Printsessi mälestused (hoiatusena olgu mainitud, et tegemist on väga pika postitusega!)

Ka mina olen vahel mõelnud, miks inimesed blogisid loevad. Mina hakkasin blogisid lugema kuskil 17- 18aastaselt ning esimesed neist olid Babuulja (kui ma oleksin tol ajal teadnud, et ma temaga ka isiklikult kokku puutun – ja et sellest mingil määral selline suur draama tuleb…), Rentsi ja tolleaegne Merje blogi. Ma isegi ei mäleta, kuidas ma neisse jõudsin, sest blog.tr.ee-st polnud mul siis halli aimugi (aga ma eeldan, et see oli juba olemas). Lisaks lugesin ma oma gümniaasiumiaegse psühholoogia õpetaja blogi (tervitused talle siinkohal, sest kunagi ta vähemalt luges mu blogi ja isegi kommenteeris seda, kahtlustades, et ma võin ta endine õpilane olla, aga kuna ma olin siis veel anonüümne, siis ma ei kinnitanud ega lükanud seda väidet ka ümber :D). Kuna vahel kirjutas see õps ka oma õpilastest (küll mitte pärisnimedega), siis oli päris põnev tegelikult😀 Kui ta lõpus blogi parooli pani, siis olid ka teised õpilased, kes ta blogi lugesid, päris nördinud, sest ei saanudki enam teada, mida ta oma “lastest” arvas😀

17-aastaselt olin ma suhtes Esimesega ning kui ma oleksin tol ajal avalikku blogi pidanud, oleksin ma igas postituses kirjutanud, kuidas ma arvan, et ma olen oma kallimaga elulõpuni koos. Tol ajal ma avalikku blogi ei pidanud, küll aga oli mul parooli all blogi, mida said lugeda ainult mu parim sõbranna ja Esimene. Mul on see kusjuures endiselt alles (ikka parooli all muidugi), aga seda ma väga näidata ei saa, sest seal on kõigi pärisnimed (eesnimed siiski ainult) kajastatud, viimane sissekanne oli sinna 2011-nda aasta oktoobris, seega pidasin ma seda juba ka siis, kui mulle juba erinevad mehed meeldima hakkasid😀 Hiljem oli luba ainult mu parimal sõbrannal (kui ma Esimesest lahku läksin), seal on pildid jne ka. Vahel ma olen seda lugenud ja naljakas on, sest kirjutasin seda ka 17-aastaselt. Sinna ma kirjutasin ka palju kooli ja tööelu (sest käisin gümnaasiumi kõrvalt ju õhtuti ka tööl).

Ja seda blogi lugedes saab kohe aru, et veel puhta teismeline on seda kirjutanud. Näiteks märtsis 2007 ma kirjutasin (Esimese pärisnimi siis muudetud Esimeseks, muidu on postitus muutmata kujul, ka hilisemates kopitud materjalides on siis pärisnimed muudetud või mõned kohanimed/nimed eemaldatud):

Igatsus

 
Kas tõesti saab igatseda kedagi nii palju? Ma lihtsalt ei suuda enam…ma annan otsad siin Tartus ilma oma musita, ilma Esimeseta. Oeh…Täna sain natuke mõtteid eemale sellest, kui linna peal käisin. Vbl selles mõttes on hea, et kool algab, kuna siis tunnis vbl ei mõtle nii palju Esimese peale. Et kui kooli poleks ja siis oleks lahus, et siis oleks veel hullem. Kuid on kuidas on, ikkagi on see kõik nii karm minu meelest. Miks küll?Vahel ma soovin, et ma saaksin oma emotsonaalsuse kus see ja teine visata ning olla lihtsalt karmi südamega, vähemalt siis, kui olen Esimesest lahus. Kuid süda ei ei tee seda, mis sa tahad. Ta teeb just seda, mida ta hetkel tunneb…ning minu süda tunneb metsikut igatsust…
Armastus
Ma olen alati uskunud armastusse, kuid ma poleks kunagi osanud arvata, et see võib olla nii tugev. Nüüd ma siis tean seda. Samuti tean ma ka seda, et armastusega kaasneb valu, igatsus, tühjus, kui armastatut pole hetkel sinu kõrval. Sest just tema täiendab sind, naerab ja nutab koos sinuga, teab su kiikse ja armastab neid sama palju kui sa ise…temaga saad sa olla avameelne, rääkida kõigest, ilma kartuseta, et sind hukka mõistetakse. Sest ta teab, et sa pole täiuslik, kuid ta aksepteerib sind sellisena nagu sa oled- võtab vastu su head küljed ja vead.Just tema on see, kelle kõrval sa tahaksid ärgata iga hommik ja kelle kõrval uinuda iga õhtu. Tema on see, kellele sa räägid oma südamesaladustest…Tema on see, keda sa usaldad, armastad ja kellele sa tahad parimat.Oeh, Esimene, ma igatsen sind meeletult..
Kodus
Selline tühjus on sees, et tahaks karjuda!!! No krt, millepärast head asjad lõpevad nii ruttu alati ära? Ma ei saa aru, kus on õiglus? Keegi palun seletagu mulle, kus on õiglus. Kas selline asi üldse eksisteerib? Kahtlane…Ma arvasin, et hakkan bussis nutma, kuid ei hakanud. Ning mitte sellepärast, et tuju poleks nullis olnud, vaid selle pärast, et see oli sitaks nullis!!! Selline tühjus oli ja on sees, mis lämmatab hinge ka. Bussis istus paarike ka mu kõrval. Nagu kiuste ikka, et Jannu saaks veel õnnetum olla…eelmine kord oli ka nii. Või üle-eelmine kord, ma ei mäleta. Üle-eelmine kord vist ikka!Öeldakse, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Mina ei usu seda väga. Siis ma peaks juba väga tugev olema, aga ei ole ju! Esimese juures nutsin vist oma kolm korda, bussis lihtsalt ei tulnud enam pisaraid. öeldakse ka midagi sellist, et kurbuse kõrgemail astmel pisarad puuduvad. Minu kurbuse kõrgeim aste oligi vist bussis, kuna Esimese juures ma olin veel vähemalt koos temaga.Muidu on ju hea kodus olla, st oleks, kui Esimene elaks minuga samas linnas. Hetkel ei tundu kodu just väga ahvatlev paik, kuhu minna. Aga ma olen juba kodus…üritades kõigest väest mitte mõelda Esimesele ja kõigele sellele seondovale…Arvake ära, kas mul see õnnestub? Valikuvariandid: a) EIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII b) EIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII C) EIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII

Õige variant on tadadaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa………………………….C!!!!!!

Veel üks lõik ühest postitusest: 
Esimene on parim siin maailmas, ta on imeline. Mul lihtsalt ei jätku sõnu, et seda tunnet kirjeldada, mis mul temaga koos olles on. See on lihtsalt nii suurepärane. Sees tiirlevad liblikad ning tema naeratuse nimel võiksin surra. Ta on nii armas lihtsalt ja kena ning romantik. See meeldib mulle tema juures väga, et ta on romantilise hingega, sest ma ise olen ka seda. Vot see teeb temast väga erilise inimese.Loodan, et need kaks päeva ei lõppe veel niipea ära. Ma ei taha mõeldagi laupäeva õhtule, mil ma pean bussile minema. Mitte mingil juhul ei taha ma sellele veel mõelda. Sest pisarad tulevad siis vist kindlasti, sest ma ei suuda temast lahkuda. Oeh, ma pean suutma bussijaamas vähemalt nii tugev olema, et ma seal pilli maha ei pane. Esimene ütles, et ta ei elaks seda üle. Et ta hakkaks siis ise ka nutma. Miks ma küll ei suuda oma pisaraid kontrollida?Aga hetkel on meil veel kaks päeva aega, et teineteist nautida. Ning sellest tuleb võtta kõik, mis võtta annab.
Postitatud päev pärast Esimesega lahkuminekut: 
Nii raske on ikka. Esimesega rääkimine msnis ei aidanud ka sellest üle saada. Miks Esimene ei oleks võinud olla mingi mõttetu jorss nagu Kole seda oli, siis oleks teda palju kergem unustada. Aga Esimene hõivas koha mu elus pooleteiseks aastaks. Üks periood mu elust on lõppenud. Enam ei helista ta mulle enam kunagi, enam ei kuule ma tema häält kunagi, seda mahedat ja kena häält. Mitte kunagi. See tundub lihtsalt võimatu. Jälle ma nutan, kedagi pole kodus. Mulle lihtsalt ei jõua see kohale, et me lahus oleme. Vbl alles nüüd koidab, et ongi kõik. Ma ei näe teda enam kunagi. Mitte kunagi…Ma ei taha ju mitte kedagi teist, tahan ainult teda. Aga vähemalt olin ma temaga nii õnnelik, vot seda jäängi nüüd mäletama. Igavesti. Ma loodan, et kunagi saan temast üle. Et saan vaadata seda aega ilma pisarate ja valuta südames. Et saan mõelda selle peale õnneliku südamega, meenutada neid imelisi hetki. Ma ei taha seda valu enam. Nii raske on. 

Olenemata kõigest oli Esimene siiski parim, kes mul kunagi olnud on. 

Ma ei taha enam nutta. Ma tahan, et aeg mööduks ja ma suudaks sellest üle saada.

Juuli 2008 (olin siis just Esimesest lahku läinud), kui ma erinevad deitimised ja mehed avastanud olin (jällegi nimed nende puhul eemaldatud, keda blogis eraldi mainitud pole ja sellele lisatud bloginimi, kellest kirjutanud olen) :D:
Ma pean endale meelde tuletama, et mind ei ole mitu, mind on ainult üks. No homne prioriteet number üks on … Ma loodan, et ta ei vea mind alt. Kuid kurjam küll, ma olin täiesti unustanud, et olin lubanud … õhtul piljardit mängima minna, kuid siis hakkas Vana msnis rääkima ja kutsus mu jalutama. Ikka see Vana, kellele ma selle vanemate tünga tegin. Ma kardan, et kolm meest ühe päeva jooksul ei mahu mu ajakavasse ka kõige paremal juhul. Ma nüüd mõtlengi seda, et eriti narr olukord tekib siis, kui Vana või … helistab, kui ma … koos olen. No ma olen küll vaba inimene, kuid siiski ei saa ju jätta muljet, et ma ühelt kohtumiselt koheselt teisele jooksen. Ma olen omadega nii plindris varsti, valede kuhi järjest kasvab. Enamasti saab kogu selle kuhja enda kaela Vana. No mulle meeldib Vana ka tegelikult, ta on tore, aga natuke vana siiski. Pealegi … oli mul palju lõbusam. … kohta ei oska ma veel midagi öelda, sest ma pole teda näinud. Kui ma nüüd mingi vabandusega jälle tulen Vana suhtes, siis muutub asi kahtlaseks. Kuidas ma suudan alati endale sellise supi kokku keerata? Õnneks olen järgmine nädalavahetus üldse Rõuges, sest töökoha suvepäevad on ja ei pea üldse mõtlema sellele, et kellega kokku saada. Mul oli vahepeal niimoodi, et üks tüüp saatis sõnumi, aga ma isegi ei mäletanud, kes ta oli. Olin temaga msnis rääkinud ja numbreid vahetanud. Lõpuks küll meenus, aga jah. Asi hakkab juba kontrolli alt väljuma😀
Varasem postitus: 
Ma valetasin sellele 32-aastasele Vanale, et mu vanemad ei luba mind temaga matkama😀 Võinoh, tema ei tea seda veel, sest mul pole kõneaega, saatsin rate kirja, aga ta pole veel seda lugenud😀 Ma hakkasin mitmele asjale ikka mõtlema. Esiteks see, et ta on ikka liiga vana, teiseks mu vanemad on küll Soomes, aga õele ma mainisin, et see tüüp on 32, ta oli kohe, et mis mõttes nagu, et nii vanaga suhtledki või? Ma ei suudaks talle täna ära selgitada, et ma nii vana tüübiga kaasa lähen. Ning kõige mõjuvam põhjus oli siiski see, et … tuleb homme Tartusse ja ma ei jõuaks vbl õigeks ajaks tagasi. Kuigi mul pole kõneaega ja eile saatis … sõnumi, ma ei vastanud, siis täna skräppisin talle orkutisse, aga ta pole vist lugenud seda veel. Ma loodan, et ta ei arva, et ma nimelt talle ei vasta. Õde ka tööl ja mul pole kuskilt helistada.
Kuid Vanaga käitusin inetult, ma tean, ta juba vist pakkis varustust kindlasti kokku, mida kaasa võtta, aga täna ta pidi oma maja ehitama, nii et vbl ta ei loegi enne oma rate kirja :S Siis on küll täbar olukord ikka, aga mul kama. Kui ma eile sõbrannale rääkisin Big Benis peol olles, et kavatsen nii vana mehega vbl matkama minna ja ööseks jääda, luges tema mulle sõnad peale. Kujutate ette?😀 Tema luges mulle sõnad peale, et ma ettevaatlik oleksin. Uskumatu, et selline olukord üldse tekkida sai. (Vahemärkusseks olgu öeldud, et mu tolleaegne väga hea sõbranna oli kõvasti vabameelsem kui mina, ka juba siis, kui ma alles Esimesega koos olin).
Jällegi lõik juulikuu postitusest, aastal 2008 siis: 
Ning järsku … küsimus, et kas ma kallistada tahan lõi mind täiesti pahviks. Me olime sellest eelnevalt msnis rääkinud, et vahel on selline üksik tunne, et siis tahaks lihtsalt, et oleks keegi… keda kallistada. Alguses ma ei osanudki midagi kosta, aga siis ütlesin, et jah… Ning me mõlemad lihtsalt tõusime kiikudelt püsti ja kallistasime. Ning ikka päris pikalt, mingi kümme minutit :)Seda kordasime pärast veel kaks korda, lihtsalt kallistasime pikalt.Siis käisime vahepeal Hesburgeris söömas ja pärast seda istusime Emajõe ääres kiikude peal, Atlantise ees siis. Pegasuse laevuke väljus just, mis oma igapäevast ringi tegi, meie muidugi istusime kiigul edasi, meie sõitma ei läinud. Mingi aeg ma tundsin, et ma tahan teda enda läheduses veel tunda, aga kuna ma ei tahtnud nagu märku ka anda, siis ma lihtsalt panin oma pea ta õlale. Ma lootsin, et ta vahetab asendit ja et mu pea maandub ta rinnal, et siis on ta käed mu ümber siiski. Ning seda ta tegigi, krdi hea oli ikka. Olla jälle kellegi käte vahel. Keegi, kes pole Esimene… Millal selline asi üldse viimati oli? Koledaga vist. Ning siis hakkas päike pleegitama ja mu nägu sai ikka väga punaseks tänu sellele, tööl lõi eriti välja. Enne … minekut kallistasime jälle seistes. Siis saatsin ta bussijaama ära, ta buss läks 16.45 ja siis oligi aeg tööle minna. 
Pidin seal Vanaga kohtuma kell 22.00. Enne 22.00 mõtlesin veel, et kas tegin ikka õigesti, et üldse nõustusin. Kuid siis nägin juba autot ette sõitmas ja oli hilja enam taganeda. Noo… 32-aastase mehe kohta tegelikult on päris kena ikka, vbl kenam kui pildil isegi. No jalutasime natuke ringi ja siis läksime tema autoga linna ja jalutasime Kassitoomel ringi. Ma veel algusin mõtlesin, et kas ma ikka istun autosse, aga jah… Sisetunne ütles, et see mees ei tee midagi. Ning ta isegi ei üritanud. Ei jalutades ega pärast, kui mu koju tagasi tõi, ta elab suht lähedal minu kandile. Kuid noh… ega meil eriti palju ühist polnud. Ning ma ei tundnud end piisavalt vabalt ka, sest 32 on juba vanus. Siis lihtsalt ei saa niimoodi ju lolli juttu ajada. Ning ma arvan, et ta sai ka aru, et meil eriti ühist pole, pealegi vbl ta lootis hoopis midagi muud saada. Nii et ma arvan, et enam me ei näe. Kuid ikkagi, päris kirju päev oli. Ning msnis … rääkides sain aru, et ma vist ikka suht meeldisin talle. Tema mulle mitte nii palju, aga tore oli siiski. Mul on lihtsalt teatud vajadused. Ma vist ei suuda ilma meesteta enam elada.   (Haha, ma käisin ainult deitimas ega seksinud kellegagi, suudlesin ja amelesin küll mõnega, aga muud mitte).
August 2008, kui Hurmurist sisse võetud olin: 
Hurmuril on nii kena keha ikka. Sellelt juba silmi ära ei saa. Ning mind hullult erutab Hurmuri juures see tema sosistamise ja suudlemise asi, et ta suudlemiste vahepeal sositab nii armsalt vahepeal. Siis mina sosistan vastu, siis suudleme veel ja siis vastab tema. Muidugi meeldis mulle nimelt Hurmurit närvi ajada, hakkasin lihtsalt heast peast laulma, aga noh ma ei pea ju viisi, vaesekene talus seda alguses, aga siis ta lükkas mu autosse pikali, tulles ise peale, ütles “Shut up” ja hakkas mind suudlema. Sellised asjad erutavad mind hullult. Eks ma ise tegin samamoodi, vahepeal ei lasknud Hurmuril oma juttu lõpetada, vaid hakkasin teda suudlema. See oli eriti siis, kui meil mõne asja suhtes erinev vaatenurk oli, muidu oleksimegi vaidlema jäänud😀 Pärast meeletult pikka suudlemist ei mäletanud kumbki enam, mis jutt enne üldse oli😀
Ma enne üritasin Hurmuri juures leida asju, mis mind häirivad, et ma teda nii palju igatsema ei peaks. Ma leidsin neid asju küll, aga mu igatsemine ei vähenenud :S No näiteks Hurmuri juures häirivad mind natuke ka tema geelitatud juuksed, no minul endal pole selle vastu midagi, aga kui ma Hurmurit kallistan või minu enda juuksed puuduvad Hurmuri juuste vastu, siis mu juuksed on kohe nii rasvased… Tavaliselt mul juuksed nii ruttu mustaks ei lähe, eile pesin, aga täna tunduvad nii mustad, sest geeli on täis. Ma küsisin Hurmurilt, et kas ta ilma geelita ei saa tõesti elada, ta ütles, et ei saa eriti, et tunneb siis nagu alasti. Et vahel harva ta siiski on ilma geelita, näiteks korterit remontides oli ja üldse niisama kodus olles ka. Siis mind häirib tema liigne otsekohesus kohati, aga samas kohati meeldib ka. Oeh… Vahel tundub, et see oleks nagu ülbus… Kuid ikkagi, kõik ei see vähenda mu igatsust. Tahan ikkagi tema kaissu tagasi. Nii raske on… :S
Mis mulle Hurmuri juures ka eriti meeldis oli see, et ta ei hakanud amelemise ajal üldse oma käsi mu püksi ajama, et ta ei üritanud püksilukku lahti teha ega midagi sellist. Mõni mees oleks seda kindlasti teinud, aga tema ei ole selline. Samas on ikkagi krdi raske, sest Hurmur on selline mees, kes ei ütleks kunagi midagi taolist välja nagu: “Ma igatsesin su järele” või “Sa oled lihtsalt super” või “Ilma sinuta on raske”. Ta võib saata küll taolise sõnumi, aga sedagi siis enamasti inglise keeles. Kuigi Hurmur rääkis, et välismaal olles tunneb ta puudust Tallinna peenleivast, viinamarjamahlast ja nüüd siis ühest Jaanikast ka😀 Jah, just selline on Hurmur, ta ei ütle selliseid asju kunagi välja, muidu on küll otsekohene, aga siis mitte. Mina ei ütle ka, üritan vähemalt mitte, sest ma ei taha olla see ainuke, kes neid asju räägib. Kui tema ütleks välja, siis ütleksin mina ka. Kuigi ma natuke ütlesin, nimelt Hurmur rääkis, et tal oli eelmine nädal kurk haige, siis ma ütlesin, et ta ei oleks tohtinud nüüd niimoodi mere juurde minna, et ainult džemper oli peal, et T-särki ta alla ei pannud selleks hetkeks, et ta võib haigeks jääda. Siis Hurmur ütles selle peale tögamishäälega:”So… what do you care…” ja hakkas mind suudlema samal hetkel. Mina aga ütlesin nende suudluste vahepeal, et ta läheb mulle väga korda. Hurmur siis ütles, et ütleksin talle seda silma sisse, ütlesingi. Ta ütles, et seda on hea kuulda, et mina lähen talle ka väga korda. Kuid siis me suudlesime edasi ja ei rääkinud enam sellest.
Siis vahepeal helistas mulle Hurmur, jooksin WC-sse rääkima (olin siis pubis)… Mainisin talle, et ta poleks pidanud kõneaega lisama, aga ta ütles, et see on nii väike asi. Siis ta rääkis, et täna teeb veel remonti, siis pühapäeval ka, aga täna õhtul tahab veits vabamalt võtta, et muidu kella 11.00-22.00 rassib ta korteris. Igal juhul läks jutt kuidagi sellele, et ma mainisin, et ma nüüd ei näe teda ilmselt enne välismaale minekut, tema aga ütles, et ta plaanib Tartust enne läbi tulla ikka, et kuidas ta saaks ilma hüvastijätmata minema minna? Mina ütlesin siis, et mina ei ole seda teemaks toonud, sest minul pole õigus öelda, et mida Hurmur peaks tegema ja mida mitte. Tema aga mainis, et ma oleksin just pidanud ütlema, et Hurmur, tuled Tartust läbi ja kõik! Siis ma ütlesin, et ma pole selline ja lisasin, et mina ju ei tea, kas tema mind näha tahaks. Siis ütles Hurmur, et peaksin tema saadetud sõnumid korralikult läbi lugema, küll ma siis saaksin aru, et kas ta mind näha tahab… Oeh… Rääkisime mingi 12 minti.
Koju tulles tahtsin kohe arvutisse, aga loomulikult istus õeke seal ees, nii et sain alles 23.30 arvutisse. Hurmur polnud online… Ning mina tahtsin ainult sellepärast arvutisse ju, ei suutnud korralikult lehtegi lugeda, sest mõtlesin ainult sellele. Just kümme minti tagasi saatis Hurmur sõnumi, et ta on väga väsinud ja uinumas juba… Ning sõnumi lõppu lisas, et Still miss you more than ever😦 Oi jeerum… Mina ju teda ka! Vastasin talle ka. Fakk, ma ei saa… Töö juures helistasin ühele Hurmurile, seda nime nähes tahtsid pisarad silma tulla. Ma ei suuda lihtsalt. Ning uskumatu, et ma tutvusin temaga hoti jutukas! Armastusesaali jutukas oleks veel kuidagi loogiline, sest see pole nii hull koht, kui hoti jutukas. Kuid hoti oma on ikka selline pervertide jutukas, seal pole ma üle kuu juba käinud vist. Armastusesaali jutukas pole üle kolme nädala käinud. Ma ei oska isegi kirjelda seda tunnet, mis mul tekib, kui ma Hurmurile mõtlen. See on üks suur virrvarr, kus on sees igatsus, valu, õnn, kurbus jne… See oleks nagu üks suur puder ja kapsad, nagu üks segamini aetud tuba… Või isegi nagu tornaado pigem. Järsku on saanud temast nii tähtis isik mu elus, aga ma ei taha, et ta seda oleks. Ma süüdistan teda selles, et ta tuli niimoodi mu ellu, lihtsalt tuli nii ruttu ja sama ruttu ka läks. Nagu teda polekski olnud. Aga ta oli, kõigele vaatamata ta ju oli. Krdi raske on ikka… Samas… kuidas see saab olla nii meeletult raske, ma olen teda ju ainult ühe korra elus näinud, ainult ühe korra? No olgu, ühe nädalavahetuse, aga ikkagi… Tööl olles tuli sõnum, siis ma nii lootsin, et see on Hurmurilt, aga kui nägin Tele 2 oma, oli pettumus väga suur. Kui nüüd tuli sõnum ja ma nägin, et see on Hurmurilt, avasin selle meeletu õhinaga, kartes, et muidu see kaob äkki ära, et see kõik on unenägu. Et Hurmur on unenägu… Kuigi vbl olekski parem, kui ta oleks unenägu. Unenäost saab ärgata, aga tegelikust elust? Kuhu ma põgenen selle kõige eest? Magama? Ning isegi magades näen ma teda unes. Mitte kuhugi ei ole põgeneda. Mitte kuhugi. Ma kardan tunda seda, mida ma tunnen. Ma ei tea, mis see on, aga ma ei taha seda tunda. Selline segadus on mu sees, selline virrvarr, keeristorm. Ning mu ema oli roosi ka juba minema visanud… Ei saanudki seda kuivama panna. Aga parem ongi. Ma ei taha teda meenutada, aga kõik meenub ise. Kõik tema naljad, tema liigutused, tema otsekohesus, tema enesekindlus, tema julgus, tema naeratus, tema silmad, tema kõrvarõngad (oot-oot, Hurmuril oli kaks kõrvarõngast? Issand, tegelt ka või siiski üks? ei mäleta enam :D), tema juuksed, tema suu, tema nina… Oeh… Ma hakkan vist hulluks minema.

Kui selline asi mind juba murrab, siis ma isegi ei tea, mis saab edasi. Hurmuril ei olnud õigust minuga niimoodi teha. Kellelgi pole. Nautida terve nädalavahetus meeletut õnne, aga edasi? Mida ma nüüd oma igatsusega peale hakkan? 

Ma ei oska enam kuidagi elada. Ma ei saa enam millestki aru.

Nii… Vana saatis sõnumi, tahtis kohtuda, aga ma saatsin vastu, et me ei peaks enam kohtuma, et ma olen asjade üle mõelnud ja saanud aru, et ma ei taha temaga midagi. Lõppu lisasin, et ta ei helistaks mulle enam kunagi. Ta ei vastanud sellele sõnumile, ju ta siis sai ikka aru.Kustutasin moblast ära kõik Esimesele saadetud ja kõik Esimeselt saadud sõnumid. Pole mõtet neid seal enam hoida. Ning nüüd ei ole enam valus, mitte üldse enam. Ta jääb alati mulle meelde, sest ta oli siiski mu esimene armastus, aga see on ka kõik. Ning nüüd on sõnumimälu ka nii tühi, muidu sai kogu aeg täis😀 … suhtes ma veel mõtlen, vbl ei taha tema ka midagi rohkemat ja sõpradena võiksin temaga siiski aega veeta. Kuid ma ei tea veel. Endiselt mõtlen kogu aeg Hurmurile. Ta ise jõuab heal juhul õhtul alles msni, ta muidu peatub vanemate juures, aga tal on endal ka  korter, mida ta kogu aeg remondib. Millalgi välismaalt tagasi tulles tahab ta sinna elama minna. Ilmselt siis aasta pärast. Või kunagi hiljem isegi. Vbl leiab ta siiski välismaal naise ja jääbki sinna :S Sest kuigi seal ei pidavat ilusad naised olema, on ju alati erandeid. Ning pealegi… Mida krdit ma ajan? Mis see minu asi on? Kui ta leiab naise, siis ei saa mina midagi teha. Lihtsalt valus oleks. Aga küll ma üle saaksin. Muidugi saaksin. Pealegi… üks nädalavahetus ei saa mulle mõjuda nii hullult. Oeh… Kui ma seda meenutan, olen samal ajal nii õnnetu kui nii õnnelik. Õnnelik olen sellepärast, et see oli lihtsalt nii super, õnnetu aga sellepärast, et ma ei näe teda enam ju kunagi. Miks ma teda küll nii palju igatsen? Miks küll…
Ning Hurmur saatis mulle sõnumi, lõppu lisas “Miss you :(“… Ma ei suutnud enam pärast seda töötada ka, mõtlesin ainult talle ja sellele, kui väga ma teda igatsen. Ning nüüd temaga msnis rääkides oleme ikka tõsiselt ka rääkinud, mitte ainult lõõpinud… ja see teeb nii haiget, ma ei taha neid sõnu kuulda, ei taha neid ise öelda… Ma igatsen teda nii meeletult, aga mis see enam aitab? Ma peaks igatsusega tuttav olema, olen seda nii palju tundnud. Kuid see kõik tundub hoopis midagi muud, see kõik on nii teistmoodi, see tundub palju raskem. Kui Hurmur msni logis, olin totaalselt sillas. Kui tema sõnumit tööl lugesin, olin sillas, et ka tema mind igatseb, samas oli valus, sest ei näe teda enam nii pikka aega. Või kas üldse enam kunagi? Selline virrvarr toimub mu südames. Ma ei saa muidu mitte millestki aru, aga ühte ma tean: Ma tahan Hurmuri embusesse :S :S
Macho helistas täna. Ütlesin talle, et me ei peaks enam kohtuma. Tema küsis põhjust, ütlesingi, et me oleme liiga erinevad ja mainisin, et pärast tutvumist kellegi nii toredaga ei taha ma enam midagi nii mõttetut nagu mul temaga oli. Ta ei öelnud selle peale midagi erilist, aga mul suht kama ka. Mitte kunagi enam! Kui ma ei saa endale Hurmurit või kedagi temataolist, siis ma ei tahagi kedagi. Kuid ma kardan, et teisi Hurmuri taolisi ei olegi. Ning ei saa kunagi olema. Fakk, ma ei taha teda nii palju igatseda. Ma ausõna ei taha. Kui mul juba praegu on valus, kuigi ta on Eesti teises otsas ainult, siis mis saab siis, kui ta välismaale tagasi läheb? Oeh…
Eile umbes kell 23.30 helistas Hurmur mulle. Rääkisime mingi 12 minutit telefonis. Ma ju ei maga kunagi nii vara, eks ta lootis ka, et olen veel üleval. Ta jõudis koju umbes 21.30, seal tähistati ta ema sünnipäeva. Eile oligi siis ta ema õige sünnipäev. Olen ta peale nii palju mõelnud ja meenutanud seda nädalavahetust. Muideks, Hurmur on 25, aga ta on ühe naisega maganud. Me rääkisime sellest päris alguses, aga mul polnud meeles, et see oli tema, kes korralik oli, eile lugesin meie vestlusi ja see oli küll tema. Neil oli selline näeme, siis teeme suhe. Ta kirjutas siis ka msnis, et tema hindab inimeste juures ka just seda, milline ta ise on. Päriselus ma ei maininud seda, sest ma küll arvasin, et see oli tema olnud, aga mul polnud see siiski päris meeles, sest olen nii paljude meestega msnis suhelnud. Kuid ma mäletasin siiski õigesti. Minu jaoks tundub see veidike kummaline, aga noh… Vbl ma näen mehi lihtsalt teises valguses. Minu jaoks on nad riistaga mõtlejad. Kuigi kõik ei pruugi seda sugugi olla. Lihtsalt viimasel ajal olen selliste peale rohkem sattunud.
Siis pärast läksime Anne kanali juurde istuma, seal oli nii ilus. Siis seal rääkisin Hurmurile, et ma ei suuda taluda seda, kui keegi mu nime ühe a-ga kirjutab, tema muidugi hakkas liivale seda nimelt tegema😀 Siis togisin teda sellel ajal ja siis tema hakkas mind kõditama ja niimoodi maandusime teineteise embuses hoopis. Nii tore oli, ma ei oska seda kõike sõnadesse panna. Kuigi meie naljad kippusid alati vasakule, kas siis tahtlikult või tahtmatult, nagu msniski😀 Pärast kõndisime käest kinni Eedeni juurde ja tulime seal üle silla tagasi Vana Kaubamaja taha parklasse, kuhu me nende kolme päeva jooksul päris tihti sattusime😀 Vana Kaubamaja juures parklas mina toetasin siis auto vastu ja olime niimoodi teineteise embuses. Ning Hurmuril on selline hästi seksikas komme minu meelest, et kui ta on hästi lähedal, nii lähedal nagu ta hakkaks kohe suudlema, siis ta sositab su suu juures midagi ja mina muidugi mõtlen, et krt, ta võiks mind juba suudelda😀 No lõpuks siis suudlesime muidugi, alguses vähem, siis ikka pikemalt. Aga Hurmur armastab suudelda pikalt ja siis suudlemise väikeste pauside ajal rääkida. Ning see hääl sellel ajal on selline meeletult seksikas sosistamine, mis tekitab erutusest kananaha ihule. Reede öösel polnud seal parklas nii palju rahvast, kell oli mingi 03.00 öösel. Kui rahvas möödus, siis meie suudlesime ja kallistasime vastu autot toetades, eks ikka vaadati, aga meil oli kama😀 Hurmuril on vahel selline kaval pilk peas nagu ta loeks sind kui avatud raamatut. Ning see on muidugi ka armas, kuigi samas natuke hirmutav ja see paneb mu punastama😀 Hurmur muidugi kippus mind kõditama, reede öösel ei teinud ta seda veel nii väga, aga ikkagi😀 Mina siis nii-öelda “üritasin” ta käte vahelt vabaks saada, tema muidugi ei lasknud. Mina muidugi tegin seda üritamist nimelt, sest tegelikult mulle lihtsalt meeldis, kuidas ta mu vastu autot surus ja vabaks ei lasknud. Ning siis vahel lihtsalt see, kuidas ta mu näo lähedal sosistas, see kõik ajas mu täiega hulluks ikka.Kell 05.00 hommikul tõi ta siis mu koju ja hakkas ise endale hotelli otsima. Laupäeval tuli ta mulle kell 14.00 järele ja rääkis siis, et minu juurest oskas ta ikka tagasi linna minna ja siis istus parklas ja võttis oma läpaka ja hakkas hotelle otsima. Alguses ta helistas Pallasesse, siis helistas Tartu hotelli, aga seal polnud enam vabu kohti. Kolmandana helistas Dorpatisse ja siis sai vaba koha sinna. Dorpat asub täpselt bussijaama kõrval. Laupäeval tuli ta siis jälle mulle järele, läksin autosse ja ei kallistanud teda kohe, siis kui lõpuks kallistasin, siis Hurmur ütles, et tema pidi juba küsima hakkama, et kuhu siis kallistus jääb😀 Ning siis ta andis mulle kaks suveniiri Iirimaalt, mille ta oli unustanud reedel andmata. Üks on selline hästi armas lambike, mida saab põlema panna ja pimedas see särab. Teine oli küünal, küünlaalus ja küünlakustutaja. Mõlemad on sellises pakendis, mis kirjutavad Iirmaa kuulsate kohtade kohta midagi.Sõitsime siis jälle linna ja parkisime Vana Kaubamaja taha. Nädalavahetusel ja nädala sees pärast 18.00 on seal tasuta parkimine. Nii et Hurmuriga olles oli kogu aeg tasuta parkimine. Kõigepealt läksime käsikäes Emajõe äärde, seal oli paadiralli, aga seda me vaatasime hästi vähe. Siis läksime Toomekale jälle, aga pingid oli märjad, käisime hoopis seal lähedal söömas. Hurmur on toidu suhtes vist minust suurem pirts😀 Kuigi tema on 25 ja mees, aga tegelikult eks ta ikka sõi kõik ära, seal sõime friikaid, alguses väljas, aga herilased hakkasid meid piinama, siis läksime sisse. Siis sõitsime Lõunaka lähedale parki ja jalutasime seal, kunagi käisin ma seal tihti, sest ma ju elasin seal lähedal. Me rääkisime Hurmuriga nii paljudest asjadest, aga vahel kiskus asi ikkagi nii vasakule ära, niimoodi, et kas mina või tema ütles midagi ja siis see teine hakkas kohe naerma😀 Lõpuks jõudsime Lõunakasse ja vaatasime mitu tundi seal uisutamist. Me ei suutnud otsusele jõuda, kas see instruktor on seal jäärajal mees või naine. Mina arvasin, et ta on naine, Hurmur aga arvas, et ta on mees😀 Kuid ta oli vist naine siiski, tundus rohkem naine olevat😀 Seal istusime teineteise embuses ja ma soovisin, et aeg peatuks. Siis ta avastaski veel rohkem, et ma kardan kõhu ja selja juurest kõdi ja hakkas mind siis “piinama”.😀 Üritasin oma kahe käega võidelda Hurmuri ühe käe vastu, aga noh… isegi tema ühes käes oli rohkem jõudu kui minu kahes käes kokku😀 Ning mina ei suutnud oma kahe käega tema ühe käe vastu võidelda😀Lõpuks hakkasime linna tagasi minema ja siis käisime söömas. Siis mängis Hurmuri autos tema kunagiste lemmikute CD, see oli superhea, aga kahjuks nüüd kuulab ta räppi ja hardstyle. Vahel drumm and bassi ka. Alguses tahtsin ta Maailma viia, aga talle see koht ei meeldinud, siis ei läinud siiski sinna. Siis taipasin, et oleme Hurmuriga ikka päris erinevad ka, sest Hurmur on meeletult otsekohene. Mina nii otsekohene ei ole, aga Hurmuri  puhul see otsekohesus oli pigem pluss kui miinus, sest ta ei muutunud ülbeks ega midagi. Käisime hoopis Ruunipizzas, tema sõi hakkalihakastet ja kartulit, mina pannkooke. Hästi maitsvad olid, aga Hurmur ei jäänud oma toiduga muidugi rahule, tema meelest pakuti talle suppi, kuigi ta siiski sõi selle ära😀 Mina siis mainisin, et Tartust jäävad talle vist meelde vaid halvad söögid, tema aga mainis naljaga, et seda kindlasti, aga kõige rohkem jääb talle meelde üks väga paljude kiiksudega tüdruk, ise samal ajal tegi seda siputamist järele :D 

Siis suundusime jälle kanali juurde, aga seekord oli seal sama pingi lähedal, kus reede öösel olime istunud, üks purjus kamp. Mina ei tea täpselt, mis seal toimus, aga igal juhul keegi läks purjus peaga ujuma, oleks peaaegu ära uppunud, aga siis teised kaks purjus sõpra suutsid ta päästa. Kambas olid mingi kaheksa meest ja üks naine. Ning see mees, kes ära päästeti, hakkas ujumispükste väel jooksma ja teised panid padavai talle järele, sest too oleks muidu midagi hullu teinud. Me Hurmuriga tõmbasime sealt ka uttu, ei olnud eriti meeldiv seda draamat pealt näha. Kuid muidugi sillal oli sama kamp ja me möödusime neist rahulikult, siis järsku kuuleme, et keegi jookseb ja karjub samal ajal appi, siis ma veel mõtlesin, et ta paneb meist kaarega mööda, aga see mees jäi hoopis seisma ja tiris Hurmurit särgist ja ütles, et too teda aitaks, et mingi kamp mehi ajab teda taga ja tahab tappa anda. See ei olnud see sama mees, kes enne ise oli jooksu pistnud, see oli mingi teine. Sellel hetkel tuli mulle küll hirm sisse, Hurmur oli aga vana rahu ise ja ütles, et temasse see ei puutu ja me kõndisime edasi. Samal ajal jõudis see kamp ka sellele mehele järele, ma kartsin, et nüüd hakkavad nad meid ka ründama, aga õnneks saime ilusti minema. Hurmur on küll turvamees, aga üksi umbes seitse mehe vastu ei saaks ta nagunii. Ning alati tuleb end sellistest võõrastest tülidest eemale hoida, sest appi minnes võid ise tappa saada. Mina arvan sama, mul oleks suht kama olnud, kui see purjus mees oleks seal kanalis ka ära uppunud, sest mida kuradit on vaja siis täis peaga vette ronida? Eks igaüks saab oma karistuse, siis oleks see surm olnud vbl õpetus ka teistele, et alkohol ja ujumine ei käi kokku. Kui natuke eemal olime, siis kuulsime, et see ainuke naine seal karjus, et jätku see mees rahule, keegi vist teda ei löönud õnneks, kuigi alguses vist tahtsid seda teha. Õnneks lõppes kõik meie jaoks hästi, nendest joodikutest on mul suht kama, sest tõesti… mind ei koti inimesed, kes ei oska ise oma elu hinnata ja niimoodi purjus peaga tahavad ässata. Kuigi tollel hetkel, kui see jorss Hurmurit käsivarrest tõmbas, olin ikka väga hirmunud. Kui ma oleks üksi seal olnud, siis ma oleks vist hirmu kätte ära surnud ja paanitsema hakanud. 

Lõpuks jõudsime siis tagasi Vana Kaubamaja parklasse, kus me ka reede öösel olime olnud. Kuid siis oli kell hiline, aga eile öösel olime seal parklas mingi kell 00.00 juba ja rahvas liikus veel meeletult ringi. Toetasime jälle vastu autot, kallistasime, suudlesime ja nautisime teineteist. Ning see Hurmuri kaval pilk on nii läbitungiv, et ma ei suuda siis talle nii pikalt otsa vaadata, sest muidu hakkan punastama. Vahepeal istusime autos, suudlesime, kallistasime ja siis ma mainisin seda riidekabiinivärki Esimesega, arvates, et ma olen talle seda rääkinud, aga ma polnudki. Pidin siis talle selle ära rääkima, sest ega ta enne poleks mind rahule jätnud. Siis vahepeal sõitsime niisama Tartu peal autoga ringi, vaatasime Tartu äärelinnas Tartu kaarti ja Hurmur kallistas mind tagantpoolt, mulle hullult meeldib, kui keegi mind niimoodi tagantpoolt käte vahele võtab. 

Lõpuks tulime tagasi Vana Kaubamaja parklasse ja Hurmur surus mu vastu autot… Siis ma mainisin talle, et msnis tundus küll, et mina olen boss, et tema üritab nüüd minu kohta võtta või😀 Tema tegi oma süüdimatut nägu ja ütles, et tema ei ürita midagi, et tema ongi selline. Siis vahepeal läks jutt Iirmaa väga suurtele naistele a la 120 kilo umbes, ta ütles, et see on juba üks põhjus, miks ta ei suudaks Iirmaal igavesti elada😀 Kaks aastat on ta seal olnud, vähemalt aasta siis veel, vbl isegi rohkem. Ning Hurmur ütles, et kui mina kaaluksin 120 kilo, siis ta veaks mind kasvõi juukseid pidi trenni😀 Siis küsis ta minu kaalu kohta ja imestas, et kui ma öelda ei taha, sest oma kiiksud olin esimesel õhtul talle kõik ära rääkinud😀 Ma palusin tal aimata ja siis ta tõstis mu õhku ja ütles, et midagi 60-nega vast. Ma ütlesin, et jah, 66 kilo. Siis ta ütles, et mida krdit ma põen, kui minu pikkuse juures võiksin ma ka rohkem kaaluda. Ning lisas, et kui iirlased ei põe oma 120 kilo, siis ei peaks mina seda ammugi tegema😀 Rääkisime veel sellest, et iiri mehed on kilud ja neil on nii suured naised, et naine on the top on vist täiesti võimatu niimoodi, et mehele ei oleks vaja pärast kiirabi vaja😀 Ise kaalub Hurmur 85 kilo ja on 189 cm pikk. Hurmuril on tõesti hästi seksikas keha ja noh… tagumik ka, kuhu peale ma vahel ikka oma käsi ka asetasin nagu temagi minu tagumikule need pani😀

Kell 03.30 öösel tõi ta mu siis koju ja ise läks Dorpatisse, teise öö oli ta seal juba broneerinud. Maja ees tuli ta ise ka autost välja, suudlesime mu maja ees ka päris pikalt vastu tema autot. Siis viisin tema toodud suveniirid ka koju. Täna hommikul helistas ta kell 11.30, ma alles magasin, ütlesin talle, et ta tuleks umbes tunni pärast järele. Kui välja läksin, oli ta jälle autost väljas, suudlesime ja kallistasime koheselt. Ning ta tõi mulle punase roosi, ise veel mainis, et sulle ju meeldivad lilled :)! Sellel hetkel pidin küll õnnest surema, ainult Esimene, suvakas tüüp (kes on totaalne tropp siiski) ja mu vana klassivend on roosi kinkinud, aga klassivend tegi seda naistepäeval ja kõigile meie klassi tüdrukutele, meid oligi ainult üheksa tüdrukut ju😀
Siis läksime linna jälle, istusime Toomekal, aga seekord mitte kiigul, vaid seal lähedal pingil. Meil oli vähe aega, sest Hurmur pidi kell 17.00 sõitma hakkama, aga me saime kell pool üks alles kokku ju. Nii meeletult palav oli ikka ja herilased piinasid meid meeletult. Hurmur ültes, et Tartu on mingi herilaste magnet vist. Mingi kaks tundi istusime seal, siis läksime Kuuma Tassi sööma. Ning oh imet(! :D), Hurmur jäi sealse toiduga isegi rahule, talle väga meeldis. Sõime tuunikala wrappe ehk siis tuunikala oli mingi pannkoogitaolise asja sisse pandud. Siis tulid osad head laulud, aga kuna meil on Hurmuriga erinev muusikamaitse, siis olin imestunud, et talle isegi osad laulud meeldisid, mis mullegi. Tema muidugi ütles:”Jah, see on hea lugu, aga mitte nii hea.” Siis lisas naljaga, et ta ei saa ju minuga põhimõtte pärast nõustada😀 Ma ütlesin, et me oleme mõnes asjas nii erinevad ikka, siis Hurmur ütles, et eks vastandid ju tõmbuvadki. Hurmur on ikka nii otsekohene, ta ütles seal näiteks, et mu taldrikust oleks nagu tornaado üle käinud😀 Mina muidugi puhkesin naerma selle üle ja ütlesin, et olengi üks väike põssa😀Näiteks Toomekal istudes ütles Hurmur ka nagu muuseas: “Kle, su rinnahoidja õlapael paistab.” Kui ma seda sättima hakkasin, siis Hurmur takistas ja ütles, et nii ongi parem. Kuid pärast Kuuma Tassi läksime Emajõe äärde, toetasime sellele pulgale ja olime teineteise embuses. Selleks ajaks olime juba ammu rääkinud ära mu õige käsitöö mitteoskamise, sest kududa, heegeldada oskan ma väga vähe, õmmelda aga üldse mitte. Hurmur muidugi mainis selle kolme päeva jooksul kogu aeg, et noh… aga muu käsitöö jaoks on mu sõrmekesed küll väga pikad, et seda peaks ju ikka hästi oskama :)Mõte kiskus alati vasakule nagu msniski. Msnis kutsusin ma Hurmurit viimasel ajal oma pervokeseks. Kuigi päriselus ma ei maininud kordagi, kui hea mul temaga olla oli. Rohkem ikka lõõpimise stiilis a la: “No kõige hullem vast polnudki” jne. Muide, Hurmuril on mõlemas kõrvas kõrvarõngad (vot nalja, oligi mõlemas kõrvas siis :D), ta mingi paar nädalat tagasi tegi need ja ta geelitab oma juukseid😀 Kui reedel teda nägin, siis ma küsisin, et millal ta kõrvaaugud tegi, siis ta mainis, et paar nädalat tagasi tegi, siis küsisin, et miks ta oma juukseid geelitab, siis ta hakkas naljaga ajama, et kui kõrvarõngad ei meeldi, juukseid ei meeldi, siis mis siis üldse meeldib?😀 Siis ma ütlesin, et no ju siis ikka midagi meeldib, kui ikka veel temaga koos olen😀Aga enne 17.00 tõi Hurmur mu koju, võtsin oma roosi tagaistmelt, mis oli tänu kuumusele juba väga närtsinud, aga ikkagi, loeb mõte, sest ega see pole ju tema süü, et autos ja väljas nii palav oli. Kallistasime ja suudlesime veel päris pikalt ja Hurmur ütles, et millalgi kindlasti näeme… Nojah, oma järgneva kahe nädala jooksul ei võta ta kindlasti jälle reisi Tartusse ette, tal on ju kodukohas ka vaja olla koos perega, pealegi on see suht pikk reis siiski. Ta käib muidu iga nelja-viie kuu tagant ikka Eestis, vahel küll harvem, aga esimesel septembril läheb tal lennuk välismaale tagasi. Ehk siis on väga väike tõenäousus, et ma teda üldse kunagi jälle näen. Sellepärast ei tahtnud ma ka öelda, et mul temaga nii tore oli, ma ei taha selliseid emotsioone nii väga näidata. See teeb inimese nõrgaks. Kuigi mul oli temaga nii tore… Krt, miks kõik toredad mehed elavad kuskil kaugemal, mitte Tartus? Hurmur, …., … Oeh. Eriti kahju on mul Hurmuri suhtes. Mul sai juba alguses msnis selgeks, et ta on nii tore, aga siis ma ei arvanud, et ta tegelikult ka Tartusse tuleb, kui mainis ikka, et kui Eestisse tuleb, astub siit ka läbi. Mina muidugi arvasin, et ta ajab udu, sest siis olime vähe rääkinud ja ta puhkuseni oli ikka palju aega. 

Ma arvan, et Tartus polegi selliseid mehi. Tartus on kõik mehed sitapead. Kõik.

Krt küll. Ma ei taha Hurmurile mõelda, see nädalavahetus oli super lihtsalt, aga kõik head asjad saavad kord otsa. Nii on see alati.

Detsember 2008 ehk siis olin Hurmurit viimati augustis näinud: 
Ning Hurmuriga vahetasime ka sõnumeid, mu mobla siiski saadab sõnumeid, eilne oli mingi ajutine jama. Ta saatis mulle juba kohe CT-sse jõudes sõnumi küsimusega, et kas mul oli kunagi sünna, et kui Orkutit pole (kuna ta kolis parasjagu, siis tal polnud kodus netti), siis tal ei jää sellised asjad üldse meelde, ta sai selle nähvava sõnumi kätte, kus ma ütlesin, et vähemalt hea, et tal jõuludki meeles olid. Kui koju jõudsin, saatsin vastu, et 23 dets oli jah ja ütlesin, et jõudsin peolt just koju. Siis hommikul sain sõnumi vastu, kus ta ütles, et ta on hommikuses vahetuses tööl ja et veebruaris tähistame mu sünnat järele ja siis paneme megalt möllu. Ning lõpus küsis umbes kolme D-smailiga, et kas ma sain siis ööklubis ka otsa peale? Mina saatsin vastu, et ei saanud otsa peale, et see kord olid kõik liiga noored, a la 18-aastased noormehed ja mina selliseid ei vaata😀 Tema aga ütles selle peale, et olen nii ülbeks olen läinud, et omavanused ka enam ei kõlba😀 Mina kirjutasin, et olen alati ülbe olnud. Tema aga lubas veebruaris Tartus pidu panna koos minuga, sest viimati tegi ta seda suvel ja siis ka kodus. No ma ütlesin, et vbl vean ta siis klubisse kaasa. Ta arvas, et see on hea mõte :D Oeh… See on suletud ring. Totaalselt. Iga kord, kui ma arvan, et nüüd on lõpp, siis ta ikkagi annab endast märku. Ning kui ma arvan, et enam ma ei lange tema lõksu, siis ikkagi juhtub see sama. Või olen ma ise nõrk ja annan endast märku. Kuidas ma suudan nii nõrk olla? Kuidas ometi? Ning tema ju ikkagi rääkis oma veebruaris algavast puhkusest… Ta kirjutab kohe jaanuaris avalduse, aga äkki ta ei saa? Miks ma iga kord selliseid süümekaid tunnen, kui ta sõnumile vastan? Miks ma iga kord nii õnnelik olen, kui temalt sõnumi saan? Ahh? 
Ning … otsustasin mitte kohtuda. Ta on liiga suur tükk minu jaoks. Liiga seksihuviline. Ning ma ei kahetse seda üldse, aga … ego sai vist hoobi😀 Ma arvan, et mitte ükski naine pole talle ei öelnud. Vähemalt viimasel ajal küll😀 No igas mõttes ei😀😀
Tõbras jääb tõpraks, aga Jannu laseb endaga ikka mängida. Oeh…   (postituse pealkiri siis). 
Hurmur saatis täna sõnumi. Sisuga: “Kle, ilusaid jõulupühi sulle. Kallistan-suudlen :)” Kogu mu viha koondus kokku ja ma saatsin talle nähvava sõnumi, kus ütlesin, et vähemalt olid tal jõuludki meeles. 
Miks ma ometi lasen tal endaga nii mängida? Miks ometi? Üks sõnum ja mina juba sulan? Ta unustas mu SÜNNIPÄEVA!!! Jaanika, ta unustas su sünnipäeva. Jaanika, võta aru pähe. Kuidas sa lased mingil jobul endaga niimoodi teha? Isegi see mõttetu … mäletas mu sünnipäeva, tema aga mitte. Tõbras!Hurmur on mulle mingi loitsu vist peale pannud. Tegelt ka. Ma ei tunne end enam ära. Peaksin end vabaks tirima sellest kõigest, unustama kõik plaanid, mis ma talle siis korraldama pidin, kui ta mu sünnat ei mäleta. Miks ta peab end niimoodi ilmutama? Nagu mingi vaim. Aga seda ta ju ongi. Ning kui ta nüüd veebruaris ka veel puhkust ei saa, siis tuleks küll kõik kuradile saata. Mida krt sa ajad, Jaanika? Kõik tuleks nagunii kuradile saada. Arghh, ma ei suuda… Õnneks saan täna peole ja end natukenegi tuulutada🙂 Ning täna on 100 prossa retro, nii et vanemad hitid ka veel🙂MA TAHAN OMA MÕTTEID EEMALE TEMAST!!!

Vabanemine (veebruar 2009)
Nii. Aga ma pean seda tegema!!!!!!Üks, kaks, kolm, Jaanika. Sa kustutad Hurmuri kaks numbrit ära, sa mitte ainult ei bloki teda msnist, vaid ka kustutad ta ka lisaks blokkimisele ära, sa kustutad ta ka Orkutist ära. Jaanika, sa saad hakkama!!!!!!!!TEHTUD!!!!!!!!!!!!!! Kustutasin ära ta mõlemad moblanumbrid(ning kumbagi ei mäleta ma õnneks peast ka :D), eemaldasin ta Orkuti sõbrakast, kustutasin ta ära msnist, aga panin ka bloki peale, et ta ei saaks minuga mitte kunagi ise vestlust alustada. Sain sellega hakkama! Lõpuks ometi. Nüüd loodame, et ta märkab seda millalgi ega võta ise ka enam ühendust. Kui võtab, siis ootab järgmine katsumus ees. Tuleb teda kas lõpmatuseni ignoreerida või kohe kuule saata. Ma arvan, et see viimane oleks parem, kui ta peaks uuesti ühendust võtma. Ma lihtsalt pean sellega hakkama saama. Enam tagasiteed pole. Lihtsalt pole. Selline mees pole mu küünemustagi väärt. Ta ei pidanud meeles mu sünnat, tegi mulle meeletult haiget ning see pohhuism ning tundetus, mis temaga kogu aeg kaasas käis. Ei, tänan! Ma ei taha ainult seksikat välimust, ei taha. Ma tahan eelkõige head inimest siiski. 

Krt, kus mul läks alles aega, et sellega hakkama saada! 

Ma ei usu, et ta minuga ühendust võtab, kui avastab, et olen ta ka Orkutist ära kustutanud. Ning kui ka ei avasta, siis teen talle selle selgeks, kui ta peaks ise ühendust võtma. Ma arvan, et ta ego saab lõpuks ometi sellise hoobi, mida ta kogu aeg väärinud on!!! 

Uhh. Vabanemine. Lõpuks ometi! Ma ei eitagi, et see teeb ka haiget, aga see on vajalik. Mu enda huvides. Pidin sellest pääsema. See oli mind lämmatamas ning lõpuks oleks vist täiesti ära lämmatanud. 

Võib-olla oli asi lihtsalt kättevõtmises.

Haha, see on mu aegade pikim postitus. Tegelikult tahtsin ma hoopis rääkida sellest, miks inimsed blogisid loevad jne, aga ma enam ei jõua hetkel. Hakkasin oma igivana parooli all blogi lugema ju😀 Nagu näete, siis on mul alati kirjutamishullus peal olnud😀 Eks ma kunagi vbl kopin veel minevikus kirjutatuid asju🙂 Ja mõned asjad ei muutu, ma olen alati liiga emotsionaalne olnud, liiga ülemõtlev, liiga tundeline. Liiga roosamannavahulik ja naine, kes armub megakiiresti.

14 thoughts on “Printsessi mälestused (hoiatusena olgu mainitud, et tegemist on väga pika postitusega!)

  1. Aga nii tore oli seda lugeda, enda pubekaajad tulevad kohe meelde. Eks sai ka siis blogi peetud aga õnneks mul ei ole seda blogi enam alles. Vähemalt ei mäleta küll seda. See eest vanu päevikuid on küll vahel hirmus tore lugeda ja mõelda, et kas ma tõesti olen nii hirmus pubekas olnud või?😀

    • Ojaa, mul oli 16-aastaselt alles veel üks kolmanda klassi päevik, kuhu ma olin kirjutanud: “Ma vist meeldin klassivennale, sest ta laenas mult täna pliiatsit.”😀 Kahju, et enam seda alles pole, naeraksin end herneks vist. Kui mitte oaks😀

    • Tema jättis mu maha, sest suhte lõpupoole muutus armukadedaks, kui ma Tartus sõbrannadega väljas käisin. Mina poleks keelanud tal sõpradega Tallinnas väljas käia (sest ta elas siis Tallinnas ja ma Tartus), aga ta ise ei tahtnud – seega ta lõpus enam ei suutnud ning ütles, et see vahemaa on nagunii tappev, et ta enam ei suuda. Kuigi oli plaan, et suvel 2008 kolin jälle Tallinnasse (töökohtki oli olemas juba, sama, mis suvel 2007, kui elasingi tema juures Tallinnas). Kuid juuni lõpus jättis ta mu maha. Sügisel oleksin ma pidanud nagunii Tartusse tagasi tulema, sest mul oli veel 12-nes klass vaja kodulinnas lõpetada, aga enne läksime lahku.

      Ma ise tundsin ka enne lõppu, et nii valusaks oli see suhe muutumas, Esimene oli hästi depressioonis, tal oli kool ka pekkis. Ja noh, ega ma tol ajal eriline tugi ju ka ei olnud. Juba mitu kuud enne lõppu hakkas asi käärima tegelikult. Ta põdes oma välimuse pärast (oli siis veits ülekaaluline) ja tal oli päris palju komplekse ka.

      Nüüd on ta nii palju muutunud, nägin ka teda eelmisel aastal Tallinnas. Palju enesekindlam, ka palju alla võtnud – hoopis teine inimene🙂 Vahel ikka Facebookis suhtleme ja mul on hea meel, et tal hästi läheb🙂

      Ma usun, et paremat esimest armastust oleks raske leida, lihtsalt see lõpp vajus tõesti ära, aga muidu oli kõik ilus🙂

  2. Alles hiljuti avastasin su blogi.. Ma pean mainims, et palju huvitavam on täiesti võhivõõraste inimeste elust lugeda kui mõne tuttava omast.. Pole niivõrd etteaimatav. Üks küsimus kah, kas üks pilt seal üleval on juhuslikult tehtud Haapsalus? See kahuriga. Tundus kuidagi tuttav😀

    • Jaa, täiesti õige, see kahuriga pilt on tehtud Haapsalus🙂 Olen seal ainult ühe korra elus käinud, suvel 2007 (pidasime Esimesega seal jaanipäeva), aga see oli nii vinge! Haapsalu on nii ilus linn!🙂

  3. Mõtlesin ja mõtlesin, et mida see tekst – ja need tekstid siin üleüldse mulle meenutavad – ja meelde tuli. On selline vana nagu Ants Laidam, kes armastab ka kirjutada täiesti liigendamata teksti absoluutselt kõigest; tõsi, tema pead ei täida mitte suhted ja erinevaid pseudonüüme kandvad mehed, vaid sport, töö, elu ja muud sellised tõsisemad teemad.
    Kahjuks on ta koduleht hetkel kinni, aga stiilinäite annavad vast laulud ka:
    http://www.hot.ee/laidam/muusika.htm

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s