Kas igaühe jaoks on olemas tõesti AINULT üksainus õige? Või võib neid olla ka mitu?

Pole suur saladus, et ma vaatan palju seebikaid. Nüüd küll tegelikult vähem, sest meie telekanalitele jõudvad ladina-ameerika seebid on suhteliselt igavad, seega ma valin netist enda jaoks parimad välja. Kuna ma oskan hispaania keelt, pole mul ka arusaamisega probleeme. Ja seal on ju ikka see teema, et kohatakse seda AINULT ühte ja õiget, kellega siis terve elu koos ollakse. Sellised on need traditsioonilised seebikad, mina olen aga viimasel ajal vähem traditsioonilisi vaadanud, kus lõpus võib välja tulla, et tegelikult polegi happily ever after lõppu. Ja just need meeldivad mulle kõige enam!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Kõikjal me kuuleme seda, et kui me üks kord seda ühte ja õiget kohtame, et siis on elu lill, sest me oleme temaga ülejäänud elu koos. Ja kõik arvavad, et meie elus saab olla ainult see ÜKS ja AINUS õige, sest kõik ülejäänud partnerid meie minevikus olid valed. Jah, minu puhul saab tõesti öelda, et ilmselt ma pole oma õiget või õigeid veel kohanudki, sest mu kõige pikem suhe kestis 1,5 aastat, mis pole mitte sittagi ju – eriti arvestades seda, et keskmine eesti naine elab kuskil 75-aastaseks (nojah, ma olen piisavalt noor ka, mul ei saakski hetkel olla suhet, mis oleks 10 aastat kestnud, aga viis aastat saaks ju teoreetiliselt küll näiteks). Aga kui üks suhe kestab 7-10-15 aastat ning siis minnakse lahku? Kas saab siis öelda, et need aastad olid kõik nii valed ning oma õiget pole elus üldse veel kohatudki? Jätame siinkohal välja sellised suhted, kus kõik need aastad tõesti taldrikud vastu seina lendasid ning draamad olid draamade otsa – ehk siis kogu aeg käis mingi tamburai ja mõlema inimese närvid olid täiesti läbi. Aga kui see suhe oli selline normaalne suhe, kus tuli vahel tülisid ette nagu suhetes ikka vahel tuleb? Ja armastus sai järsku lihtsalt otsa? Mindi lahku rahumeelselt ja ilma viha pidamata.

Kas kõik need aastad veetsime me siis vale partneriga? Ja kui siis juhtub uus samalaadne suhe, kus ollakse piisavalt pikalt koos ja minnakse lahku? Selleks ajaks on inimene juba kuskil 40-aastane ja öelda, et et ta pole oma õiget veel elus kohanud, tundub ikka natuke mööda värk. Miks peab elus olema ainult see üks ja ainus õige? Kas need minu näite puhul 2 x 10 aastat suhted olid siis vale partneriga? Miks arvatakse, et õige on ainult see, kes surivoodil su pead kammib ja su kätt hoiab, mis siis, et vbl oli ta sinuga ainult viimased 10 eluaastat, mitte näiteks varasemad 20 aastat, kui inimene oli kellegi teisega koos?

Eks me kõik tahame me ju loota, et me kohtame oma õiget 18-neselt ning oleme siis temaga surmani koos. Tänapäeval tundub see aga küllaltki ebatõenäoline, sest alati on lihtsam lahku minna, sest kes ikka viitsiks probleemidega võidelda? Ja on probleeme, mille vastu ei saagi võidelda, sest kui armastus ühel hetkel otsa lõpeb, siis ei saa suhtest enam asja, sest sitast enam saia ei tee, mis siis, et kunagi nägi see täiesti saia moodi välja. Ja siinkohal ei mõtle ma sita all seda, et suhe oleks omadega nii perses, kui vähegi saab, vaid lihtsalt seda, et kui mõistetakse pärast pikki koosolduid aastaid, et nad ikkagi ei taha kuni surmani koos olla. Aga need 10-15 aastat on siis selle juures veedetud vale inimesega? Mina seda ei arva. Ja kui peaks juhtuma, et ka järgmine suhe on piisavalt pikk ja üldiselt stabiilne, siis ka see inimene on ju lõppkokkuvõttes see ÕIGE. Mõlemad inimesed on, lihtsalt erinevatel ajaperioodidel meie elus.

Kõigil tõesti ei lähe nii hästi, et nad saavad elu jooksul ainult ühte tõelist armastust tunda, aga kas see on siis halb? Kuna meie elu on eeldatavasti piisavalt pikk, siis miks me ei võiks seda mitme erineva inimesega jagada – näiteks 60-aastaselt üksi olles ei tohiks mõelda, et vot, mul ei olnudki elus ühtegi õiget, kui mõni suhe kestis piisavalt pikalt ega olnud sitt suhe – lihtsalt üks hetk mõisteti, et enam ei taheta koos olla või üks osapool armus kellessegi teise. Siis sel perioodil see inimene oli ju õige – või lausa need inimesed. Ma hetkel tõesti ei räägi siin suhetest, mis kestavad paar aastat, vaid tõesti pikematest suhetest.

Näiteks Romantiku vanemad on tõesti üks näide sellest, et juba teismeeas võib leida selle õige ning siis kogu elu koos olla. Kuigi nojah, peab tõdema ka seda, et tol ajal ja veel Kolumbias ei oleks niisama lihtsalt ka partnerit vahetada saanud, et ma nüüd võtan üht ja viskan teist. Kuid Romantik rääkis mulle, et tema vanematel oli periood, kus nad elasid eri linnades ning ta ema plaanis nunnaks ära minna, aga ta isa kangelasena sõitis oma 1000 pluss veel midagi kilomeetreid ekstra kohale, et naisele selgeks teha, et nad on teineteise jaoks loodud. Nüüdseks on nad pea 50 aastat koos olnud. Ajalugu oleks olnud hoopis teine, kui naine oleks otsustanudki nunnaks minna. Nojah, siis poleks siin blogis kunagi ka Romantikust juttu olnud, sest teda lihtsalt poleks olemas😀

Või siis võtame hoopis raskema teema – kui üks osapooltest sureb. Ja mitte vanadusse, vaid kõvasti enne. Näiteks mu isa vahepeal küll oli ühe naisega pärast ema surma natuke aega koos, aga sellest ei tulnud midagi välja. Ilmselgelt oli mu ema just see õige tema jaoks, aga saatus tahtis lihtsalt teistmoodi. See aga ei tähenda, et nüüd ei võiks mu isa uut elu alustada ning oma ülejäänud aastad kellegi teisega veeta – ka sel juhul oleks see naine tema jaoks õige, kui ta temaga õnnelik oleks. Kui ta alguses mulle ütles, et tal vist on keegi teine (võinoh, sebisid vms, kui sellist väljendit saab enam nii kõrges eas kasutada), siis ma läksin oma tuppa ja nutsin, sest mõtlesin, et mis mõttes (siis ma elasin veel Tartus)… Selleks ajal oli mu ema surmast 1,5 aastat möödas, aga mina oma isekuses olin mõelud, et ta leinab teda vähemalt viis aastat või kogu ülejäänud elu. Ma tundsin, et ta reedab mu ema sellega, kui uue naisega deitimas käib. Ja siis sain ma järsku aru, et appi, kui isekas ma ikka olen. Mu isa näeb oma vanuse kohta (63) küllaltki kena välja ning ilmselgelt jääb ka samas vanuses naistele silma  – lausa nii palju, et seal pulmas, kus ma märtsis käisin, küsis üks vanem daam (kes on ka lesk) mu peretuttavalt mu isa numbrit😀 Ma nüüd ei tea, mis sellest suhtlusest saanud on, aga mu point on selles, et just selliste asjade puhul, mis puudutavad vanemaid, oleme me eriti isekad.

Tol korral, kui me isaga sellest vestlesime (siis kui tal see naine oli, kellega ta siiski hetkel koos ei ole), siis ta ütleski, et kui ema ei oleks surnud, siis… siis oleksid asjad teistmoodi. Aga ta suri. See on fakt, seda ei saa olematuks muuta. Kui ma oma isekusest veidike kaugemale vaatasin, sain ma aru, et loomulikult väärib mu isa õnne kellegi teisega. Ja kuidas saaksin mina kobiseda lihtsalt sellepärast, et mulle korraks tundus, et ta reedab mu ema? Ka mu ema oleks tahtnud seda, et mu isa oleks õnnelik. Ma tean seda. Ta ei oleks tahtnud, et ta nüüd igavesti teda taga nutma jääks. See poleks õiglane mitte kellegi suhtes. Mis loomulikult ei tähenda seda, et see mälestus temast kaoks. Ei kao mitte kunagi. Ja kuna mina ja mu õed oleme oma elu peal, siis poleks ka seda ohtu, et see uus naine hakkaks kasuema mängima vms. Me oleme täiskasvanud inimesed, jumal küll. Aga ikkagi isekad.

Juba see, et me sel teemal üldse isaga vestlesime, oli imelik, sest ma ei räägi temaga eriti sellistel teemadel. Kui ma mõnda meest oma isale tutvustanud olen, siis toob ta alati oma vene kroonu pildid vms välja ja näitab oma Kaitseliidu varustust (on endiselt seal tegev ja militaarne värk on talle alati meeldinud). Kui ema veel elas, siis ta alati manitses mu isa, et ta nii ei teeks (mu ema jõudis näha ainult Esimest ja Omakasupüüdmatut, isale olen lisaks tutvustanud Ego, Võrratut ja Romantikut, viimast nägi ta ainult ühe korra, sest siis läksime juba lahku). Romantiku puhul pidin tõlk olema, sest mu isa ei oska inglise keelt, hispaania keelest rääkimata. Ego puhul said nad vene keeles omavahel suheldud, sest Ego oskas seda mingil määral (ja siis juhtus seda ka, et Ego jäi minu juurde, kui ma kutsekas õppisin, seega eks nad siis omavahel suhtlesid – kuna ta muidu elas Pärnus, aga vahepeal oli tal puhkus ja vabad päevad, aga ma pidin koolis käima).

Ja seda enam, et mu isa ei topi oma nina mu ellu ega pole mu meestevalikute kohta midagi öelnud (välja arvatud Ego, kelle puhul ta mulle mainis, et see mees küll normaalne pole, aga teisi mehi pole ta nii väga näinudki tegelikult), sain ma aru, et kui ebaõiglane oleks minul kobisema hakata… Ja lihtsalt sellepärast, et ma tundsin hinges korraks, et see poleks mu ema suhtes aus.

Nüüd ma läksin jälle mujale oma teemaga, aga mina leian, et meie elus võib olla mitu õiget. Ei pea olema see üks suur armastus, neid võib olla mitu. Ei pruugi, aga võib. Millegipärast kõik inimesed arvavad, et ikka peab see üks olema, et kõik eelnevad on valed. Aga kui sa olid 10 aastat koos näiteks ja oled hetkel 40, siis kas kogu see aeg oli vale? Kas nüüd hakkad sa alles oma seda ühte ja ainust õiget otsima? Aga kui rohkem ei leiagi, siis äkki see 10-aastane suhe oligi see õige?

Ma olen sellest ka Terminaatoriga rääkinud. Ma küsisin temalt, et kuidas ta saab väita, et kogu see kaheksa-aastane suhe, see tema kõige pikem suhe on läbinisti vale olnud. Et sel ajajärgul oli see ju õige. Nojah, siinkohal saab tuua välja selle, et vbl ta siis nii õige ikka polnud, kui tüüp vahel vasakule pani, aga… kui see välja jätta, siis midagi õiget selles ju ometi oli? Või eeldataksegi õigete puhul, et absoluutselt kõik peab õige olema?

Ah, tegelikult on see päris keeruline teema – eriti minusuguse jaoks, kellel pikkade suhete ajalugu on täiesti olematu. Vbl surivoodil paitan oma kahte kassi (kuigi ma ei usu, et ma kunagi endale kassid võtan, lapsena küll olid, aga tegelikult ma pole eriti kassiinimene, koerainimene ka mitte) ja mõtlen: “No krt, see esimene armastus oli ikka kõige õigem, mis siis, et see ainult 1,5 aastat kestis.” Sest vbl mul ei tulegi enam kunagi pikemaid suhteid, ma ei tea seda. Ja kas selle õige määramise puhul selle suhte pikkus on üldse tegelikult nii oluline? Äkki ma kunagi leian, et mingisugune 3-kuuline suvearmastus oligi minu jaoks see õige? Samas ei tundu see ka loogiline, sest siis on see olnud tühipaljas armumine, mis pole armastuseks üldse kujunenud, just selle tõttu ma selles postituses pigem pikkadele suhetele rõhku paningi.

Aga jah, vahet ei ole tegelikult, kas neid õigeid on elu jooksul üks või mitu, peaasi on see, et ma iseendale piire sellega ei pane, et me eeldame, et SEE ÕIGE on ainult üks inimene. Et kui on näiteks kaks või ilmselt rohkemgi enam-vähem harmoonilist suhet meie elu jooksul, siis ainult üks neist saab tegelikult see õige olla, pigem siis see, mis on hilisem – ja mis lõpeb sellega, et surivoodil see inimene su kätt hoiab. Nii vale arusaam minu meelest.

27 thoughts on “Kas igaühe jaoks on olemas tõesti AINULT üksainus õige? Või võib neid olla ka mitu?

  1. Mina otsingi seda õiget mõttega, et temaga terve elu koos olla. Ma olen vist liiga konservatiivne vähemalt selle teema kohapealt aga mina ei näe mõtet olla inimesega koos lihtsalt suhtes olemise pärast. Või lihtsalt selle pärast, et me mõlemad oleme parasjagu vallalised ja meil on vastastikune sümpaatia. Ma tahan koos olla inimesega, keda saan läbinisti usaldada ja kellega saan ma oma elu jagada. Miks peaks ma oma aega raiskama selliste suhete peale, millel ma tulevikku (lapsi, abielu, kodu rajamist) ei näe. Pärast ju endal raskem lahkuminekust üle saada. Otsingi seda õiget. Kasvõi elu lõpuni. Selline mõtteviis muidugi ei takista mul inimestega teistel tasanditel suhet loomast , ei ole nunn ja üksik kassitädi. Pigem naudin elu ja sõpradega koos olemist ja võib olla tuleb kunagi mu ellu inimene, kellega oleme teineteise jaoks loodud.

    • Ei, ma saan sellest kõigest absoluutselt aru, ega sinu mõtteviis ka vale pole, aga mitte kunagi ei saa ju 100 protsenti kindel olla, et jääd just selle inimesega kogu eluks kokku, kellega sa siis maja ostad, lapsed saad ning abiellud? Me võime ju mõelda, et see on nii, aga kõik otsused ei sõltu ainult meist endist – kui teine pool järsku otsustab, et ta ikka ei taha elulõpuni koos olla, siis pole ju midagi ette võtta.

      Ja kui sinu puhul juhtuks, et sa leiaksid selle õige, aga mingil imelikul põhjusel läheksite te pärast pikki aastaid lahku, siis kas see tähendaks automaatselt, et ta ei olnudki üldse see õige? (sel ajaperioodil ju oli). Minu meelest see seda ei tähendaks, aga see on ainult minu nägemus asjadest.

  2. Ma suhtlesin sel teemal kunagi ühe inimesega pikalt ja laialt ning jõudsin ühele kindlale järeldusele. Kõik inimesed on meie elus õiged, sest neil on alati mingisugune roll. Olgu see kasvõi negatiivne, aga ka negatiivsed asjad õpetavad meid. Midagi nad igatahes annavad ja ALATI. Ühesõnaga, ma väidan praegu siin, et kõik su endised kutid on olnud õiged. Nad on ju sind kõik mingil määral õpetanud, kasvõi seda, et mingitest tüüpidest tuleb kaarega eemale hoida. Või romantiku puhul – nii siira, nii hea ja nii usaldusväärse inimese taga võib olla egoistlik manipulaator. See ju ometigi sunnib ettevaatlikkusele ning ehk seepärast sa pole Terminaatoriga tekitanud suhtest suhte. Ta on ka sulle antud ajahetkel õige ja õpetab sind väga palju. Terminaator on selline isik, keda sa koorid ning õpid tundma pikalt, enne kui ehk selle asja ametlikumaks lükkad. See võib kesta veel nädalaid, kuid, kui ka aastaid, enne kui Te veendute mõlemad selles, et ehk olete teineteise jaoks loodud? Või siis oletegi loodud teineteise jaoks selleks, et parandada katkisi hingi teineteisel ning minna siis uutele jahimaadele. Seda näitab ainult tulevik. Igal juhul Te olete ka teineteisele õiged.🙂

    Kui ma peaksin minema oma praegusest 5 aastasest suhtest lahku, siis ma kindlasti ei väidaks kunagi, et ta oli mulle vale. Vastupidi, ta ongi õigemast õige. Ka siis, kui lahkuminek tooks põrgu välja. Aga need ajad siiani – need on olnud täiuslikud. Paradiisis veedetud aeg ja samuti kohutavalt õpetlik. Me oleme teineteisele andnud väga palju. Aga antud hetkel ma tunnen, et ma ohverdaks selle inimese nimel paljugi ning võitleks kõiki neid sõdu, mida elu tekitada tahab. Me olemegi õnnelikud, kuna oleme siiani võidelnud teineteise nimel ja ka pahadest aegadest üle saanud. Suhe ei olegi ainult õnn ja rõõm. Vahel on ka selliseid päevi, kus sa vihkad konkreetselt kaaslast, kuid järgmine päev tunned taas jälle liblikaid. See on elu. Aga ta on õige, kuni järgmiseni, kui elu keerdkäigud niimoodi otsutavad.

    • Ma pikalt ei jõua hetkel kommentaarile vastata, aga Ristiisa sõbrants? Mõtled vast ikka Pihiisa?😀 Sa oled see neiu, kes Pihiisa sünnal veebruaris oli ning kellega me siis kahekesi vestlema jäime, eksole?🙂

    • Jaa, olen sinuga nõus, et kõik inimesed meie elus on meile mingis mõttes õpetlikud, ka need, kes pole sugugi nii head – nad on selles mõttes meile õiged, et siis me teame tõesti, kelle eest tulevikus end nii-öelda kaitsta. Ning eks sellised halvad kogemused teevad meid ka tugevamaks. Ja ka need inimesed on õiged, kes pole küll halvad, aga kellega mingil põhjusel see suhe katki vms läheb.

      Kuid ma tõesti loodan, et jääd selle inimesega kokku. kellega hetkel suhtes oled🙂 Mäletan ju sünnipäevastki, et väga kena paar olete!🙂 Jõudu ja jaksu teile mõlemale – ning mul oli hea meel sinust üle pika aja kuulda, Pihiisa sünnal suhtlesime ju päris palju, kui mehed omakeskis arvutiteemadel rääkisid😀

      • Anname endast parima!🙂 Peale suhtlemist olen tõesti hoidnud sinu elul silma peal blogis. Ja mis siin salata, ka mu kaaslane elab sulle kaasa. Tema ju esimesena otsis videod-blogid välja, miskit vist teie ühisest teemast ja mina jäin lugema. Vahetevahel siis siiani räägin talle,mõningatest postitustest, sest ta ei armasta pikki tekste lugeda.🙂

        Meie arust oled sa äge inimene ja mõttes saadame sulle parimad soovid teele, et sul ikka hästi läheks ja õnnelik oleksid!🙂

  3. Suhted ei peagi igavesti kestma ja tol momendil tundub iga suhe õige. Ma ei mõista üldse, miks selline küsimus õhku tekitada, et kas õigeid tohib mitu olla? Loomulikult tohib. Pigem nautida neid suhteid ja ollagi enda jaoks selle õige inimesega suhtes, mitte põdeda ja küsida endalt pidevalt, et kas õigeid võib ikka mitu olla või jumala eest mitte. Elama peab intuitiivselt ja enda vajaduste järgi, mitte selle, mida ühiskond arvab ja õigeks peab.

  4. Ma tahtsin ka sama öelda – minu jaoks on mu mineviku suhted väga olulised ja tol hetkel olid need mulle just õiged. Ühtmoodi tähtis on nii see suhe, mis kestis pea kolm aastat, kui ka see, mis kestis peaaegu kolm kuud. Lisaks kõik muud vallatused🙂 Ilma minevikuta poleks ma mina ise.

    Praegu on mul hea meel, et need mineviku suhted ei jäänud kestma ning et ma olen koos oma abikaasaga. Kujutan küll ette, et saame koos vanaks ja loodan, et see ka nii läheb. Aga kes teab, mis tulevik toob?

    Seda, kas ja kes oli su ainus ja õige, saab analüüsida alles oma surivoodil😀

  5. No kus on kirjas, et elus peab olema see 1 ja ainus õige, milline on üldse õige? Teadagi pole ju tegelikult maailmas tõe omanikku olemas, seega las see õigete arv olla inimesel nii, nagu tema jaoks õige on.Ise ma arvan, et kui inimesega koos hea olla, teie vahel on harmoonia ja klapite, siis selline mees ongi õige. Ja sellist klappi võib olla mitme mehega – seega jah, saab õigeid vabalt mitu olla, pole üldse küsimustki.

  6. Mulle meenub jutuajamine seal kohvikus, küll mitte suhte teemal aga sõprade teemal kus ma ütlesin sulle juba siis, et seda kas su sõber/sõbranna on elulõpuni su sõber/sõbranna, saad sa öelda alles oma surivoodil sest kuni sinnani on alati olemas võimalus, et ta lööb sulle noa selga. Seega ütlus: “kes pole su sõber praegu, pole seda kunagi olnud” ei pea paika. Seda ka suhetes… mis see sõprus muud olegi kui samuti üks suhtevorm

  7. Võib öelda, et see on inimene, kes kõikidest maailma inimestest sarnaneb sinuga vaimsest küljest kõige enam. Ja kui õpid teda lähemalt tundma, siis tekib sul tunne nagu vaataks peeglisse.

    • Härra Muuk (ega ma ei t ea oled sa härrane või prouane) aga kas mitte sinu partner ja paariline ei peaks sind mitte täiendama ehk teisisõnu olema kõike seda mida sina ei ole!? Lihtsalt mõte

      • Kas sa pead silmas, et paarisuhtes olijad peaksid olema vastandlike omaduste ja vaadete ning huvidega?

        Ma ei nõustu sellega. Inimesi liidavad ikka ühised asjad.

  8. Ühised huvid aga erinevad oskused. Kui mõlemad tahavad maailma muuta näiteks rohelisemaks, ühel on oskus paberimajandusega tegeleda aga teisel on jõudu see elluviia. Kui mõlemad on samasuguste oskustega, siis hakkavad nad üksteist kopeerima ja see tüütab varem või hiljem ära

  9. Õige jutt Printsess🙂 Kõik mehed on olnud kunagi õiged ja väga tähtsal kohal meie elus. Kõigi jaoks on kuskil keegi.
    ps: see ei lähe üldse teemasse aga mis rasestumisvastast vahendit sa kasutad? Võiksid sellest pikema postituse teha!
    Päikest Sulle!🙂

    • Hetkel kondoomi🙂 Tegelikult on mul viimased reaalsed suhted ka nii lühikesed olnud, et pole hakanud plaastrit kasutama, viimati kasutasin plaastrit Egoga, nii et kogu aeg on kondoom olnud, ka püsisuhetes (üheöösuhetes on see nagunii loogiline). Pille ma võtta ei saa, sest ma ei saa tablette neelatada – isegi nii väikest mitte, sest mul jäi viieaastasena megasuur kartul kurku ning mul siiani foobia sellest. Kui üksinda olen ja näiteks venivat pitsat söön ja peaks juhtuma, et hakkab midagi kurku jääma, siis mul käib kogu elu silme eest läbi. Mu suurim hirm ongi vist niimoodi surra, et mulle jääb midagi kurku.

      Ma tean, et võiks oma foobiast üle saada, aga see on nii raske. Õnneks ma olen harva haige ega pea muid ravimeid võtma, sest neid ma närin ju, aga pille ei saaks ju, haha😀 Ja ma tean, et pillid on megaväiksed, aga ikkagi… ma ei suuda neid neelatada, seega plaaster (oli vist Evra) oli megamugav – korra nädalas vahetad, pakis kolm plaastrit, mida siis jätkub kuuks ajaks (päevade ajal vaba nädal). Ja polnud see kellaaeg oluline, et millal vahetad, vaid kindel päev lihtsalt. Nojah, mul oli see õla peal, siis jäi näha, aga tegelikult saab veel panna üleseljale, kõhule ja üks koht oli vist veel. Mulle sobis õlale siiski kõige paremini, vahetasin neid õlgu – et ühel nädalal üks ja siis järgmisel teine.

      Aga jah, see plaastrivärk oli nii ammu😀 Pärast seda kondoom olnud.

  10. Kas kleit on see, mida praegu võib näha, see rohelisekirju?

    Väga-väga armas! Sulle tõesti sobivad sellised kleidid!

  11. Ma mõtlesin, et olen ainuke imelik, kes kardab meeletult toitu ja tablette kurku tõmmata ja ära lämbuda. See on nii kohutav foobia tegelikult. Söön alati mega aeglaselt ja mälun söögi hästi läbi. Üsna tihti enne igat neelatust loodad, et nüüd kurku ei läheks.Tablette (valuvaigisteid) ma ei julge tervena juba paar aastat neelata. Alati närin enne katki. Kohutav😦

    • Aga millest sul see hirm tingitud on? Kunagi jäi ka mingi suur asi kurku ning oleksid peaaegu ära lämbunud? Mul selle kartuliga oli selline teema, pärast seda ei julgenud ma pool aastat korralikult süüagi, õnneks sõin tolle õnnetuse ajal perega õhtust ning nad märkasid. Mina viieaastasena ning maalapsena tahtsin ruttu tagasi välja mängima minna, sellepärast kugistasingi. Üks kõige jubedam kogemus mu elus, pärast seda, kui kas või mingi väike asi kas hakkab kurku jääma või jääbki, siis mul käib terve mu elu silmade eest läbi.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s