2013 in review

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2013 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

The Louvre Museum has 8.5 million visitors per year. This blog was viewed about 130,000 times in 2013. If it were an exhibit at the Louvre Museum, it would take about 6 days for that many people to see it.

Click here to see the complete report.

Advertisements

Miks inimesed ei peaks uusaastalubadusi andma?

Naljakas, et enne uue aasta tulekut on kõik nii veendunud selles, et 1.jaanuari hommikul oleme me kõik palju paremad inimesed, sest me oleme andnud ju lubaduse… Või võiks pigem öelda, et lausa 30000000000000000 lubadust, et uuel aastal oleme me ilusamad, targemad, sportlikumad, tublimad, paremad – ja seda kõike ühel väga lihtsalt põhjusel – sest aastaarv muutub! Kes hakkab korralikult trennis käima, kes õpib söögitegemise ära, kes läheb mehele, kes võtab naise, kes otsustab lõpuks oma kallima maha jätta, sest viimane on üks krdi tõbras või totaalne bitch. Ja nii siis tehaksegi endale nimekiri asjadest, mida peaks uuel aastal muutma. Kuigi sama hästi võiks eelmise aasta nimekirja üles otsida… või siis üle-eelmise või veel vanemagi, sest nagunii pole vahepeal soovid muutunud. Ja täitunud need ka pole, vbl paariks päevaks või nädalaks küll, aga rohkem mitte.

Miks siis? Sest kui sa siiani pole viitsinud oma perset trenni vedada või pole söögitegemist ära õppinud (Jah, need viimased asjad käivad ka minu kohta), siis on naiivne arvata, et esimesel jaanuaril säutsub akna taga inglitiibadega olend, kes sinust nüüd maailmaparandaja teeb. Nojah, parem sõna oleks vist eneseparandaja… Sittagi, ma ütlen teile! Just sellepärast andsingi ma oma viimase eduka uusaastalubaduse 14-aastaselt, milleks oli krõpsudest loobumine, suutsin seda peaaegu kolm aastat pidada, aga siis sai kõrini. Hiljem olen paar korda küll mingeid taolisi lubadusi andnud, aga halvemal juhul olen ma need juba kohe unustanud… Ja paremal juhul olen neid paar päeva suutnud pidada. Seega ei viitsi mina enam neid anda, sest kui inimene tahab muutuda, siis ta teeb seda ise, mingi krdi numbri muutumine ei tee kuradit ingliks. Ega ka vastupidi.

Näiteks nagu paljud naised kuskil kobaras istuvad ja üks siis suu lahti teeb: “Ma loodan, et uuel aastal leian endale just sellise mehe, kellega saaksin kogu elu koos veeta, ma loodan, et ta armastab mind ja mina teda, samuti ma tahaksin, et ta ei petaks mind mitte kunagi… Ja noh, ta võiks kena välja ka näha. Ning tal võiks hea ja kindel töökoht olla, samuti võiksid talle lapsed meeldida. Ta ei tohiks liiga armukade olla…. ”

See nimekiri on nagunii lõpmatu, aga mitte see pole hetkel oluline. Oluline on hoopis see, et mille krdi pärast sa arvad, et kui 2013-ndast saab järsku 2014 (Siia võib ka tegelikult ükskõik millise aastavahetuse panna), siis nagu võluväel muutuvad su siiani vaid unistusteks olnud asjad/inimesed reaalseks. Ja kui sa nagunii iga päev soovid, et selline mees su ellu tuleks, siis võid ju sama hästi kogu aeg seda soovida. Kui hästi läheb, siis vbl millalgi tulebki. Kui ei lähe, siis ega vanatüdrukuks jäämine ei saa ju ka nii hull olla. Mõtle, muidu peavad 60-aastased kogu aeg sama nägu vahtima (Kui ikka 30-aastat abielus on oldud, siis kaua sa ikka viitsid voodis veel tiigrit mängida, peaasi et saaks õhtul norinal voodis peeru lasta ning külge keerata), aga sina võid ka siis hullu panna. Ja noh… öösel üksinda jäätist süües nutta, et elu on ikka pees küll, sest kõigil sõbrannadel on juba lapselapsedki tulemas, aga sina jäid kahjuks rongist maha ning nüüd pead pealt vahtima, kuidas kõik ümberringi rõõmsalt vanaemaks saavad.