Lugu sellest, kuidas ma eelarvamustega deidile läksin, aga siis mõistsin, et alati ei maksa nii eelarvamuslik olla :)

No vot, kohtumas käidud. Eelarvamuslik nagu ma vahel olen, mõtlesin ma, et mul ilmselt ei ole selle noormehega suurt midagi rääkida, kuna kirjutades see jutt kuidagi nii ei sujunud. Tegelikkus oli hoopis parem🙂

Enne deiti läks kõik nihu, ma magasin sisse. Kuna mul tuli päevasel ajal uni, siis mõtlesin, et tukastan veidi. Õnneks ma siiski ärkasin veel niimoodi üles, et päris sajaga jooksma ei pidanud, aga natuke küll😀 Kuna ma hilinemist vihkan, siis ma ei saanud ju ometi ise hilineda, see oleks jube olnud😀 Enne pidin veel siiski Facebookis käima, sest mul oli selle noormehe number veel seal, mitte moblasse salvestatud (ja mul on vana pann mobla, seega ma ei oleks saanud poolel teel seda numbrit), siis ma igaks juhuks salvestasin selle ära ka, et äkki hilinen. Siis oli keegi blogi veel kommenteerinud ja ma muidugi pidin vastama mõnele kommentaarile, võinoh, tahtsin vastata… Nii et jah, lõpuks ma siis jooksin uksest välja põhimõtteliselt (jah, eriti tore, et lähed esimesele kohtingule niimoodi, nagu oleks kuskilt jooksmast tulnud, aga minuga alati juhtub😀 Kui ma Esimesega esimest korda kokku sain, siis mul läks jopelukk just enne seda katki, mark maani täis. Kui ma Võrratuga esimest korda kokku sain, siis mul jooksis sukk… Ja nüüd ma bussis avastasin, et krt, pluusil on üks niit väljas… Hakkasin selle peale naerma ja tõdesin, et kõige paremad esimesed deidid on mul olnud siis, kui ma kas jään peaaegu hiljaks või miski on katki :D).

Hiljaks ma siiski ei jäänud. Jõudsin viis minutit varem isegi, noormees jõudis täpselt. Ta oli… kõvasti kenam kui pildil. Ja pildil oli ta ka juba kena. Kuskil 187-188 cm (appi, millal ma üldse viimati endast pikemate noormeestega väljas käisin? Novembris äkki?). Alguses oli ta ka päris tagasihoidlik (nagu minagi, sest uute inimestega olen ma ka alati tagasihoidlik. Kõik, kes mind pikemalt teavad, seda ei ütleks, aga alguses ma olen selline).

Läksime siis sööma. Jutu käigus tuli välja, et me olime isegi kunagi 1,5 aastat tagasi Flirticus paar kirja vahetanud (kui ma veel Tartus elasin), aga mina seda ei mäletanud. Tema mäletas (issand, miks teil kõigil nii hea mälu on?). Ta ütles, et ilusad naised jäävad talle alati meelde. Ma siis küsisingi, et miks me siis enam ei suhelnud, ta ütles, et ta seda ei mäleta, aga ilmselt sellepärast, et ma elasin siis Tartus ja ta Tallinnas- ja see kontakt lihtsalt kadus, mis võib väga tõenäoline olla, sest ega ma hetkel näiteks ei viitsi eriti Tartu või Võru meestega Flirticus suhelda, ikka Tallinna omadega, seega siis oli ju ka sama lugu, et rohkem ikka Tartu noormeestega. Kuna mul on teine Flirticu kasutaja, siis ma neid vanu kirju enam üles otsida ei saa, pealegi ta ütles mulle, et tal olid siis nagunii teised pildid üleval, seega saan aru, miks minusugune kohutava mäluga inimene seda ei mäleta.

Noormees ise on hetkel 26 (vanust ma teadsin muidugi enne ka) ja tundus oma vanuse kohta uskumatult selline… täiskasvanulik? Mitte et 26 ei peakski seda olema, aga kuidagi… hästi kahe jalaga maa peal. Pikemas ja tõsisemast suhtest, mis tal oli, on tal ka laps, aga naisest juba paar aastat lahus olnud. Seda ma isegi teadsin, sest olin Facebookis pilte vaadanud, rääkinud sellest eraldi küll polnud. Nüüd siis rääkisime.

Kui lõpuks teema vanemateni jõudis, siis rääkis ta ainult isast. Kui küsisin, et kas nad on emaga lahus vms, tuli välja, et ka tema ema on surnud. Valus teema meile mõlemale, talle eriti, sest ta ema suri umbes neli kuud tagasi. Siis oli mõlemal selline vaikushetk, et ei teadnud, mida öelda vms. Eks me siis rääkisime sellest valust jne. Jah, päris tõsine teema esimese kohtumise jaoks, aga… Jah.

Pärast läksime jalutama. Ma olin kuidagi ise äärmiselt häbelik ja see on sõna, millega mind enamasti kirjeldada ei saa. Kui Tallinna vaadet nautisime kõrgelt, siis ta pani mulle käe ümber. Kui otsa vaatasime teineteisele, siis naeratasime ja kuidagi see oli, et ei osanud midagi öelda, mina vähemalt mitte😀 Tüübil oli väga pikad ripsmed ja armsad silmad. Just sellised nunnud, et mõtled, et kust neid ometi osta saaks, ma tahaks neid endale😀 Et kui sind ei saa, anna vähemalt silmad siis, haha😀

Mingil hetkel ta ütles lambist mulle, et ma meeldin talle (enne olime me teineteisele päris pikalt silma vaadanud, võinoh… nii palju, kui ma suutsin, sest need silmad… oeh… liiga armsad, ma pidin pilgu ära keerama, et mitte nagu idioot niimoodi naeratada, et mu põselohkudesse mõra tuleks :D) Hmm, kõigepealt ma punastasin. Siis ma mõtlesin, et miks ta mulle seda mainib, kui ta mind esimest korda elus näeb, et veits naljakas ja imelik ju, sest me pole mingid 15-aastased, kes niimoodi esimesel kohtumisel üldse ütlema peaksid (et mingi tagamõte peab nagunii olema, sest kahtlane värk…). Ma ei öelnud midagi, aga ma faking vihkan seda, et ma sellistel hetkedel punastan nagu mingi 14-aastane teismeline. Ma olen tähele pannud seda, et kui ma mõnda meest lihtsalt panna tahan, siis ma olen alati äärmiselt väljakutsuv ja flirtiv jne, aga kui ma mõtlen, et oleks teinekordki tore temaga jalutada, siis ma olen maailma kõige tagasihoidlikum neiu. Temaga oli ilmselgelt see viimane variant.

Lõpuks me siis kallistasime ka. Ja kui pärast edasi jalutasime, siis ta võttis käest kinni. Õdus ja sume suveõhtu oli. Ja tema… on päris pruun noormees. Ikka päris pruun. Ta on üldse selline trenniinimene ka, eriti suvel, seega selles mõttes oleme me küll väga erinevad😀 Ega ma ütlesin ka talle kohe ära, et ma trenni ei tee ning süüa ma ka teha ei oska😀 Ma ei tea, miks mul see kombeks on, aga esimesel kohtumisel ma tavaliselt mainin noormeestele, et ma ei oska süüa teha (kui ma seda juba enne teinud pole). Just in case😀

Ja siis me jalutasime ning rääkisime. Ja mingil hetkel lihtsalt kallistasime teineteist päris pikalt mingil suvalisel vanalinna tänaval. Ma olin vist vahepeal unustanud, mida tähendab see ülihea tunne, kui sa saad endast pikema noormehega kallistada. Ja see tuli mulle jälle meelde!🙂 Kui mul lõpuks naeratamisest vist põselohkudesse juba mõra tuli, siis mul jooksis juhe nii kokku, et ma ei suutnud oma lausetki lõpetada. Ütlesingi talle, et ma ei ole tavaliselt nii häbelik, ta mainis, et ta jah kuidagi märkas, et ma nii häbelik vms, aga et sellest pole midagi, sest see on just armas ja hea ju, kui ta mu sõnatuks muutis. Ma vist noogutasin, aga mõtlesin küll, et pole see midagi nii hea, sest kui mul põselohkudesse naeratamisest juba nii-öelda mõra tuleb, siis see tähendab, et noormees sümpatiseerib mulle. Ja mitte ainult selles mõttes, et teeks seda vanainimeste asja ka, vaid ikka selles… noh, jalutuskäikude jne muus mõttes.

Ta tõi mu autoga koju, aga enne autosse minekut kallistasime veel päris pikalt. Jätsin vist eriti totaka mulje, kui küsisin “Mida?” ja ta mulle uuesti mainis, et ma olen ilus. Aga ma tegelikult ka ei kuulnud seda, sest ta vaikselt ütles, kui teineteist embasime, seega kui ma seda lõpuks siis kuulsin, siis ma lihtsalt tänasin. Mida muud selle puhul ikka teha🙂 (ma tean, et on naisi, kes ütlevad, et äää, tegelt ka vä? olen ka vä, tegelt nagu üldse ei ole ju ääää?, aga selline ma pole ma kunagi olnud).

Enne autost väljumist kallistasime veel ning õhtul hakkas ta uuesti Facebookis rääkima, enne uinumist siis (ta peab vara ärkama homme nagunii). Ta ütles, et tal oli hästi tore, ma ütlesin, et mul ka. Ja tundub, et näeme juba päris ruttu uuesti😀

Ja sellega seoses see naljakas lugu, et see teine tüüp, kes mul Facebookis on, hakkas minuga rääkima ja kirjutas, et nägi mind täna vanalinnas, et jalutasin mingi noormehega (mis mõttes te mind kõik ära tunnete?😀 Tallinn on ikka krdi väike, ei saa enam kuskil käia :D). Ma siis ütlesin, et mina teda küll ei näinud, ta ütles, et ta sai aru jah, et ei näinud😀 Rohkem edasi väga ei rääkinud ka. Tema oli siis see, kes tundus mulle huvipakkuvam iseloomult.

Aga jah, mul on hea meel, et läksin sellele tänasele kohtingule, kuigi jah – ma kartsin, et meil pole mitte millestki rääkida, sest Facebookis see suhtlus kuidagi ei edenenud nii palju. Päriselus edenes kõvasti paremini, kuigi ma pean tunnistama seda, et nii tagasihoidlik olin ma viimati noormehega välja minnes…. hmm, ma ei kujuta enam ettegi, millal see olla võis😀 Äkki Võrratuga esimest korda kokku saades? Ei teagi😀

No seda ma ju teadsin, et ta kena on (piltide pealt saab aimu ju), aga ma ei arvanud, et nii kena. Ja üks asi ongi see välimus, aga sellest üksi on vähe. Kuna üldiselt tundus ka selline normaalne noormees (rõhk on sõnal tundus, ma nägin teda esimest korda elus ja siis ei saa veel mitte midagi otsustada ega öelda), siis kindlasti olen ma nõus temaga veel kohtuma🙂 Kuigi ma pean midagi tegema, et ma nii palju ometi temaga ei naerataks, sest see on kuidagi kummaline ning pärast on põsed krampis😀. Tema naeratas ka megalt, seega me olime nagu kaks naeratavat inimest. Ja mina olin kohmetu ka. Tema mitte eriti, sest siis oleks vist paras katastroof olnud, kui ta oleks samasugune olnud😀

Nii et päris rahule võis jääda jah🙂

13 thoughts on “Lugu sellest, kuidas ma eelarvamustega deidile läksin, aga siis mõistsin, et alati ei maksa nii eelarvamuslik olla :)

  1. Heh, ma lugesin pealkirja ja arvasin juba, et sa selle türklasega ikka otsustasid kohtingule minna😀

    • Terminaatoril on hea meel, kui mul hästi läheb🙂 Rääkisime sellest täna pikalt ja jõudsime arusaamale, et ega ma nagunii teineteise jaoks poleks, vähemalt suhte mõttes, sest otsime nii sisemuselt kui välimuselt teisi inimesi🙂 Kuid head sõbrad oleme ikkagi🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s