, aga kas mind on kunagi teiste arvamus huvitanud? Ei, kallis kommentaator, mitte kunagi🙂

      Miks ma pean seda heaks viisiks, et oma noorust just niimoodi elada? Sest mulle see meeldib, nii lihtne see ongi. Kui sinu jaoks on hea viis veeta oma noorust niimoodi, et 15-aastaselt kohtad oma esimest kallimat ja oled siiani temaga koos, siis palun väga. Meie kummagi elu pole vale, lihtsalt erinev. Me ise valime oma elutee, mina olen valinud just sellise, olgu see sinu jaoks kui mõttetu tahes.

      • Kommentaator ilmselt pidas silmas, et miks sa ei kasuta oma elu ja noorust, miks sa ei reisi ega pürgi oma eesmärkide poole. Kui keegi (nagu tema siin) võtab üles jutu elu mõttest, siis hakkad sina rääkima sellest, kui palju mehi sul olnud on ja kui vähe temal arvatavasti. Aga see ei ole üldse teemaks elust rääkides. Mehed ja seks peaks olema elu elamise kõrvalprodukt, sa saad ju paljude meestega flirtida ja seksida ka siis, kui sa midagi oma eluga ette võtad ja seda kasutad. Samamoodi saab keegi endale elus sihte seada ja midagi ette võtta ka näiteks süütult abielludes ja palju lapsi saades. Mõtle korraks natuke laiemalt kui mehed ja seks, kui mõtled oma elu sisu ja oma isiksuse sisu peale. Kes sa oled ja kuhu sa lähed. Sinu puhul just eeldaks kireks ja hobiks reisimist millegipärast, aga kui sulle ei meeldi reisida, siis see võib ju olla jumal teab mis, lihtsalt et oleks midagi, mida oma eluga ette võtta. Sekside arv ei ole üldse seotud eluteega ja elu elamisega, see käib selle kõrval kaasas nagunii.

  10. Anon, see ongi see osa miks ma mõned postitused tagasi ütlesin, et ei ole just kõige kirkama kriidiga tegu (loomulikult sain ma sama vastuarvamuse osaks). Rumal enesekindlus, et “ma olen ilus, tark ja osav” ei tee sind ei ilusaks, targaks ega ka mitte osavaks.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s