Täna me räägime põngerjatest

Kes pealkirja vaadates ära ehmatas, et lastetul Printsessil on jultumust õpetama hakata, kuidas lapsi peaks kasvatama, siis võib hinge tõmmata – see pole kunagi minu teema olnud. Samuti ei hakka ma siin beebide ilu võrdlema, sest ka see jätab mu külmaks. Ja veel vähem saan ma teid hea uudisega rõõmustada, et varsti tuleb uus beebiblogi (Ei, ei, ma ei vihja siin sellele, et praegused halvad oleksid, sest ma loen neid isegi, kuigi lapsed minus pigem kabuhirmu tekitavad, aga see selleks).

Tegelikult olen ma siin blogis ka lastest kirjutanud ning maininud, et ma veel niipea neid oma elus ei näeks (Nojah, enne seda tuleks ju nii miljon aastat ka toimivas suhtes olla, aga kuna minu jaoks on see pigem tuumafüüsika, siis loogiline, et ma pole neile ka nii väga mõelnud). Nüüd aga juhtusin bussis ühte omapärast vestlust pealt kuul(a)ma. Uudishimulik nagu ma olen, kikitasin lausa kõrvu, sest bussis tavaliselt sellist asja niisama naljalt juba pealt kuulma ei juhtu.

Ehk siis… Vestlesid kaks naist, üks minuvanune, teine kuskil 40-ndate lõpus äkki. Või 50-ndate alguses. Võib-olla olid ema ja tütar, vähemalt tundus, et oleksid olnud, aga kindel ei saa olla. Vestlus oli umbes selline:

Vanem: No kle, sa oled juba 24. Sa võiksid lastele vaikselt mõtlema hakata.

Noorem: Sa tead, et ma ei taha hetkel lapsi. Lapsed on viimane, millele ma mõelda tahaksin.

Vanem: Vahel on mul tunne, et sa ei taha kunagi lapsi. Sa pole mõelnud, et päris kole on ju elu ilma lasteta?

Noorem: Ma olen 24, mitte 34, et sa mulle seda rääkima peaksid. Ja oletame, et kui ma ei tahagi kunagi lapsi, siis miks see vale on? Kas kõik naised peavad kindlasti emaks saama või?

Vanem: No ma saaks aru, kui sa karjääri teeksid, aga seda sa ka ei tee. Siis on targem juba lastele mõelda. Pealegi on Jaanus (Nimi ei ole muudetud, sest kui nad nii avalikult sellest rääkisid, siis ei pea mina ka nende andmeid varjama :D) ju 33, tema võib ju tööl käia ning sina saaksid lapsega koju jääda. Temal oleks küll viimane aeg isaks saada.

Noorem: Ma olen Jaanusega viis kuud koos olnud, me isegi ei ela koos. VIIS KUUD! Ma ei usu, et on õige aeg lastele mõelda.

Vanem: Aga mis Jaanus sellest arvab?

Noorem: No ma ei tea, me pole lastest rääkinud ju. Pealegi, kust ma peaksin hetkel teadma, kas tema on just see mees, kellega ma lapsi tulevikus hakkan saama?

Vanem: Mis mõttes sa ei tea? Miks sa siis temaga üldse koos oled, kui sa temaga lapsi ei taha?

Noorem (ilmselgelt juba närvi minemas): Ma olen temaga suhtes olnud viis kuud. Mitte viis aastat. Ja isegi viie aasta puhul on lapsed selline teema, mida otsustab paar ise. Ma elan päev korraga ja vaatan, mis sellest saab.

Vanem: Eks sa ise tead, aga lõpuks on ikka niimoodi nagu Johannal, tema juba 35 ja endiselt lastetu, tahad ka selline olla või?

Kahjuks ma enam edasi kuulata ei saanud, sest pidin bussist väljuma, kuigi ma alguses plaanisin, et jään edasi kuulama, sest see oli huvitav vestlus. Ma muidu teiste vestlustesse sekkuda ei taha, aga selle puhul ma tõesti mõtlesin, et sellele vanemale naisele peaks ütlema, et mitte kõik naised ei unista viiest lapsest. Ja mitte kõik naised ei näe oma praeguses suhtes tulevast isakandidaati lastele. Kammoon, sest kui sa reaalselt oledki suhtes ainult viis kuud olnud, siis kust krt sa peaksidki teadma, kas sa aasta pärast oled veel sama noormehega koos või oled juba ammu lahus. Mitte kõik naised ei mõtle esimesel deidil: “Oi, ta naeratus on suht kena, tal tunduvad head geenid olevat” või: “Oi, tal on juba kaks last, järelikult on viljakas mees.” Samas neid naisi, kes niimoodi reaalselt mõtlevadki, on nii palju. Uskumatult palju.

Kust mina seda tean? Kuna suhtlen meestega, kes on niimoodi deitimas käinud, siis sealt on mulle nii mõnigi tagasiside tulnud. Vähem markantsemate juhtumite juures küsitakse, et kas mees juba isaks ei tahaks saada. Halvemal juhul hakatakse oma lemmik lapsenimesid ka ette vuristama (Jaa, mehed, ma saan aru, miks te põgenete, ma ise põgeneks ka, kui mõni mees minuga samamoodi käituks).

Nüüd ilmselt neavad üksikemad mu maapõhja, sest kuidas üks lastetu pihv julgeb midagi nende kohta ütlema tulla, aga… Kui te reaalselt lähete esimest korda mehega deidile (Jah, esimest korda elus näete teda!), siis pole eriti mõtet küsida:”Kas sa tahaksid mu lastele isaks olla?” Kui te seda küsite, siis pole vist palju aimata vaja, miks see tüüp teiega enam ühendust ei võta (Jah, ta ei langenud vahepeal koomasse ega saanud elektrilööki, samuti pole tal mälukaotust, nii et ei maksa ka ise helistama hakata!). Ma ei ütlegi siin, et te ei peaks mainima, et teil lapsed on, sest varjamine on veel inetum, aga kui te reaalselt näete noormeest esimest korda korda elus ning veel ei tea, kas üldse teise deidini jõuate, siis pole veel mõtet hakata pulmaplaane tegema. Või mis veel hullem – lastele uut isa otsima. Kui mees on normaalne, siis ta lepib sellega, et teil lapsed on, aga seda, kas ta tahab teie lastele (kasu)isaks hakata, ta veel ei tea. Sest te olete ju alles esimesel deidil. Isegi mitte kolmandal. Las asjad kujunevad omasoodu.

Ka tutvumisportaalis pidid üksikemad nii resoluutsed olema, et küsivad teises kirjas, kas mees nende lastele kasuisaks/isaks ei taha hakata. Ja siis imestavad, miks see mees neile enam ei vasta. Mina paneks ka bloki peale ega vastaks enam kunagi, kui keegi küsiks minult teises kirjas, et kas ma tema lastele ei tahaks kasuemaks hakata… Ilmselt ei kuuleks see mees minust enam kunagi. Selliste asjadega hirmutatakse mehed ära. Ja mõned naised ka, nagu näha. Kuna konkreetne käitumine on omane siiski rohkem naistele, siis sellepärast on ka juttu just sellest poolest.

Mind lastega mehed ei hirmuta. Loogiline on ju, et kui mees on näiteks üle 30ne, siis tal võivad lapsed olla ning mingil põhjusel lihtsalt läks ka suhe teise lapsevanemaga lahku (Või siis nii nad vähemalt väidavad, nagu Salapärane mulle kunagi rääkis, aga see on juba eraldi teema). Aga see ei tähenda, et ma esimesel, teisel, kolmandal kohtamisel tahaksin mõelda sellele, et kas mina ka kunagi neid lapsi näen jne. Kui peaks tõesti juhtuma, et suhe sellise mehega läheks tõsisemaks, siis on ju loogiline, et selle mehe lapsed jäävad alati tema ellu ning tuleksid mingil määral ka minu ellu. Aga sellele ei pea kohe mõtlema.

Kusjuures, üks mees ütles mulle hiljuti, et mis mõttes ma ei tea, kas ma üldse lapsi tahan. Ma reaalselt ei öelnud talle seda, ma ütlesin, et hetkel on lapsed viimane, millele ma mõtlen ja vbl kunagi kauges tulevikus…. Ja kohe tõlgendati, et ma üldse ei taha. Pole seda kunagi väitnud, et üldse ei taha, aga hetkel küll ei taha. Ja nagu ma varem ka juba mainisin, siis selle jaoks peaks toimiv suhe olema. Või vähemalt võiks. Suhe, mis ei ole viis kuud kestnud. (Hah, mul pole praegu isegi sellist suhet, nii et jah :D). Sama noormees ütles muidugi ka, et kunagi ei tea, mis tulevik toob ja kes teab, äkki kunagi oleks meil lausa lapsed 😀 Ma muidugi hakkasin naerma ja ütlesin, et suure tõenäosusega siiski mitte. Sest tõesti –  see, et ma mõne mehega seksin, ei tähenda seda, et ma temaga lapsi tahan. Või et ma temaga üldse mingit suhet tahan (Mis oleks rohkem kui seks).

Nii et ei maksa uskuda, et kõik naised unistavad mähkmetest ja beebidest, keda kasvatada. Või siis nagu mõned ütlevad: “No teed noorena lapse(d) valmis, siis saad vanemas eas möllu panna.” Aga vbl ma tahan just praegu möllu panna. Ja vbl ma ei taha üldse kunagi lapsi? Ei, sellele ei mõtle keegi. Sest mis naine sa oled, kui sa julged tunnistada, et ehk sa ei tahagi kunagi lapsevanemaks saada. Ja kes nüüd ütleb, et ma olen liiga noor, et midagi sellist arvata, siis rõhk oli sõnal ehk. Sest tulevikku tõesti ette ei tea ja vbl on see blogi juba varsti beebiblogi (ptüi-ptüi, sülitame nüüd kolm korda üle õla). Kuigi ma siiski eeldan, et niipea seda ei juhtu 🙂 Või vähemalt loodan.

Advertisements

Täna me räägime sõbrannadest / Mehed tulevad ja lähevad, aga sõbrannad jäävad, vähemalt niimoodi peaks see olema…

Naljakas, kuidas elu vahel kujuneb. Ma olen siin blogis väga palju meestest kirjutanud, aga sõbrannadest mitte eriti. Ma olen küll kirjutanud, et mul on kaks parimat sõbrannat, kellele ma kõigest räägin, aga pikemalt pole sel teemal peatunud. Pole nagu olnud see teema, mida siin blogis kajastada.

Kui ma veel gümnaasiumis käisin, siis ma olin veendunud, et mu tollaaegne üks parimatest sõbrannadest jääb selleks ka veel siis, kui me 30-nesed oleme. Olin kindel, et arutame ka siis teetassi ääres, kuidas meie suhted edenevad (Aga ainult selle vahega, et siis oleksime me kõvasti targemad ja elukogenumad olnud). Sest ometi oli ta inimene, kellele ma rääkisin kõigest ning kelle õla najal sai palju ka nutetud. Nii meeste kui kooli vms probleemide pärast.

Aga siis sai gümnaasium läbi ja mina otsustasin laia maailma õnne otsima minna. Kõigepealt lapsehoidjaks Prantsusmaale ja siis Mehhikosse. Mäletan veel seda hüvastijättu Tartu rongijaamas, kus me kõik nutsime (Mina ja mu kaks sõbrannat, kolmas oluline ei saanud tulla, sest oli ise siis Itaalias), sest keegi ei teadnud, kui kauaks ma ära lähen. Rongiga Tallinnasse ja sealt edasi öösel lennukile (Kusjuures lendasin siis alles esimest korda elus lennukiga).

Kui ma Prantsusmaale jõudsin, siis alguses suhtlesin ma mõlema sõbrannaga aktiivselt edasi, kes mind saatma olid tulnud. Kõik tundus väga okei olevat, aga kuna mu Prantsusmaa plaan läks vett vedama ning ma polnud arvestanud sellega, et ma reaalselt ka ei ole kunagi varem lapsehoidja olnud, siis kurtsin mõlemale, et olen vist vea teinud. Liiga uisapäisa Eestist minema tõmmanud. See tolleaegne kallis sõbranna soovitaski mul siis Couchsurfinguga seiklema hakata, sest mu hostperekond leidis, et ma pole piisavalt hea lapsehoidja. Ega olnudki, olin küllaltki mässumeelne ning samuti polnud ma nõus pere pesu pesema, sest sellest polnud meil varem juttu olnud. Tagasisõiduraha polnud mul ka, sest olin arvestanud, et kogun selle seal kokku (Sõiduraha sinna maksis hostperekond).

Mäletan, kuidas viimasel õhtul oma sõbrannale helistasin ja kaks tundi Prantsusmaa perekonnale arvet tegin, sest teadsin, et pean homme uttu tõmbama (Nemad olid kuhugi paariks tunniks välja läinud, aga pereema ütles, et pean homme ära minema). Ja ta oli nii olemas, kuulas ja nuttis koos minuga. Muidugi oli minus piisavalt uhkust, et mitte oma Eesti perekonnale olukorrast rääkida, sest olin ju uisapäisa minema läinud. Ja üks asi, mida ma kunagi oma elus pole suutnud teha –  oma vigu tunnistada. Ma ei talu seda, kui keegi mulle ütleb: “Ma ju ütlesin sulle. Miks sa ometi ei kuulanud?” (Nagu mu pere mulle mitmeid kordi enne minekut öelnud oli).

Eks nendest seiklustest Euroopas võin ma kunagi eraldi kirjutada (Olen seda ka muidugi teinud), aga pärast seda hakkas kontakt selle sõbrannaga vähenema. Suhtlesin oma teise kahe sõbrannaga ikka aktiivselt Orkutis kui ka sõnumite teel edasi, aga temaga enam mitte. Lihtsalt järsku see polnud enam see.

Kui ma Eestisse 2,5 kuu pärast uuesti tagasi tulin (Pärast niisama seiklemist ja mitmeid ebaõnnestunuid lapsehoidmiskogemusi), uskusin ma veel siiski, et äkki annab midagi parandada. Saime selle sõbrannaga kokku ja… Me ei olnud enam need, kes me kunagi olime olnud. Meil ei olnud enam reaalselt mitte millestki rääkida. Teistega oli jutuvada endiselt katkematu, aga temaga mitte. Ja mu pähe ei tahtunud mahtuda, et miks see kõik niimoodi oli läinud. Kas olin muutunud mina või oli tema? Ja ometi polnud ma aastaid eemal olnud, vaid kõigest 2,5 kuud.

Olin Eestis 2,5 kuud ning siis läksin ma Mehhikosse. Kui eelmisel korral Prantsusmaale minnes oli too sõbranna mind saatma tulnud, siis nüüd enam mitte. Olin koos kahe teise sõbrannaga ja Kavalaga (Mu tolleaegne kallim). Perekond oli muidugi ka. Ka siis hakkasid mul pisarad jooksma, ühtpidi ootusärevusest, sest varsti-varsti ootas mind mu suurim unistus – Mehhiko. Pool aastat teistsugust elu oli ees ootamas! Teistpidi teadsin, et ilmselt mu suhe Kavalaga ei pea seda vastu, samuti kartsin, et äkki läheb nüüd samamoodi, et kui tagasi tulen, pole mul enam oma sõbrannadega millestki rääkida. Hiljem küll tuli välja, et mu endine sõbranna oli arvanud, et olen pärast Euroopa kogemust liiga ülbeks läinud (Enda arust ei olnud, aga mis seal ikka).

Jah, selle poole aasta jooksul läkski suhe Kavalaga nässu, aga sellest olen ma teile juba kirjutanud, pealegi ei ole tänane postitus meestest. Õnneks need kaks parimat sõbrannat olid mul endiselt olemas ka pärast Mehhikot, nii et see hirm oli tol korral asjata.

Kui ma Mehhikost tagasi jõudsin, juhtusin paar korda oma kunagise parima sõbrannaga samas seltskonnas olema (Meil oli ühine tutvusringkond). Ja nii kohutav, kui see ka polnud, siis sõbrannadest, kes kunagi olid kõigest rääkinud, olid saanud teretuttavad – seda heal juhul. Siis ma mõistsin, et enam pole midagi teha, sest olime lahku kasvanud. Ei tea, kas vahemaa või mis, aga miski oli oma töö teinud. Ühelt poolt oleksin tahtnud kisada, sest mulle ei mahtunud pähe, kuidas see kõik sai niimoodi minna, teiselt poolt mõtlesin, et ah, ju siis polnudki ikka õige sõbranna.

Nüüdseks on sellest mitmeid aastaid möödas ja kuigi ma vahel ikka mõtlen, et omal ajal oleksin võinud teistmoodi käituda, siis saan aru, et enam pole midagi teha. Meeste jaoks on see muidugi ülilihtne, olen mõnele rääkinud ja nad on öelnud, et noh, miks sa siis ise ühendust ei võta. Aga need asjad nii lihtsalt ei käi, et ah, tead, ma helistan nüüd ja küsin: “Tere, kuidas läheb? Ma vahel nii tahaks neid häid aegu tagasi, ma tean, et aastad on möödas, aga…” Seda lihtsalt ei tehta, naiste maailmas vähemalt mitte.

Nüüd olen umbes taolises olukorras, aga teise sõbrannaga… Kes elas üle kõik mu välismaal olemised ja kelle puhul ma veel neli kuud tagasi (Tegelikult isegi kuu tagasi) olin kindel, et kunagi kõrges eas istume me vahel endiselt kohvikus ja mõtleme, kuidas nooruses sai Big Benis või Püssirohukeldris tantsu vihutud. Nüüd olen mina Tallinnas ja tema Tartus… Ja paar nädalat tagasi ütles ta mulle telefonis, et tal on vahel tunne, et ma ei ole enam see, kes ma olin. Et elan oma elu niimoodi, nagu ise tahan ega kedagi nagunii ei kuula. Tegelikult kuulan küll, mulle võib alati nõu anda – see aga ei tähenda, et ma seda kohe kuulda peaks võtma. Me näeme asju väga erinevalt, ta arvab, et olen oma vabameelsusega kõik piirid ületanud… Ja mina arvan, et ma ei ole seda teinud. Nagu mu teine sõbranna alati ütleb: “Jaanika puhul on oluline see, et talle ei saa öelda, mida ta peaks tegema, teda ei saa kamandada, talle saab nõu anda ja vbl hiljem ta leiab, et ta tegi valesti, aga ta peab oma head ja vbl ka vead ise elus läbi tegema.”

Ma tean, et ma olen kohati üpriski isekas inimene. Ja eelmisel korral Tartus olles ei olnud ma just parim sõbranna, kes võiks olla. Kui eelmisel korral see suhtlus lihtsalt selle tolleaegse parima sõbrannaga hääbus, siis nüüd… Oleme me mõlemad öelnud välja oma vaatenurgad ja leidnud, et… me vajame aega (Tegelikult arvab tema seda rohkem). Oleme natuke lahku kasvanud. Ja sel korral, kui ma oma kodulinna lähen, ma ei helista talle. Esimest korda pärast kogu seda aega ei näegi ma Tartus käies teda. Jällegi on mõni meessoost sõber, kellele ma seda kurtnud olen, öelnud, et miks ma siis lihtsalt Tartusse minnes talle ei helista või tema ukse taha ei lähe… Aga naiste maailmas niimoodi need asjad ei käi.

Ma võin küll olla üliemotsionaalne inimene, aga vahel põgenen ka mina probleemide eest. Või lihtsalt üritan neid vältida. Või loodan, et ajapikku lähevad asjad ise korda. Enamasti ei lähe. Kui liiga kaua jokutada, siis võib ka sel korral kööga olla. Ja kõige kohutavam selle juures on see, et kuigi ma näen, et laev võib põhja minna ja mina koos sellega, siis ma lasen sel juhtuda. See võib mulle kohutavalt haiget teha, aga pole ma piisavalt julge, et asju ära klaarida. Nõrk inimene? Mõnes mõttes kindlasti, kuigi seda tavaliselt välja ei näita. Pealtnäha võtan elu naljana, tegelikult päris niimoodi see alati pole.

Tegelikult on asi niimoodi, et meestest ilma jääda võib valus olla, aga sõbrannade kaotamine on palju hullem. Kuigi ma vbl tõesti ei nuta sellepärast, siis see lööb ikka kõvasti rohkem jalad alt. Mehed tulevad ja lähevad, sõbrannad aga jäävad. Vähemalt niimoodi peaks see olema.

Polegi ammu midagi nii emotsionaalset kirjutanud. Kohe palju kergem hakkas. Kuigi eks tulevik näitab, mis saab…