Blogija ja lugeja tasand ehk lugu sellest, kuidas käsi peseb kätt! (Merje ja Malluka näitel)

Kuna mul ilmselgelt endast mitte midagi tarka rääkida pole, siis ma räägin teistest. Ega mul tihtipeale endast ka midagi tarka rääkida pole, aga ma ikka räägin. No olgu pealegi  – kirjutan, aga mõte jääb samaks. Krooniline mölapidamatus ehk? See pole ju ka mingi uudis! 😀

Viimasel ajal on hakanud levima trend, et kui mõni väga populaarne blogija midagi teeb või ütleb, mis kõigile tema lugejatele just eriti meelt mööda pole, siis kohe tekib arutelu selle üle, et mis mõttes mõni inimene sööb kala, aga liha ei söö, et mis krdi taimetoitlus see nüüd on (Merje) ning mis mõttes ta teeb endale nii palju tätoveeringuid, sest appikene, nüüd ta polegi enam musterema jne (Mallukas). No eks see trend ole ju varem ka levinud, aga ju mina olen seda just nüüd märkama hakanud.

Ja siis on kõik need lugejad nagu takjad neil küljes ning leiavad, et just niimoodi oleks targem elada, nagu nemad hetkel elavad. Sest need blogijad on nagunii mingi suure obaduse saanud ning viimsegi mõistuseraasu kaotanud! Sest sellised inimesed ei saa ju normaalsed olla!

Esiteks tuleks aga selgeks teha, mis on inimeste jaoks üldse normaalne. Ja kas blogijad, kes oma elu niimoodi internetti üles riputavad, saavadki üldse olla normaalsed? Kas nad tahavadki?

Minul näiteks on täiesti jumala pohhui, kas Merje vitsutab igapäevaselt kala, liha või hoopis kapinuppe. Samuti ei koti mind see, kas Mallul on 100 või 102 tätoveeringut ning kui palju ta neid veel juurde tahab teha. Ärge saage valesti aru – ma loen neid blogisid ja need meeldivad mulle, aga kõik, mida nad oma isikliku eluga teevad, on nende enda asi, kui nad just sarimõrvariteks ei plaani hakata, milles ma aga sügavalt kahtlen.

Nüüd aga tulebki mängu see lugeja tasand. Tema on see imeloom, kelle jaoks on huvitav, kui ta saab oma arvamuse välja öelda, sest noh… kui blogi pole enam nii hea, siis tuleb ka see välja öelda. Või kui lugeja hakkab näiteks muretsema, et kas Merje saab ikka kõhu täis või kas Mallukas ikka teab, et penskarina on tätoveeringud nahal koledad.

Tegelikult blogijad teavad seda kõike. Mida lugejad aga ei pruugi teada… on see, et on olemas ka blogija tasand. Ning kui sa just lilledest ning liblikatest kogu aeg ei kirjuta, siis sa ei ole normaalne blogija (Ning Merje ning Mallukas ilmselgelt ei kirjuta ju). Aga asi ei ole selles, et populaarsed blogijad seda ise ei teaks, nad teavad seda. Ning väga hästi. Ja nad teavad ka seda, et nende iga sõna võidakse kas fännata või vihata. Kumbki tunne ei jäta aga inimesi külmaks. Ja mida vajab üks populaarne blogija, et orbiidil olla? Just nimelt lugejaid. Vahet pole, kas siis selliseid, kes neid ei salli või siis selliseid, kes neid jumaldavad. Tulemus on siinkohal üpris sama tegelikult.

Jällegi ei maksa nüüd mu jutust arvata, et mõned blogijad istuvad kodus ning mõtlevad, kuidas aina uusi lugejaid juurde saada. Nad ei tee seda niimoodi, see on nende alateadvus, mis nende eest mõtleb. Ja mida rohkem lugejaid sul on, seda suuremaks muutub ka see alateadvus tegelikult.

Tegelikult enamik nendest lugejatest on tekkinud siis, kui need blogid juba hakkasid populaarseks muutuma või juba olidki väga populaarsed. Mina olen alati teiste blogide fänn olnud ning lugesin mõlemaid blogisid juba enne, kui need nii tuntuks said. Ka siis, kui ma veel täiesti lugeja tasandil olin… ehk kui mul veel blogi endal ei olnud. Mäletan, kui umbes viis-kuus-seitse aastat tagasi Merje igivana blogi lugesin ning mõtlesin, et issand jumal, kuidas mõni inimene saab ikka niimoodi mõne mehega ämbrisse astuda (Ma ei hakka tagamaid selgitama, sest see pole nii minu teema, kes on Merje eelmist või üle-eelmist blogi lugenud, teab ise ka. Vbl need postitused ka praegusesse blogisse üle kantud, ma pole vaadanud). Muidugi lugejana oli lihtne selliseid mõtteid mõlgutada, aga kui keegi oleks mulle siis öelnud, et ma ise astun oma suhetes ikka veel hullemini ämbrisse, oleksin ma oma mõtetes ilmselt palju tagasihoidlikumaks jäänud. Samuti ei teadnud ma siis veel, et hakkan ka ise kunagi blogima. Ja veel sellisel teemal! Sest 17-18-aastaselt olin ma selles mõttes ikka puhta nunn ning eeldasin, et seksitakse ainult armastusest. Ja arvasin, et mina seksingi ainult püsisuhte puhul, aga kui vallaline olen, siis ei seksi. Yeah right, eksole.

Ka Malluka blogi lugesin ma enne seda, kui see nii populaarseks sai. Ja selles mõttes on mul lugejana hea võrrelda, et kas need inimesed on blogi populaarsuse kasvades muutunud. Ja vastus on: Loomulikult on! Aga mitte konkreetselt sellepärast, et nüüd on neil rohkem lugejaid (Kuigi eks see ka mingil määral mõjutab), vaid sellepärast, et see on blogimise loomulik protsess. Koos ajaga sa muutud, saad targemaks, täiskasvanulikumaks (Kui hästi läheb) või siis mingis muus aspektis muudad oma maailmavaadet või väärtushinnanguid. Teadlikult pole see muutumine toimunud, aga eks alateadvuses toimub mingi seletamatu protsess, mis võib-olla neid ka kirjutajana muudab, kui neil nüüd rohkem lugejaid on.

Tegelikult ma saan ka lugejatest aru, miks neile meeldib kritiseerida/lolle küsimusi esitada jne. Sest blogijana oled sa avalikult selleks ka võimaluse andnud, sa oled oma mõtted internetti laotanud ning sa ei saa eeldada, et kõik sulle ainult pepule patsutada tahaksid. Mõni tahab ka sulle ühe hea tolaka vastu pead anda, et sa tema arvates nii ohmakas oled. Aga kahjuks või õnneks on sellised inimloomad ka masohhistid, sest kuigi nad ei salli seda, mida nad loevad, nad tulevad ikkagi tagasi. Ja tegelikult blogijale on nad isegi kasulikud, sest lisaks sellele, et vaatajanumbrid on endiselt kõrgel, on ka endal mõneti huvitavam, kui seda kriitikat ka tuleb. Kuigi enamasti blogijad seda ei tunnista, aga tegelikult see on niimoodi. Vastuolulisus on üks asi, mis teeb blogimise huvitavaks. Ehk siis see, et mõnedele sa meeldid ning teised sind ei salli. Nii lihtne see tegelikult ongi.

Ja mõelge nüüd ometi – kui poleks neid lugejaid, kes ei kritiseeriks, siis ei oleks ka postitusi neil teemadel, miks inimesed ikka selliseid ajuvabasid küsimusi vms küsivad. Ehk siis sellised lugejad on tegelikult blogijale kasulikud, kuigi nad võivad väita, et see pole niimoodi. Kõik on tegelikult taktika, millest lugejad tihtipeale aru ei saa. Mina ka ei saanud, aga kui blogima hakkasin, siis taipasin, kuidas need asjad tegelikult käivad. No mina pole selles mõttes ka nii populaarne blogija ja mul pole nii palju lugejaid, aga niimoodi see tegelikult ongi. Käsi peseb kätt, sest kuigi negatiivselt kommenteerijad seda ei mõista, aitavad nad sellega kaasa sellele, et blogijad saavad kas veel rohkem lugejaid juurde või siis on blogijal jälle millestki kirjutada. Ning fännidel, mida suure mõnuga kaitsta ja vihkajatel, mida veel suurema mõnuga vihata! 🙂 Ning mina nimetaksin seda salajaseks rühmatööks lausa.

Ehk siis nüüd jõuamegi tagasi algusesse, kus ma esitasin küsimuse, kas sellised blogijad saavadki üldse olla normaalsed, kas nad tahavadki. Ei saa, sest nad ei tahagi. Ning nende õnn, et nad seda pole. Ja just sellepärast, et nad pole normaalsed, on neil nii palju lugejaid. Sest lugejad tahavad draamat, vürtsi, kriitikat, neile meeldib, kui blogija neid mõne postitusega ründab. Ning blogijale meeldib tähelepanu. Käsi peseb kätt, jällegi.

Lõpetuseks olgu siis mainitud, et siin postituses tõesti ei räägita neist blogijatest, kes kirjutavad automudelitest või lillesortidest, vaid on mõeldud üsna konkreetseid blogisid, mis järjest enam populaarsust koguvad – ning mis tihtipeale ka üsna skandaalsetel teemadel räägivad.

Advertisements