Mis mind blogijate ja blogide juures närvi ajab?

Kes pealkirja vaadates arvab, et nüüd tuleb mingi vihane postitus selle kohta, kuidas mõni blogija mu välja on vihastanud, siis see paneb väga mööda. Ma üldiselt leian, et blogijad on toredad inimesed ja on lihtsalt selliseid blogisid, mida ma ei loe, sest need ei huvita mind. Siis on muidugi need blogid, mida saab vahelduva eduga loetud ja lisaks siis need, millega kursis olen (ja mida ka järelikult loen). Aga on siiski mõned asjad, mis mind blogimise ja blogijate juures närvi ajavad…

1) Kui ma ma näen, et mõnest blogist tuleb minu blogisse vaatamisi, aga siis selgub, et see on ainult kutsetega lugejatele. Ehk siis ainult suletud ring inimesi saab seda blogi lugeda. No üks asi on see, et vbl ma olen selle inimese blogirollis, aga teine asi on see, et äkki kirjutatakse midagi lisaks. Uudishimulik inimene nagu ma olen, tahaks ju teada, et mis värk on. Sellisel juhul pole aga midagi teha, sest kui blogi pole avalik, siis võid ju kas või 500 kükki teha, lugeda seda ikka ei saa.

2) Teine ja natuke leebem variant on siis, kui mõnest muidu avalikust blogist tuleb sinu blogisse vaatamisi, aga just see konkreetne postitus on parooli all. Ei räägi siin Riinast, sest tema kirjutas Merjest selle postituse ja see mind ei huvita. Aga selline blogi nagu http://ourlittlelifeinourway.wordpress.com/   Ja seal siis oli kuskil postitus, mille pealkiri oli blogipidajatest, aga kuna see oli parooli all, siis mida ma tegema peaksin? No loogiliselt võttes parooli küsima, eksole. Ning siis lähed loed seda infot ja mõtled… noh, oleks veel selle konkreetse blogi püsilugeja, et siis äkki isegi viitsiksid vaeva näha ning midagi kokku vorpida, aga kui ma pean enne verega vanduma, et ma hiljem ka seda blogi lugema juhtun ning sõna võtan, siis ma nii kahepalgeline ei viitsi olla lihtsalt. Ja pärast ongi ainult kaks lauset seal kirjas: “Ah, on mingi mõttetu eit, rohkem ta blogi lugeda ei viitsi.” Siis mida kuradit ma selle teadmisega peale peaksin hakkama, minu uudishimu ootab pikemat sõnavõttu, aga taolisi asju olen ma juba varem lugenud, seega ei hakka mu silm selliste asjade peale isegi pilkuma 😀 Et ma ei viitsi selle tõttu mingit asja vorpima hakata, et parooli saada. Ja kuna ma ei tea, mis seal täpsemalt kirjas on, siis paari lause pärast nahast nüüd nii välja pugeda, et seda parooli saada – pole minu stiil lihtsalt.

Ma olen ainult ühe korra parooli küsinud ja see oli Malluka oma, aga eelmisel korral. Kuna ma üldiselt ta blogi lugesin, siis polnud raske paari sõnaga öelda, et kes ma olen jne. Nüüd kui ta aga soovib parooli saamiseks mingit saladust vastu saada, siis ma lihtsalt ei ole talle kirjutanud, sest mul reaalselt pole mitte ühtegi pikantset saladust ning välja ei viitsi ka mõelda. Ja see pole vist ka suur asi, et kui ma viieaastane olin, siis üks minust paar aastat vanem plikatirts tahtis külapoest nööbikomme varastada ja ma talle peaaegu kolki oleks andnud, sest juba siis ma sain aru, et kes nii noorelt vargile läheb, see ka sellele teele võib pidama jääda. Siiani mäletan mu loengut sel teemal, mis nägi välja umbes selline: “Varastada pole ilus, sest mõtle, need poemüüjad peavad ju selle ise kinni maksma.” Ja kuna mu ema töötas terve elu kaubanduses, siis sain maast ja madalast juba selgeks selle, et varastamine on patt. Ja nüüd ma siis lihtsalt ei loe Malluka parooli postitusi, sest ma ei viitsi mõtlema hakata, kas mul reaalselt ka oleks mingi saladus või mitte. Ning ei hakka mööda küla seda parooli taga ka ajama, kuigi see oleks ilmselt võimalik küll.

3) Blogipuu (blog.tr.ee) on üks nunnu asi, seal rivistakse kõik paremad postitused ilusti üles. Ja vahel juhtub, et hakkad mõnele postitusele klikkima ja siis tuleb tekst, et seda ei eksisteeri enam, sest blogija otsustas, et kõik, mille ta oma nunnude näppudega kirja pani, on puhas pask. Aga selle juures oli umbes 40 kommentaari ja tundus põnev teema olevat. Ja kuna inimloomad on juba uudishimulikud inimesed (eriti blogijad), siis mõtled, et mis nüüd siis juhtus, et kas kellegi lehma lellepoeg arvas, et selline postitus oli sobimatu vms. Või lihtsalt sai blogija vahepeal nii targaks ning mõistis, et ta ikka ei taha seda niimoodi öelda. Kuna see blog.tr.ee aga jätab vanad asjad ka mällu, siis need esimesed viis lauset postitusest ei kao ühe päeva jooksul mitte kuhugi. Või siis see variant, kui mõned inimesed lihtsalt kustutavad vanu postitusi, mille sa oled küll jõudnud läbi lugeda ja vbl ka mõne kommentaarigi panna, aga selleks ajaks, kui sa uuesti sinna juhtud, pole sellest enam haisugi.

Olgu, tunnistan pattu, olen ise ka umbes kolm postitust blogi ajaloo jooksul parooli alla pannud (mis on väga väike kogus 305 postitusest). Hetkel on need ka seal, aga see juhtus umbes nädal või hiljem nende aktuaalsusest (ühe postituse puhul lausa kuu isegi). Need postitused on alles ning ainult mina näen neid.

4) Ei leia väga mõtet blogidel, kus enamik postitusi on parooli all. Siis võiks ju üldse blogi päris kinniseks panna ja las loevad siis need, kes tahavad. Aga kui iga umbes 10-nes postitus on avalikkusele näha, siis on see suhteliselt mõttetu teema ning mina seda blogi lugema ei jää (isegi juhul, kui ma varem võisin selline vahelduva eduga lugeja olla). Kuna ma tegelikult ka ei viitsi end parooli küsimistega vaevata, kui ma just 100 protsenti püsilugeja ei ole, siis minu pärast kirjutagu järgmised postitused ka ainult endale (ja neile, kes viitsivad parooli küsida).

5) Blogijad, kes ähvardavad igas teises postituses, et panevad kohe blogi kinni, sest lugejad viivad nad hauda oma kommentaaride ja muude värkidega. Ja siis tulevad rõõmsal meelel tagasi, sest elu on ju endiselt lill. Kui inimene tahab blogi kinni panna, siis las panebki pauguga, ilma mingite hoiatustega. Nagu minagi 2012 aastal tegin, kui 2,5 kuud blogimaailmast eemal olin. Ei andnud mingeid selgitusi, vaid tõmbasin lihtsalt uttu. Ma saan aru, et lugejatele tuleb ka mõelda, aga kui sa kogu aeg ainult lubad, et nüüd sa kohe paned blogi kinni ja siis loodad, et kõik su lugejad tulevad sulle ütlema, et mis sa nüüd, ära ikka pane, sa oled nii nunnu, siis see on puhas mäng. Blogijad ongi tähelepanuhullud ja selle vastu pole mul midagi, aga see on juba liiga lapsik.

6) Mul ei ole midagi giveawayde jne vastu, las blogijad korraldavad neid. Ma ise ei võta neist kunagi osa, sest mind ei huvita need (vbl ühest kunagi üliammu võtsin ka, hetkel ei meenu, kas oli nii või mitte). No olgu, kui auhinnaks oleks mingi 3-kordne villa kuskil Ladina-Ameerikas, siis ma vbl isegi mõtleks. Mis mind aga nende juures häirib on see, kui blogijad arvavad, et selleks, et mingit teatud kräppi võita, peab enne umbes miljon liigutust tegema ja veel kahe sekundiga tangot tantsima õppima. Üks asi on see, kui ma panen su blogile lõustraamatus laigi ja vbl lisan oma meiliaadressi su kommentaariumisse, teine ja hoopis erinev on see, kui ma pean enne oma detailse eluloo kirjutama, et kahe huuleläike võrra rikkamaks saada – ja sedagi ainult sellisel juhul, kui õnn mulle naeratab.

Mul ei ole tegelikult ka nende loosimiste vastu midagi ja ma saan aru, et see on kasulik nii blogijale endale kui ka lugejatele. Aga lugeja ei pea ka mingi ori olema, et neid asju saada. Kui see loosis osalemine on tehtud võimalikult lihtsaks, siis palun väga – keegi saab mõne asja võrra rikkamaks ning õnnelikumaks.

Tegelikult ei häiri mind blogijate ja blogimise juures suurt midagi. Siinkohal peab muidugi ka teadma, et milliste blogijatega võib nalja visata ja millistega mitte. Kui kunagi üks minu ja Rentsi ühine tuttav mind Facebookis palus, et ma tema blogi kommentaariumis nalja viskaksin, et ma nägin ühe postituse all mingeid vilkuvaid ükssarvikuid, siis ma olin kohe nõus seda tegema, sest on ju siililegi selge, et see inimene saab huumorist aru. No olgu, peaaegu kohe, sest ma üldiselt kommenteerin blogisid päris harva ja teen seda siis, kui mul reaalselt ka midagi öelda on. Aga väheke huumorit ei tee kunagi paha ju! 🙂

Advertisements

20 thoughts on “Mis mind blogijate ja blogide juures närvi ajab?

  1. Minul on ka parooli all osad postitused.. enamjaolt on need emotsioonipostitused.. osad videod, kus vb liiga agaralt näitan midagi.. või midagi veel. 😀
    aga hea postitus oli sul:)

  2. Jah, nii see üldjuhtudel tõepoolest on, Printsess. Olen isegi sattunud oma blogi statistika kaudu parooliga kaitstud blogi postitusele, kust minu blogisse on tuldud, ja on ka huvitanud, et huvitav, mis tekst seal olnud minust või mu blogist on, sest viidatud on konkreetsest postitusest. Eh, korra isegi juhtunud, et blogi, kust MEOB-i (loe: muleioleblogi.net) on tuldud, on hoopiski kustutatud. Huvitavaid asju ikka juhtub!
    Mis aga puudutab üldiselt parooliga kaitstud blogisid, siis ma ei ole siiani ja suure tõenäosusega ei küsi kunagi parooli, sest parooliga kaitstud blogi lugemine ei koti mind mõmmigi, kui ei saa vähemalt paari postitust avalikult lugeda, et saada autorist kätte esmamulje. Nii et selline see blogimaailm juba kord on. Õõtsub kord vasakule ja siis kaldub tagasi paremale, aga tasakaalu kui sellist ei ole tekkinud, tõenäoiliselt ka ei teki tulevikus.
    Antud teemast rääkides, siis too, palun, välja head ja halvad omadused MEOB kohta või mis sulle MEOB-is meeldib, mis mitte, kui sellega nõus oled. Mind tõepoolest huvitab, mida sina arvad;
    Ahjaa, ja muideks, öösel “Night Chatis” sinu poolt esitatud küsimustele otsustasin pikemale mõtlemise järel siiski vastata ja teen seda meili teel

    • Ailar, ma tunnistan ausalt üles, et ma ei ole su blogi püsilugeja, seega on mul väga raske välja tuua neid põhipunkte. Pealegi… pole sel nagunii vahet, mida ma arvaksin, sest inimene peab blogi enda jaoks. Ma ei väidagi seda, et blogija ei soovi endale lugejaid saada, aga kui sa kirjutad just selliselt nagu sa tahad, siis kindlasti on neid inimesi, kellele su blogi meeldib – ja loomulikult ka neid, kellele ei meeldi. See on alati niimoodi. Ja see, mida teine blogija kellegi sõnavõttudest arvab, on ebaoluline. Kui me kõik tahaksime teiste blogijate heakskiitu, siis oleksid pooled netipäevikud üldse olemata, sest kellelgi oleme me ikka hambus 😀 Vahet ei ole, mis teemadel me kirjutame või ei kirjuta.

      No arvamust võib alati avaldada, see ongi blogimise puhul oluline, aga see, kelle kohta arvamust avaldatakse, ei tohiks seda ka nii südamesse võtta.

      Ma olen üldse päris väheste blogide püsilugeja, tegelikult tahaks rohkemate olla, aga inimene peab oma valikud tegema. Häid blogisid on ajapikku juurde tulnud, aga mul on kuidagi see teema, et ma ei jää neid püsivalt lugema (kui just tõesti midagi väga huvitavat pole). Ilmselt on sellega ka see asi, et kui sa loed ühe inimese blogi piisavalt kaua, siis sa suudad selle inimesega juba mingil määral samastuda, sest sa oled tema stiiliga kursis. Ja see meeldib sulle, sest muidu sa ju ei loeks. Noh, alati on neid enesepiinajaid, kes loevad ka sellepärast, et siis kuskil saunas rääkida, et issand, on ikka inimene küll, aga need on pigem erandid.

      Kuna iga uus blogi nõuab mingil määral süvenemist, siis mina näiteks ei jaksa väga paljudel blogidel kogu aeg silma peal hoida.

  3. See on tósi paraku, mida mainisid. Mind ennast häirivad kóige rohkem need giveawayd, julmalt pointless teema. Viimasel ajal nt teevad just sellised toredad blogijad nagu nt merhe ja mallukas neid, jumalast jura ikka.

    • See ajab mindki närvi, kui päris iga teine postitus on giveaway. Kui paar tükki kuus, siis see on veel normaalne. Aga selle ma suudan veel üle elada, sest nagu ma ka postituses mainisin, siis sellistele blogijatele peksaks veits mõistust koju, kes tahavad, et nende lugejad orjad oleksid, kes paari asja pärast peaks nii palju vaeva nägema 😀 Ma lähen ostan need kaks huulepulka, sest minu aeg maksab ka midagi – ja ma olen kindel, et ostes saan need kiiremini kätte, kui mingit jaburat asja täites 😀

  4. Printsess, tee ka palun auhindademänge, oleks ju tore vahelduseks.
    Muide, mis nr trolliga sa peamiselt liikled?

    • Hah, nime järgi eeldades tahaksid, et ma sulle mingeid sekslelusid hakkaksin välja loosima või? 😀 Mina oma blogis ei tee mitte kunagi mitte ühtegi loosimist, sest ma olen selle jaoks esiteks liiga laisk. Teiseks on minu meelest päris kole, kui ma pean selleks lugejate e-mailid avalikult oma kommentaariumisse koguma… Ma ei arva, et keegi neid ära võiks kasutada, aga ma ei leia, et neid peaks tervele ilmale näitama. Kolmandaks… mind ennast jätavad sellised asjad külmaks ja ma ei hakka sellepärast ka rabelema, et mõnele lugejale äkki meeldiks nänni saada. Neljandaks… ega mulle keegi nagunii mingit koostööd pakkunud pole, aga kui pakuks, siis ma saadaks kukele. Õnneks on mu blogist vist väga hästi aru saada, et see neiu küll mitte ühtegi loosimist ei tee 😀

      Miks sa üldse eeldad, et ma trollidega liiklen? 😀 Kahjuks pean pettumuse valmistama, sest trollidesse juhtun ma umbes kaks korda aastas heal juhul. Oma täpse trajektoori jätan siiski enda teaga, aga nii palju võin vihjeks öelda, et linnaliinibussidega siiski 🙂

  5. Printsess, ma olen su blogi juba pikka aega jälginud. Kui selle avastasin, siis lugesin vanad postitused ka läbi. Kas Sa ise oled ka märganud, kui palju sa oled kogu selle blogimise jooksul muutunud? Sa oled kuidagi rahulikum, kindlam, palju tolerantsem kui varem. Seda teismelise hala on palju vähemaks jäänud. Varem oli kogu aeg seda kärtsu ja mürtsu, aga nüüd oled mõistvam. Kuna ma sind isiklikult ei tea, siis saangi küsida, et kas sa ise oled ka seda tajunud? Kui mina kõigest lugejana saan sellest aru, siis sul endal on see mõistmine ilmselt juba ammu tulnud.

    • Kui nüüd järele mõelda, siis eks ma olen seda tõesti märganud, aga mitte ainult blogimise mõttes, vaid üldse ka kõigis muudes eluaspektides. Ei viitsi enam väga pidudel käia, korra kuus heal juhul saab kuskil tantsu vihutud, aga vbl isegi mitte nii tihti. Varem oli nagu see vajadus ka suurem, et tekkis selline tunne, et kui möllu ei saa, siis mandun ära vms. Nüüd sellist tunnet enam eriti ei teki.

      Olen hakanud rohkem hindama selliseid vaikseid veinitamisi, näiteks sõbrannaga kuskil mere ääres või kallimaga kahekesi koosolemist. Et ei pea alati hommikul kella 06.00ni lällama, et siis terve päev pohmakaga ringi käia. See muidugi ei tähenda, et vahel ei saa endale ka kräutamisi lubada, aga kindlasti kõvasti vähem kui varem (sest lihtsalt ei viitsi).

      Samas, eks see ole vist asjade loogiline käik ka, sest kui ma blogi alustasin, olin ma 21-aastane, aga detsembris saab Printsess juba 25-seks 😀 Veerand sajandit on juba ilmas elatud, kaua sa ikka kogu aeg mürgeldada jõuad!

  6. Ma ei ole ka ühestki giveawayst osa võtnud, pole eriline harakas lihtsalt ning ükski auhind pole veel meelepärane tundunud. Vot aga parooli olen küll kunagi küsinud, Mallukalt, kuid uue parooliga taas sama lugu – ei viitsi. Saladusi ei ole, huvitavaid postitusi kah pole nagu olnud ja mis ma ikka teist korda küsin, kui ta ilmselgelt soovib oma lugejateringi koomale tõmmata.

  7. Ma olen ainult 2 kuud bloginud aga koguaeg näen, et ühest kinnisest blogist viidatakse minu peale koguaeg erineva lingig. Ei oska muud mõelda, et kuna alles alustasin, siis keegi kes mind teab irvitab seal mu üle 😀

  8. Ehk siis printsessile käivad närvi need omadused, millest ta ise aja jooksul lahti on saanud?

    Ring saab täis siis, kui sulle ei meeldi blogijad, kes kirjutavad, miks neile ei meeldi teised blogijad 🙂

    • Kusjuures ei ole niimoodi, sest ma ise pole kunagi näiteks niimoodi teinud, et kirjutan postituse ära ning siis kukun kohe kustutama vms. Samuti pole ma kunagi parooli all kirjutanud. Kui blogi kinni oli, siis oli see lausa nii suletud, et mitte keegi ei saanud seda lugeda (ja ma ei kirjutanud ka mitte midagi) Loosimisi pole ka kunagi teinud 😀

  9. mul on nende loosimiste suhtes sama tunne. Mul ei ole otseselt midagi nende vastu, mina lihtsalt ei ole sihtgrupp ja ma olen ka liiga laisk, et viitsiks liiga palju vaeva näha mingi asja vôitmiseks. Ma saan aru, et on inimesi, keda sellised asjad tõmbavad ja las siis olla need loosimised. Aga ma ei saa midagi parata, et mind jubedalt hàirib, et rohkem kui lobajuttu ennast, mida mulle meeldis lugeda blogidest, on juba loosimisi. Iga teine postitus ning 96% nendest kuidagi totakalt feigid, a la stiilis “tellisin endale imelise supitirina, kui tahad ka sama vahvat, laigi seda ja seda ja ma loosin uhe sama vahva supitirina veel välja”. On ju selge, et sa ei tellinud supitirinat, vaid said selle reklaami vastu;) klikke lugevas maailmas on see täiesti arusaadav turundusnipp, mujal maailmas on blogimine lausa elukutse, kuid mu meelest vaid meie Eesti blogid on liiga reklaamrämpsu täis saamas sellisel moel, et ma mônikord blogide lugemises pausi pean tegema. Muidu on nagu vaataks TV3st filmi, mida iga 10 minuti tagant reklaam katkestab.

  10. Jaaa, kui Malluka blogi oli enne normaalne, siis nüüd on see paras reklaami ja giveaway magnet, pidevalt mingid mõttetud loosimised. Milleks nagu?

  11. Mõtetuks muutunud jah see Malluka blogi, igas teises postituses kekutab oma hilpudega ja see pidev loositamine ajab ka mind närvi. Ega seal eriti enam midagi pónevat lugeda polegi..

  12. Vaadates näiteks Eesti Blogijate kommuuni facebookis hakkab üha enam silma trend, kus värsked blogijad panevad rõhku sellele, et “andke nõu, millest ma kirjutada võiksin, andke palun soovitusi” selle asemel, et ajada oma asja ning kirjutada sellest mis neid endid huvitab entusiasmiga. Unustatakse ära, et blogi peetakse ju eelkõige endale ning üritatakse hoopistükkis kõigile teistele meele järele olla. Sellest on lihtsalt kurb ning mind ausaltõeldes ei tõmba isegi huvi pärast vaatama.

    • Ma ise olen mõelnud selles samas kommuunis, et miks iga teine postitus on “olen uus blogija, kui tuleb täis 50 jälgijat, siis jagan nänni”? Kas igas blogis PEAB nänni jagama?

  13. Pingback: Miks sa teed parooliga postitusi ?! – theproudking

Vasta Andra-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s