Lugu sellest, kuidas Printsess enda tegemisi analüüsima hakkab… ja jõuab järeldusele, et blogija Jaanika ja südamlik Jaanika oleks vahel nagu kaks täiesti erinevat inimest…

Eile õhtul hakkasin ma mõtlema, mis minu jaoks siin elus siiski oluline on. Jah, blogi on minu jaoks ülimalt oluline, aga Terminaator on ka oluline. Ma ju teadsin, et talle ei meeldi see, et ma sellest tema nõrkusest kirjutasin. Ülejäänud postitus on suva, aga just see koht… Ma teadsin seda, pealegi oli meil kokkulepe, et ma sellest konkreetsest asjast ei kirjuta, mille mina olin unustanud. Võib-olla olin selle nimelt oma ajusopist kustutanud, kes teab… Võib-olla tahtsin enda arvates see tundetu bitch olla, kellele mitte miski ega keegi siin maailmas korda ei lähe…

Ma otsustasin eile, et helistan talle. 20 minutit küll kogusin julgust, sest olin veendunud, et ta nagunii ei võta vastu. Olin selles nii kindel, et kui ta siiski vastas, olin kui puuga pähe saanud. Ma isegi eriti ei mäleta, mida ma ütlesin, sest ma ei osanud vist suurt midagi öelda. Ütlesingi vist, et ega ma ei eeldanud, et ta üldse vastu võtab. Ta mainis, et oleks mulle ise nagunii helistanud, aga mitte täna lihtsalt.

Rääkisime, tegelikult rääkis tema rohkem, sest mul jäi sõnadest puudu. Ta oli rahulik ja mõistev. Ma vist sisimas ootasin teistsugust reaktsiooni, vbl karjumisele oleksin ma osanud rohkem reageerida.

Kui olime natuke rääkinud, tuli talle sugulane külla. Just sel hetkel tundsin, kuidas mu pisarad voolama hakkavad… Kui ta ust avama läks, mõtlesin, et olen pääsenud (sest ma ei tahtnud, et taipaks, et ma nutan, aga ta taipas nagunii), aga Terminaator ütles, et sugulane võib oodata natuke. Ma küll üritasin endast kõikvõimaliku teha, et mitte nutta, aga kui mul juba pisarad voolama hakkavad, siis on võimatu neid peatada. Tegelikult olin juba kõne alguses sellise häälega, et klomp oli kurgus.

Eile õhtul me ka nägime. Alguses oli ta sugulane ka, kes oli päris muhe vend ja omvahel viskasid nad palju nalja. Kui kahekesi jäime, siis… Siis alguses oli maruimelik olla.

Vahel oleks minus peidus nagu kaks Jaanikat – üks on see Jaanika, kes läheb ja kirjutab KÕIGEST, kuigi ta teab, et ühele sellele loo peategelasele ei pruugi see kõik meeldida, mida ta kirjutab, liiati veel siis, kui see konkreetne isik on palunud, et ta mingi asja kirjutamata jätaks. Mingi asja, mis ei peaks blogisse jõudma. Aga ikka see bitch Jaanika läheb ja kirjutab, sest ta tunneb end nii kõikvõimsana, sõnad lihtsalt tulevad… See on see isekas Jaanika, see, kellel nagu polekski südant.

Ja teine on see armas ja hea Jaanika; see südamlik neiu, kes ma olen siis, kui ma Terminaatoriga koos olen. See, kes hoolib. See, kes valab pisaraid. See, kes tegelikult ka naudib ta seltskonda.

Igal juhul saime me asjad klaaritud, rääkisime väga pikalt. Enne uinumist, juba hilisel öötunnil käisime veel burksi söömas ja nii tore oli olla🙂 Jäime teineteise kaisus tuttu ning kuigi äratuskell tirises juba üsna varsti (Terminaatoril isegi veel varem kui mul), siis oli ikkagi ülimalt tore õhtu🙂

Võib-olla sellistel hetkedel sa taipad, kui palju mõni inimene sulle tegelikult korda läheb. Ma tean, et kui oleks vastupidine olukord, kus mina oleks kelleltki palunud, et ta ei kajastaks mingit teatud asja oma blogis (juba eelnevalt teades, et mulle tegelikult ei meeldi, et minu hingemaailma seal lahti harutatakse) ja ta seda siis ikkagi teeb, siis ma oleksin vist tõesti ära keeranud, karjunud ja vbl ka perse saatnud jne. Terminaator oli vana rahu ise, seletas oma vaatenurga lahti (mida ma tegelikult juba ka ammu teadnud olen),  millest see südamlik Jaanika saab aru, sest ta suudab end teise inimese olukorda panna. Blogija Jaanika aga kahjuks mitte alati… Sest tema tahab kirjutada.

Võib-olla selles mõttes oleme me kohati isegi sarnased. Millal varem on Jaanikat huvitanud, mida keegi teine selle kohta arvab, mida ta kirjutab või kirjutamata jätab? Mitte kunagi. Millal varem on Terminaator asja nii-öelda natuke pehmemalt vaadanud, kui teda miski ikka totaalselt häirib? Mitte kunagi. Aga Terminaator on minu jaoks oluline ja ma aktsepteerin, et kõigile ei peagi meeldima see, kui ta elu vägas suures mahus niimoodi netti laotatakse (mis siis, et anonüümselt), täpselt samamoodi nagu tema aktsepteerib, et ma kirjutan seda blogi, sest see on minu jaoks oluline.

Ja see pildiasi polnud siinkohal üldse teema, ammu unustatud juba.

5 thoughts on “Lugu sellest, kuidas Printsess enda tegemisi analüüsima hakkab… ja jõuab järeldusele, et blogija Jaanika ja südamlik Jaanika oleks vahel nagu kaks täiesti erinevat inimest…

    • Kusjuures ma ei tea, sest ma ei käinud eile ega täna ta arvutis. Ja ega ma küsinud ka, sest rääkisime hoopis teistel teemadel.

  1. Su blogi on viimasel ajal täiskasvanumaks muutunud – õigemini sina oled.
    Varem oli niisama huvitav lugeda, aga nüüd arutlen ja mõtisklen omaette kaasa sinuga ja vahel tunnen ka iseend ära.

    Lihtsalt tore, mõtlesin, et mainin😉

    • Oi, neid sõnu on küll tore kuulda!🙂 Jah, eks aastate jooksul saame me kõik täiskasvanulikumaks. Ma ise kusjuures tajun ka seda mingil määral, kui võrdlen neid vanemaid ja praegusi postitusi.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s