Mis ühendab kõiki blogijaid? MEELETU TÄHELEPANUVAJADUS! (Ehk siis lugu sellest, kuidas pasadraamadest võitjana välja tulla ning olukord enda kasuks pöörata, sest kaotada pole ju nagunii enam midagi)

Kogu blogimaailm pasundab sellest, et Lipsuke oli sunnitud blogi parooli alla panema, sest keegi lubas kuskil teatavaks teha, kes on selle anonüümse päevaraamatu tegelik autor. Mõned vist juba teavad mingi tema enda vea tõttu, millega ta hakkama sai ja tänu sellele tuli ka tema tegelik identiteet välja. Kuna ma pole Lipsukese püsilugeja, siis ma detaile ei tea, aga kuna olen ju kunagi taolise ähvardamise läbi elanud (Mis tegelikult lõppes mulle hoopis kasulikult, sest ma ei pannud blogi kinni, vaid hoopis lasin selle “fännilehekülje” lingi lausa oma blogi kommentaariumisse läbi ning tänu sellele sai see mees palju kirju Facebooki, mis käskisid tal maha rahuneda. Aga ma ei viitsi sellest draamast uuesti kirjutama hakata, eelmise aasta märtsis saab sellest pikemalt lugeda). Siinkohal oleks mul tuua hoopis kaks fakti välja:

1) Anonüümse blogijana ongi kohutav mõelda, et mis siis saab, kui kõik saavad teada, kes sa oled. Mina suutsin täielikult anonüümne olla vist umbes aasta, aga siis hakkasid mõned inimesed pilti kokku panema, sest kuna ma mainisin, et ma kasutan Flirticut ning olen 182 cm pikk ja teada oli ka see, et Tallinnas ma ei ela (Siis elasin ju Tartus veel), seega polnud just väga raske välja uurida, kes ma tegelikult olen. Mida kauem sa kirjutad, seda rohkem hakkad sa endast vihjeid andma, seda suuremaks läheb ka ambitsioon. Ja iga inimene, kes peab avalikku blogi ning promob seda blog.tr.ee-s, omab Aski ning samuti on teinud blogile eraldi Facebooki, ei saa nüüd kohe kindlasti väita, et ta kirjutab ainult endale! Endale kirjutad sa siis, kui su blogi on parooli all ning ainult sina (või siis lisaks su väga lähedased sõbrad) saavad seda lugeda.

Mina usun, et igaüks võib anonüümselt kirjutada, mida ta tahab. Mina tegin seda ju piisavalt pikalt, aga mingil hetkel kaotasin valvsuse ning nii see läks- usaldasin valesid inimesi ja sealt see lumepall veerema hakkas. Aga ka anonüümsena ei kirjutanud ma kunagi ainult endale (No vbl päris alguses jah, sest siis mul polnud aimu, et seda üldse lugema hakatakse). Hiljem aga, kui lugejaskond kasvas, ei arvanud ma kunagi, et ma kirjutan ainult endale. Inimene, kes on kaua bloginud, on juba nipid selgeks saanud, kuidas rohkem lugejaid saada (Tabav pealkiri on kõige aluseks!). Selles mõttes on blogijad kõik mingil määral edevad. Meil on tähelepanuvajadus. Ja kuna meile meeldib kirjutada just meile sobivatel teemadel…Beebiblogijatel on selleks lapsed (Kas siis tulevased või olemasolevad), minul mehed ning suhted, ilublogijatel meigivärgid jne. See ei tähenda muidugi, et me kogu aeg neil teemadel kirjutaksime, aga ikkagi on see läbiv joon. Ja mis on veel kõigi avalike blogijate ühine joon? TÄHELEPANUVAJADUS! Blogimine on nagu sõltuvus, millega inimesed kas saavad hakkama… või ei saa. Ehk siis üledoos võib olla tihtipeale garanteeritud, kui sa ei suuda kriitikaga hakkama saada.

Kui sa oled aga anonüümne blogija, siis paratamatult pead sa arvestama, et millalgi tuleb mingi ohmoon, kes tahab su isiku kõigile teatavaks teha. Kui Henry minu sihikule võttis, siis alguses oli mul ka junn natuke jahe (Muidugi õppisin sellest ka seda, et nii naiivne ei maksaks teine kord enam olla). Nägin vaimusilmas juba ette, kuidas ta kõigile mu eksidele mu blogiaadressi saadab (Mida ta kusjuures tegigi). Ta ütles, et ma panen oma blogi kinni, sest mul lihtsalt ei jää lõpuks enam muud üle. Ja mida ma tegin?

Ei pannud oma blogi kinni! Lisaks lasin veel tema tehtud “fännilehekülge” minust kõigil oma lugejatel umbes kaks päeva nautida (Kus oli isegi mu telefoninumber kirjas!). Ja lõpuks väljusin sellest olukorrast hoopis võitjana mina, sest kõik nägid, kui friigiks võib mõni lugeja osutuda. Olin endalegi üllatunult sellises olukorras tugevaks jäänud. Lõpuks rahunes skandaal maha ning elu läks rahulikult edasi. Mõned magasid skandaali maha ning ei saanudki siis veel teada, kes ma olen. Mu eksid said mu blogist teada ning enamik suhtusid positiivselt ning olid pigem heas mõttes meelitatud, et nad siin kirjas on (Noh, paari erandiga). Aga elu ei olnudki läbi. Ma sain sellest hoobist hoopis tugevamaks. Kui seda blogiskandaali poleks olnud, siis vbl ei suudaks ma praegu ka saatejuhina nii paksu nahaga olla. Igast pasast õpitakse. Ja vahel tahavad inimesed sulle sitta keerata, aga teevad sulle hoopis teene, sest teevad sind tugevamaks (Kuna nad on veendunud, et sa hakkad nende pilli järgi tantsima, aga nad ei eelda, et sa ei hakka).

Juba sellepärast ei soovitaks mina Lipsukesel blogi kinni panna. Sest seda ähvardaja just tahabki. Ja kui tulebki välja, kes sa oled? See ei ole tegelikult nii hull olukord, kui me arvame. Mina arvasin ka, et siis on mu elu läbi, kui teada saadakse, kes ma olen. Ja nüüd olen ise oma blogiga avalikult kapist välja kobinud ning nii hea on olla! Enam ei pea mitte midagi varjama. Sest see blogi olen mina, see on minu minevik. Osa minust. Ja kui mingi inimene sellega ei lepi, siis polegi mul sellist inimest oma ellu vaja.

Ehk siis mu praegune punkt pigem toetab Lipsukest, aga mu järgmine punkt enam mitte.

2) Nagu ma ka juba mainisin, siis blogijana sa tahad tähelepanu. Kui sa enda blogi igal võimalikul moel promod, siis sa tahad, et sind loetakse, sest sulle meeldib see. Kui sa teed seda oma nimega, siis kõik teavad, kes sa oled ning selles mõttes on lihtsam. Kui sa oled anonüümne, siis võib juhtuda, et igast nurgast hakkab paska lendama (No tegelikult ka avalikult kirjutajatel on see probleem olemas, aga anonüümsetel kohati rohkem lausa). Ja nüüd hakata väitma, et ega ma ju polegi tahtnud, et mind loetakse, sest ma kirjutan AINULT enda jaoks on ikka eriti kahepalgeline! Sest ma jõuan jälle sinna tagasi, kus ma olin: kõik blogijad, kellel on teatud lugejaskond tekkinud, muutuvad ambitsioonikamateks. Nad tahavad veel lugejaid ning selleks reklaamitakse ka end mujal sotsiaalvõrgustikes. Jah, muidugi on see ka selle jaoks, et oma lugejatega vahetumas kontaktis olla, aga see on jäemäe tipp ainult. Öelda, et ma tegelikult ka ei uskunud, et mind nii palju lugema hakatakse, et ma tegelikult ka ei uskunud, et nii palju jama hakkab lendama… on kas äärmiselt naiivne… Või äärmiselt läbimõeldud tegevusplaan, et veel rohkem lugejaid saada. Inimesed on kord sellised, et draama meeldib neile. Blogimaailmas eriti. Miks mina tol korral Henry “fännilehekülje” kommentaari oma blogis aksepteerisin, kuigi ma oleksin võinud selle vabalt ära keelata? Jah, ma tahtsin muidugi, et teised ka veenduksid, et see inimene ongi friik (Aga selleks ajaks olid enamik selles juba nagunii kindlad), aga ma lootsin ka seda, et kokkuvõttes võib see mulle hoopis kasulikumaks muutuda. Ma ei teadnud, kas nii läheb, aga lootsin. Jah, mu isik küll paljastati, aga sain rohkem lugejaid juurde (Ja ma olen siiani tänulik oma blogilugejatele, kes mind tol korral kaitsesid).

Jah, mulle ei meeldinud see draamamama olukord, kuhu ma siis sattunud olin, aga kuna ma olin selles keerises juba, siis ei jäänud mul muud üle, kui kas end põhja lasta või sellest kasu lõigata. Ma otsustasin viimase kasuks. Kaotada polnud nagunii enam midagi. Kõik on valikutes kinni tegelikult. Ja praegu enda blogi sulgeda ähvardav Lipsuke saab kas teadlikult või teadmata endale lugejaid juurde, sest loomulikult ei taha tema blogifännid, et ta selle sulgeks. Mina oleksin võinud ka tol korral selle variandi valida, et oleksin hakanud ütlema, et nüüd tuleb ühe tõpra pärast blogi sulgeda ja ongi kogu moos, aga ma ei tahtnud seda teha. Seega otsustasin, et las siis tuleb see mu isik välja. Ja ikkagi tuli lugejaid rohkem juurde – ehk siis kõik sellised pasaterrorid võivad tegelikult blogipidajale endale kasulikult lõppeda, kuigi alguses tundub, et nüüd tuleks end küll igavesti voodi alla peita ning mitte kunagi välja tulla. Kui mitte kuskil enam õlekõrt pole, tuleb ise endale see õlekõrs luua. Popis maailmas kutsutakse seda turunduseks kusjuures. Ka blogimaailmas eksisteerib see 100 protsenti, aga enamasti me lihtsalt ei taju seda.

Tegelikult on mina pika blogi mõte see: Blogijad on edevad ja tähelepanuhullud, sest meile meeldib, kui meid loetakse. Ka need, kes väidavad, et tegid oma blogi ainult selleks (ja kogu muu sotsiaalvõrgustike värgi ka), et seda ainult ise  lugeda. Bullshit! Inimene, kes ei taha, et teised tema blogi loeksid, peab päevikut oma sahtlis ega mölise kuskil internetis.

Advertisements