Kui mõni mees muudab Printsessi enne seksi natuke närviliseks (mida tavaliselt mitte kunagi ei juhtu!) / Uudishimulikud ja tüütud naabrid / Miks Printsess ilmselt igavesti vanatüdrukuks jääb?

Üleeile tõesti Terminaator helistas mulle ning rääkisime 1,5 tundi telefonis. Ta on vist mees, kellega ma oma elus kõige pikemaid telefonikõnesid üldse pidanud olen😀 Vahel lausa kaks tundi järjest isegi.

Leppisimegi siis kokku, et kolmapäeva õhtul näeme. Ja eile me siis nägimegi. Olime tema juures, ta oli lõhet meile teinud🙂 “Tõin sulle ekstra musta leiba,” ütles ta mulle. Hah, kuna ma saia eriti ei söö ning tema jällegi leiba eriti ei söö, siis ütlesingi talle, et lõpuks hakkab talle meelde ka jääma. Muidugi ainult niisama norimisena, sest sel mehel on enamasti kõik asjad meeles (kuigi on asju, mida ta hästi ei mäleta – näiteks oma laste sünnipäevad ja vanused kipuvad tal meelest minema ja selle peale ütlen ma alati, et see pole võimalik. Tegelikult ta siiski teab, kui ta hästi järele mõtleb. Ja siis ma alati ütlen talle, et appi, see on kohutav!😀 Samas mu isa on selles mõttes näiteks samasugune, kui mul sünnipäev nüüd detsembris oli, siis ta küsis, et kui vanaks ma nüüd saingi😀 Jube, ma ütlen :D). Vahel ma räägin Terminaatorile midagi ja ta mainib, et jah, sa rääkisid kunagi ja ma mõtlen, et millal ometi😀 Mul ongi kohutav mälu tegelikult, aga numbrid ja kuupäevad on mul hästi meeles. Terminaatoriga vist pigem just vastupidine asi, et talle jäävad muud asjad meelde, aga kuupäevad ja numbrid mitte.

Sõime siis ning hiljem vaatasime telekat. Eile me alkoholi ei joonud, sest nagunii nädala keskpaik ning me mõlemad pidime täna hommikul vara ärkama, tema veel eriti. Näiteks Terminaatori puhul on ka see asi, et kui ta kaine on, siis ta suitsetab suhteliselt vähe, aga kui ta võtnud on, siis ta on totaalne korsten. Ta mainiski, et kui ta kunagi peole läks ja kui ta juba teatavasse staadiumisse jõudnud oli, siis polnudki tal mõtet suitsuruumist välja kobida, sest nagunii viie minuti pärast oleks tagasi pidanud minema. Et kergem oli sinna jääda ning seal õlut edasi juua. Ta mainis mulle, et on üritanud suitsetamist maha jätta, aga väga ei suuda ikka. Jah, eks meil kõigil on omad halvad harjumused või sõltuvused. Ma oma selle sõltuvuse (või pigem võiks öelda kiiksu) rääkisin talle juba eelmisel korral ära – nimelt kui ma kodus läpakas olen või raamatut loen, siis mul on vasakus käes alati üks nöörijupp, millega ma sõrmede vahel mängin😀 Ma ei tee seda kunagi avalikus kohas, aga jah – ma olengi imelik. Olen seda viiendast eluaastast peale teinud, küll on selleks nööriks lõng olnud, küll püksikumm, hetkel on ühest pluusist võetud kapuutsinöör, haha😀 Kui ma Hispaaniasse praktikale läksin, siis kõik tahtsid korterisse jõudes esimese asjana teada WiFI-parooli, aga ma mõtlesin, et kuhu ma oma nööri panin😀 Ma olen ka üritanud sellest lahti saada, aga mis ma teha saan, et mulle meeldib seda teha? Mu isa ütleb alati, et mitu miljonit kilomeetrit see nöör küll niimoodi ümber sõrmede tiirutanud on😀 Minu jaoks on see nöör nagu suits. Kuigi erinevus on see, et avalikus kohas ma seda tõesti ei tee. Mu tuttavad ja sõbrad suhtuvad sellesse harjumusse huumoriga ja siiani on ka mehed seda pigem huvitavaks kui veidraks pidanud. Nojah, veidraks ka, aga keegi pole kunagi öelnud, et omg, mida sa ometi teed😀 Noh, eks nad mõtlevad, et omapärane neiu (loe: friik :D). Hetkel ka siputan selle nööriga!😀 Ja see peab alati just vasakus käes olema, paremas ei tohi. Lihtsalt on niimoodi.

Mingil hetkel hakkasime Terminaatoriga suudlema ning noh – üks asi viis teiseni. Terminaator veendus üha enam, et punast mulle tõesti meeldib kanda (ta on maininud, et see on minu värv, sest kannan seda tõesti palju), sest kogu mu riietus oli punane – kampsun, pluus, teksad, sokid ja loomulikult ka pesu😀 Isegi käekott oli punane tegelikult😀

Ning jah – nüüd me tõesti ka seksisime. Noh, kui teist korda nägime, siis panin ma ju pidurid peale, pärast seda olid mul päevad (kuigi ma juba siis need korrad tahtsin). Võib-olla ma teen karuteene endale nüüd seda kirjutades (sest ma ju tean, et ta loeb seda ilmselt), aga… Juba päeval, kui ma teadsin, et teda näen ja et me ilmselt seksime (noh, sest ma tahtsin ja teadsin, et tema tahab ka ju), siis ma olin millegipärast natuke närvis. Nagu mis mõttes? Ma ei ole mitte kunagi närvis enne mõne uue mehega seksimist. Okei, vbl 19-20-neselt olin, aga need ajad on ammu minevik. Aga tema puhul kuidagi olin. Võib-olla kohati see tema küpsus hirmutab mind? Samas see jällegi meeldib ka mulle, aga jah. Igal juhul imelik värk, ma ütlen. Kohati selline tunne, nagu läheks uuesti süütust kaotama. Et samas nagu elevil, aga nagu närvis ka. Ja sellised asjad ei juhtu Printsessiga tavaliselt mitte kunagi. Viimased neli aastat pole küll juhtunud.

Ei saa salata, et Terminaator on hea keelekameister😉 Õnneks see mingi imelik närv, mis mul päeval olnud oli, läks seksiajaks siiski enam-vähem ära. Seksisime öö jooksul kaks korda, jäime kuskil kella 02.00 ajal teineteise kaisus magama. Meil oli kokkulepe, et ta jätab ühed varuvõtmed mulle (kuigi ma alguses puiklesin vastu ja ütlesin, et ma võin ju siis ka varem minna, aga noh… temaga pole mõtet vaielda😀 Lihtsalt naljakas oli üksinda sinna korterisse niimoodi jääda), sest kuna ta pidi eriti vara ärkama, siis ma sain veel natuke edasi magada. Ja see õhtune olemine oli selline hubane, sest küünal põles ka, selle kustutas Terminaator enne uinumist ära.

Kui ta äratuskell siis tirises, lükkas ta seda mitu korda edasi, lebotasime veel kaisus edasi. Kui ta ära läks, sain ma veel natuke edasi tududa, aga mingil hetkel tirises ka minu äratuskell- seega pidin end üles ajama. Kuna Terminaator oli öelnud, et võin külmkapist kõike süüa, siis seda ma tegingi😀 Okei, võileibu sõin ainult, ta jäätist ära ei söönudki, kuigi ma armastan magusat. Eile ka pärast sööki Terminaator küsis, et kas ma midagi veel tahan, siis ma ütlesin, et jäätist jaa😀

Enne ära minekut jätsin talle veel omapärase kirja: “Terminaator! (no Terminaatori asemele panin ta õige nime muidugi). Aitäh toreda õhtu eest. Jaanika Paanika.”😀

Kui ma siis ta korterist väljusin ning ust lukku keerasin, siis oli trepikojas mingi tema eriti uudishimulik paksude prilliklaasidega vanapässist naaber, kes küsis minult, et kas ma olen ta uus naaber. Ma siis alguses ei osanud midagi öelda, aga ütlesin, et olen selle inimese tuttav, kes selles korteris elab. Peaaegu oleksin tahtnud midagi nähvata, sest krt, kuidas ma vihkan neid uudishimulikke naabreid, kes alati kõikjale oma nina topivad.

Bussipeatuses olles kohtasin aga seda tüütut naabrit uuesti, kes tuli minult küsima, et kas ma olin selle vanatädi juures, kes ka seal korrusel elab, et kas ma olen ta uus hooldaja. Mu kannatus hakkas vaikselt katkema ning ma oleksin heameelega tahtnud karjuda: “Kui sul külalisi ei käi, siis mille krdi pärast sind peab kottima, kellel mis inimesed külas käivad? Ja sinusuguse juurde minusugune neiu nagunii oma teed ei leiaks.” Kuid viisakas inimene, nagu ma enamasti olen, siis ma lihtsalt raputasin pead ja läksin eemale. Oeh, need Terminaatori naabrid ongi vist peast segased. Ülemine oma hobusejalgadega ning kõrval eriti uudishimulikud vanamehenässid. Õnneks pärast seda see mees enam minuga rääkima ei tulnud.

Põhjus, miks ma vist näiteks maal elada ei suudaks, ongi just need naabrid, kes alati kõigist taga räägivad. Ma mäletan, kui väiksena alevikus elasin ning mu õde hakkas oma tolleaegse kallimaga väljas käima, kes tal alati järel käis – terve alevik oli nii õhinal ning minuni jõudsid ka jutud just niimoodi. Okei, eks ma ka vahel klatšin, aga mul on sügavalt pohhui, kellega mu naaber näiteks seksib, sööb, tondijutte räägib või peitust mängib.

Kui nüüd maal elamisest üldiselt rääkida, siis ma vist ei suudaks. Mingi perioodi võiks, aga kogu elu mitte. Paar nädalat tagasi kõik blogijad nagu ühest suust kirjutasid, kuidas nad tahaksid kõik maal elada ning peenraid rohida jne, oma kasvuhoonet omada. Ma ilmselt oma suhtumise pärast suren 50-neselt ära, aga minule meeldib asju lihtsalt kätte saada – POEST! Jah, ilmselt on ebatervislik ning kräppi täis, aga võtab vähem aega. Ma ei viitsiks ise mitte sittagi kasvatada, mul pole isegi lilli, sest ma unustaks need lihtsalt kasta ning need närtsiksid ära.

Võib-olla on ka see põhjus, miks ma vallaline olen ja selleks samuti jään. Vahel ma vaatan paare, kes hakkavad vaidlema selle üle, mis värvi nende krdi kardinad peaksid olema. Kardinad? For real? Mul oleks sügavalt kama, kas need kardinad on punased, rohelised, valged või need üldse puuduvad. Ma ei märkagi selliseid asju. Ja noh… süüa ma ka eriti ei tee, seega… Peaksin ma leidma mehe, kellele meeldib süüa teha. Enamasti ongi mehed mulle süüa teinud, haha😀 Omakasupüüdmatule ka väga ei meeldinud süüa teha, aga ta tegi, sest mina siis 20-aastaselt ütlesin, et ma ei tee süüa ja kõik. Ego oli muidu mõttetu mees, aga mis tema juures oli suurepärane, oligi see, et talle meeldis süüa teha – ta lausa nautis seda. Ta oli kunagi küll pagariks õppinud (aga ei töötanud sellena), aga ka soolased toidud tulid tal meeletult hästi välja. Mulle sobikski selline elukorraldus, et mees teeb kogu aeg süüa ja ma pesen näiteks kogu aeg nõusid, aga kust ma sellise mehe välja võlun?😀 Egole see lahendus sobis näiteks. Mu ühel sõbrannal on samasugune lahendus, sest ta mehele meeldib süüa teha ja kuna sõbranna nii hästi ei oska, siis mees ei lasegi teda pottide ega pannide juurde😀 Mulle sobiks ka selline mees, aga neid pole kerge leida😀 Noh… Võrratu oli arvamusel, et naine peabki kogu aeg köögis olema ning vaaritama ja kuna ta vanaema ka talle seda rõhutas, et ma pole ikka eriti hea kodukana, siis…Samas, eks tal oli õigus, sest enne hakkab solgiaugus päike paistma, kui ma mingeid hoidiseid talveks tegema hakkan vms. Või kuduma! Või õmblema. Ma lähen ostan poest ja asi ants.

Ka Romantik tegi mulle süüa. Talle meeldis keskmiselt süüa teha, midagi meeldis, midagi ei meeldinud. Ka temaga oli see diil, et ma pesen nõud. Mulle jällegi suurepäraselt sobis😀 Olgu, mingi perioodi peavad kõik mehed vastu, aga üks kord tüdinevad nad nagunii ära, sest sõbrad hakkavad rääkima, et tead, mul nii tubli naine, vaaritab ja õmbleb ning koob jne… Ja minu mees vaataks lakke ning ütleks: “Minu naine… hmm, teeb striptiisi ning seksib. ”😀😀 Lühikeseks ajaks sobib, aga pikemas perspektiivis tuleb ju see mõte, et appi, vbl kunagi tuleks lasteaeg ja siis… Noh, öeldakse, et siis naised muutuvad. Võib-olla tõesti.

Mis lastesse puutub, siis tegelikult saan ma nendega isegi hakkama. Tähendab – nende hoidmisega. Oma õe lastega pole mul probleemi, sest ma ütlen alati, et kitun nende isale (ehk mu õe abikaasale) ära, kui nad midagi halba teevad. Rohkem pole vajagi midagi öelda, see aitab alati😀 Ma oma ebaõnnestunud lapsehoidmiskogemustest Prantsusmaal olen juba kirjutanud, aga kaks aastat tagasi pidin ma sõbranna välja aitama – nimelt tal oli töölt vaba päeva vaja ning ta naissoost ülemus, kes muidu oli kodune, oli nõus teda asendama, aga selleks oli tal lapsehoidjat vaja. Ja mu sõbranna siis pakkus mind välja ja kuigi ma puiklesin vastu, siis see oli talle nii vajalik, pealegi oli mul siis lisaraha ka vaja. Kaks korda käisin nelja last hoidmas – vanuses 11, 9, 6 ja 4. Ja võib öelda, et sain isegi hakkama, kuigi see üheksa-aastane oli tõesti päris keerulise iseloomuga. Kuna neil oli oma maja ning suur aed, siis nad mängisid väljas ning ma jäin selle 11-aastase lapsega elutuppa telekat vaatama. Kui ta ETV-d vaatas ning ma küsisin, et kas kuskilt midagi paremat ei tule, ütles ta mulle, et nad võivad oma peres ainult seda kanalit vaadata, sest TV 3 ja Kanal 2 pole usklikele sobivad kanalid (see perekond oli usklik).Oleksite te mu silmamune siis läinud, need olid kui tõllarattad. Kui su vanemaid pole kodus ning su lapsehoidjal pole aimugi, et sul need kanalid keelatud on, aga sa ikka mainid talle ära, et tegelikult sa võidki ainult kräppi vaadata ega isegi taha sellele vastu puigelda?!😀 Noh… Ma siis noogutasin ja ütlesin, et vaatame siis ETV-d😀

Ma isegi tegin neile süüa seal, praadisin 22-aastaselt esimest korda elus pelmeene😀 Nagu ma olen maininud, siis söögitegemist ma vihkan. Ja nad sõid kõik ära, tundus, et neile isegi maitses😀 Pärast esimest päeva kuulsin sõbrannalt, et lapsed olid öelnud, et see tädi oli megatore lapsehoidja ja võiks veel tulla. Ühe korra käisin neil veel abiks ja siis isegi pereisa kiitis mind, et ma neil tervet kommikarpi polnud lasknud ära süüa. Nii et jah, täiesti lootusetu ma siiski vist pole😀

Aga jah… Vahel teiste noorte pereemade/hõivatud naiste blogisid lugedes ma taipan, miks ma vallaline olen. Nojah, see, et ma olen püsimatu, seda ma tean isegi, aga kui ma nüüd loogiliselt mõtlen, siis… Alati, kui midagi saab lihtsamalt teha, siis ma just seda teengi. Ma olen nõus kõikvõimalikud variandid elus ära proovima, et ma ei peaks väga palju pingutama. Naljakas on aga see, et kui mul on üldiselt sellistest asjadest kama kaks, siis kui ma jõuan teatud piirini, tekib mul see hasart. Näiteks kui ma telemarketingis töötasin ning kräppi inimestele telefoni teel maha ärisin, siis oli meil üks kuu võistluskuu – võis saada neli auhinda ja arvake ära, kes need kõik kinni pani? Ikka mina😀 Parim müüja, parim tõusja võrreldes eelmise kuuga, parim suhtleja (valisid teised töötajad, mis mind üllatas, sest olin suhteliselt uus seal firmas), parim kirjalik müügikõne. Kui ma kaks neist auhindadest juba kinni panin, siis teadsin, et pean teised kaks ka endale saama😀 Ja saingi. Tegelikult eks mul oli õnne ka, sest kuu alguses sain megahea toote ja see läks nagu lepase reega, seega mu protsent oli megahea – see jäigi terveks kuuks niimoodi. Ja ma pole kunagi müügiinimene olnud, aga mul lihtsalt läks see keskmisest paremini, kuigi ma ei pingutanud üldse. Kui ma veel oleks viitsinud pingutada, ma oleks totaalne äss olnud. Minu põhiprobleem ongi see, et ma teen teatuid asju hästi, aga kui ma viitsiks veel pingutada, siis ma teeks neid megahästi. Aga enne jõuab laiskus pärale ning siis ma lihtsalt loodan heale õnnele, mis mind tavaliselt kusjuures ei hülga, aga kaua sa ikka oma vedamisega mängid, eksole?

Tegelikult läks mu mõte nüüd mujale, aga tahtsin seda öelda, et kui ma hästi järele mõtlen, siis ma saan isegi aru, et minus pole seda püsiva kaaslase materjali. Ja mitte ainult sellepärast, et ma ise nii püsimatu hing olen, vaid ka sellepärast, et ma ütlengi mehele kohe alguses, et kui ta eeldab, et ma talle hommikuks maitsvaid pannkooke tegema hakkan, siis paneb mööda. Ja kui ma neid ka kunagi teeksin, siis ainult sellisel juhul, kui ta mulle enne poleks pinda käinud. Nii kui mees hakkab ütlema, et miks ma talle süüa ei tee, on kindel laks see, et ma teen seda veel vähem (nagu mul Võrratuga oli).

Jah, olen siin mingisuguse kahtlase eneseanalüüsi vorpinud, aga vahel tuleb seda ka teha.

Ahjaa, eile kui Terminaatoriga niisama telekat vaatasime, siis ta hakkas järsku naerma.

Printsess: Mis sa naerad?

Terminaator (endiselt naeratus näol): Ah, ei midagi.

Printsess: Kammoon, ütle. Nii pole aus!😀

Terminaator: No vaata, lugesin su blogi. Ja seal keegi kommis, et kas me oleme nüüd paar vms. Või et kas sa näeksid minus vajadusel ka midagi enamat, midagi sellist oli.

Printsess: Nojah, mu blogi ikka vahel kommenteeritakse, mis seal naljakat siis on? Kuigi sa ütlesid mulle, et kommentaare sa ei loe😀

Terminaator: Muidugi loen, tegelt ka usud, et suudan need lugemata jätta, kui ma näen, et neid on?😀 Ei, selles polegi midagi naljakat, et kommenteeritakse, aga naljakas kommentaar lihtsalt. Ega ma polegi vaadanud, et mis sa vastasid.

Ma nüüd vist lõpetan, hakkan oma seebikat vaatama. Kuus osa veel ning saab see seebikas läbi, valin oma uue ohvri siis välja😀

19 thoughts on “Kui mõni mees muudab Printsessi enne seksi natuke närviliseks (mida tavaliselt mitte kunagi ei juhtu!) / Uudishimulikud ja tüütud naabrid / Miks Printsess ilmselt igavesti vanatüdrukuks jääb?

  1. Mida sa seal Mehhikos veel tegid, kui siin ühe naabri paar üsna süütut küsimust nii närvi ajavad? Mujal maailmas on see normaalne, et naabritega suheldakse. Eestis aga tembeldatakse see kohe tohutuks uudishimuks. Ma oleks ka selle pensionäri asemel uurinud, kas tegu on mu uue naabriga. Uued naabrid on ju toredad.😛
    Püsiva kaaslase materjali polnud minus ka enda arvates, kuna olin sinust veel hullem. Siin ma aga olen ja üsna püsiv. Kindlasti mitte tüüpiline koduperenaine, kes kokkab, koristab ja koob päevad läbi. Kuid päris kindlasti olen hea ema oma lapsele, hea kaaslane oma mehele ning tegelikult olen ka söögi valmistamist nautima hakanud🙂 Kui oma esimese noormehega koos elasin, oskasin vaid pelmeene ja praemuna teha. Kõik muu läks nässu. Nüüd võin mune ka pošeerida nii, et vaata ja imesta.🙂

    • Jah, Mehhikos poleks see mind vist häirinudki, sest seal on see asi loogiline. Siin aga… olen ma see tüüpiline eestlane, kes naabritega ei lävi. Teretan küll, aga see on ka kõik😀 Mul on üldse see teema, et eestlasega olen ma alguses ka selline tagasihoidlikum – välismaalastega aga mitte.

      Jah, ma olen ka mõelnud, et vbl see kõik siiski tuleb aja jooksul. Mul üks peretuttav ei osanud enne abiellumist isegi muna praadida, aga nüüd 33 aastat hiljem oskab ta superhästi süüa teha – veel teises nooruses (nii umbes 50-aastaselt) otsustas, et teeb kokapaberid ka veel lisaks. Öeldakse, et elu õpetab!🙂

  2. Hih, ma olin noorelt täpselt samasugune. Süüa ei meeldi mulle senini teha (ehkki teen ja oskan olude sunnil rohkem kui enne), ökohuvi ja pesa punumise soov tuli koos lastega. Anna aega atra seada… Nii noorelt ei peagi tahtma koduperenaist mängida. Mis ei tähenda, et ei võiks, kui see on see, mis sobib ja õnnelikuks teeb. Aga see, et sa praegu mingeid asju tahad või mingitest asjadest ei huvitu, ei tähenda kindlasti seda, et sa eluks ajaks samasuguseks jääd.

  3. Jap, nüüd olen enam kui kindel, et selle kommentaari “Kas temaga midagi tõsisemat ka tahad” vms taga oli seesama Termikas ise😀 Mainisin seda ka juba antud kommentaari juures, kuid nüüd see temapoolne väljatoomine ja ükskõiksuse teesklemine “ah mind üldse ei huvita, mis sa vastasid” näitab ikka üsna 150%, et ta käib siin ise maad kuulamas😀

    Nii nummi, et sellise bad-ass mehe sees selline pehmo on.

  4. Ma võiksin peaaegu kihla vedada, et sa saad Terminaatorilt nüüd kommentaari selle kohta, et talle sobiks küll, kui sina nõusid kuivatad ja tema süüa teeb. Või mis iganes söögitegemise kommentaar. Tema kord sulle nüüd midagi eriti eriti eriti maitsvat kokata.😉

    Igatahes… Me vist vaatasime sama seebikat. Ma veetsin terve laupäeva seda vaadates. Kõik viimased 10 osa said ühtejutti.😀 Ja ma arvasin, et ma olen ainukene jobu!😀

  5. Mis seebikat sa vaatasid?🙂
    Teemast niipalju, et minu õde oli kuni 29a samasugune, süüa ei teinud kunagi jne, aga nii kui lapsed tulid natuke muutus ja hakkas tegema. Hädavajaliku saab tehtud🙂

    • Vaatan sellist seebikat Youtubest nagu Corazon Valiente (eesti keeles “Vapper süda”). See on teistsugune, sest peategelased on näiteks ihukaitsjad ning üldse pole sellist tavalist asja nagu seebikates ikka on. Armastangi Telemundo seebikaid, Eesti telekanalitele jõuab aga ainult Teleivisa kräpp. Kuna ma ju oskan hispaania keelt, siis pole mul arusaamisega probleeme. Enamasti valingi välja seebikad, mille kõik osad on Youtubes ka olemas, siis on mul endal lihtsam😀 Kuus osa veel ning siis on see seebikas läbi – ma niigi olen seda megakaua vaadanud, sest ma alustasin juulis, aga siis ma vaatasin kahte seebikat korraga. Ühe osasid ma pidin kogu aeg ootama, sest see oli nii uus, aga see lõppes juba veebruaris ära, pärast seda olen end Corazon Valientele täielikult pühendanud, aga sedagi vahelduva eduga, sest kogu aeg pole viitsinud… või pole aega olnud🙂

  6. Mul on õnneks vedanud ja mees naudib toidutegemist väga! Paar aastat tagasi oskasin ma friikaid ja pelmeene teha, ahjus, hästi keeruline, eks, aga ometi sain mehele😀 Aga kui oma menüüd tervislikumaks tegema hakkasin, hakkasin ka teisi asju pusima. Küll ainult endale, sest ma nii pirtsakas (juurvilju ei söö, puuvilju ja kala ka mitte jne) toidu suhtes, teistele ma endiselt oma toidutegemisoskustega esineda ei soovi, aga nüüd on kindel – minu lapsed tulevikus nälga ei jää isegi kui mees peaks mõnda aega kodust ära olema😀
    Kõik omal ajal!.. või natuke hiljem🙂

  7. Uskumatu, et tunned uhkust selle üle, et süüa teha ei oska..24-aastane naisterahvas, kes ei oska ega viitsi süüa teha peaks hoopis häbi tundma.

    • Pole maininud, et uhkust tunnen, ütlesin ju ka, et päris nukker värk tegelikult. Mis teha, kui köögitoimkond huvi ei paku ning mehed on siiani nõus olnud mulle süüa tegema😀 Nagu ma ka ütlesin, et ega igavesti nad ikka nõus pole.

  8. Aga kui sa üksi kodus oled, mida sa siis sööd?😀 Ma saan täielikult aru sellest jutust, et ei olda mingi kodukana ja vaaritaja, kuid midagi elementaarset endale ju ikka valmistad või söödki ainult jäätist ja valmistoitu😛 (raske ette kujutada sellist elu)? Täitsa hakkas huvitama selline menüü.

  9. No siis on viimane aeg toidu tegemine ära õppida. Tõesti päris margine siin kuulutada, et süüa teha ei oska, aga isegi mehed kellega koos oled olnud, oskavad. Naine, kes peale jalgade laiali ajamise muud teha ei oska, pole väga väärt naiseks nimetamist.

    • Ega ma ootasingi, millal taoline kommentaar tuleb, aitäh, et kaua kannatama ei pidanud😀

      Nagu ma oma postituses mainisin, et päris nukker lugu tõesti. Aga noh- söögitegemisoskuse puudumise pärast pole mind veel maha jäetud, aga kes teab – kaugel seegi aeg on, eksole😀

  10. Haha. Ma jälgisin siin seda, khm… Mõttevahetust. Ja no ei saa mina aru, miks kellegi p*rset torgib, et keegi ei oska süüa teha. Kui teile selline kaaslane ei sobi, väga tore, aga vaevalt et te kavatsete Printsessiga suhtesse astuda, nii et mis mõtet selle pärast siis siin vinguda?

    Mina sõin terve ülikooliaja makarone, sest MULLE MAITSESID. Kui raha veidi rohkem oli, siis pelmeene ka… Või käisin väljas söömas.

    Pärast ülikooli lõppu oma toonase armastusega kokku kolides tegime mõlemad süüa, aga tõenäoliselt tegin mina oma kordadel ikkagi ainult makarone😀

    Kui mu peaaegu kolmeaastane suhe otsa sai (ja söögitegemise oskusel, kinnitan, ei olnud sellega kõige vähematki pistmist), sõin omaette elades jälle makarone ja pelmeene või käisin väljas söömas.

    Kui ma oma praeguse abikaasaga tutvusin, suutsin talle üsna kogemata jätta mulje, et ma ei oska üldse süüa teha, ehkki ma ju kõige elementaarsemaid asju oskasin. Temale jällegi sobis kokkamine, tal on loomulik anne. Minu puhul oli see tema juures üks suur seksikas külg – mees, kes teeb mulle süüa. Nii et ta tegigi süüa, kogu aeg.

    Kui olin kahe lapsega viis aastat järjest kodune ema. SIIS hakkasin meie suhtes esimest korda ka natuke süüa tegema. Nüüdseks on mu repertuaar veidi laiem – kui vanasti sõin makarone lihamaitseaine või parematel päevadel hakklihaga, siis nüüd keeran igasuguseid pastakastmeid kokku, sama riisi puhul. Aga kartuleid ei tee ma kunagi, sest ma ei viitsi neid koorida ning pasta ja riis maitsevad rohkem ka. Suppe ei tee ma kunagi, sest need tunduvad nii keerulised. Ja üleüldse on meil abikaasaga kodutööd ära jagatud nii, et söögi tegemine ja kütmine on tema töö, koristamine ja sättimine minu töö. Nii et tegelikkuses teen ma ka praegu, 30-aastasena, süüa enamasti vaid siis, kui abikaasa mingil põhjusel kodus pole.

    Üks asi muidugi küll – mulle on alati meeldinud küpsetada ja ilmselt olen ma sellega suutnud oma suhetes mingeid söögitegemise punkte teenida😀

    Tuues veel üheks näiteks oma ema – tema ka oskab süüa teha, aga on teinud seda alati vaid siis, kui PEAB. Viimased 10+ aastat on ta olnud suhtes mehega, kes armastab kokkamist ning köök on mehe pärusmaa. Mees on õnnelik, kui saab kõiki toita ja ema on õnnelik, et saab teha muid asju, mis talle rohkem meeldivad.

    Nii et. Mõttetu on vinguda selle üle, kui mõnele naisele ei meeldi süüa teha. Kuni niisama läbi saab – miks peaks tegema asju, mis ei meeldi. Kui tekib vajadus, siis õpib jooksvalt nagunii kõik ära.

    • Jah, mul samu lugu, et konkreetselt selle oskuse puudmise pärast pole mind mitte keegi kunagi maha jätnud😀 Ju siis meestega vedanud, et nad alati on nõus mulle vaaritama, pean sama rida jätkama😀 Vähemalt mingis mõttes peab vedama ju ka!

      Ma olen ka nõus sellega, et kui mul hetkel erilist vajadust kokata pole, siis miks ma peaksin end sellega piinama? Kui saan lihtsamalt läbi, sest käin väljas söömas. Olen leidnud eriti head ning odavad söögikohad ka Tallinnas, ühes käin tööpäevadel põmst kogu aeg, kus praad mingi 3 eurot. No mitte kogu aeg, aga kui kesklinnas juhtun olema, siis käin seal.

      Võib-olla on asi ka selles, et seda meest pole veel tulnud, kes paneks mu mõtlema, et ah, oleks juba aeg süüa tegema hakata🙂

  11. Mis söögikoht see on, kus praad 3 eurot on? :O Tahan ka nii odavalt kõhu täis saada!

  12. http://strix.onepagefree.com/?id=10202&

    Info koduleheküljel:

    Tere tulemast!
    Meil on rõõm tervitada Teid kohvik ´Strix´ koduleheküljel!
    Oleme 50-ne kohaline hubane kohvik Tallinna kesklinnas Eesti Akadeemilises Raamatukogus (peaustest läbi fuajee paremale lõppu välja) aadressil Rävala pst.10 (Välisministeeriumi vastas).

    NB! Kohvikukülastajatele sissepääs ilma lugejakaardita!

    Jama on selle koha puhul see, et avatud 10.00 – 17.00 äripäevadel, aga kuna mul on selline töögraafik, mis päevasel ajal võimaldab seal käia🙂 Nädalavahetustel suletud ning suvel ka, juulist vist septembrini😦 Mulle seal meeldib, toidud on lihtsad, aga väga head! Supp 1.18 näiteks, mahl 0.65 senti, praad 2.50 – 3.50, selles vahemikus. Olen seal suht püsiklient😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s