Öös on asju… :D

Vahel on mehed veidrad. No ma ju mainisin, et see korralik noormees sai mu blogist nii suure šoki, et ei suhelnud minuga enam edasi. No ma olin selle teema juba unustanud, kui ta nädalavahetusel mulle eetrisse sõnumi saatis – kuna ma saatejuhina näen, mis numbrilt see tuleb, siis sain seda kontrollida ka. Kuigi ma sain kohe aru, et see on tema, sest ta oli mulle mõne oma luuletuse näitena saatnud, seega oli see vaid selline ülekontrollimine. Lisaks sellele soovis head saadet ka (lisaks sellele luuletusele, mis ta siis eetrisse saatis). Ma eetris seda kommenteerima ei hakanud, kuigi ütlesin, et ma vist tean, kes selle saatis. Kui ma talle siis sõnumi saatsin ja selle kohta küsisin, saatis ta vastu mu isiklikule moblale: “Mina magan, öö on käes, kes luuletab, seda sa ei näe :)”

Mehed on ikka veidrad :D

Flirticu stiilinäide

Ma olen alati olnud arvamusel, et pikad kirjad on vägagi teretulnud. Kuid tutvumisportaalides on levinud ka trend, et kopeeritakse kõigile sama sisuga kirju. Ja see ei pidavat ainult meeste hulgas levima, vaid on ka naisi, kes niimoodi teevad (ma siiani arvasin, et naised midagi sellist ometi ei tee, aga võta näpust – teevad!). Nojah, mis ma ikka kommenteerin, vaadake ise (nimi ja töökoht eemaldatud, aga muidu on kiri muutmata kujul):

Tekkis huvi katsetada,et kas siit ka on võimalik kellegiga tutvuda?Selline lihtne katsejänese meetod,kes ei riski,see ei joo ka shampust..:-)Aga väike lühikirjeldus siis minust:Nimi (),elan pealinnas…ja möödaminnes põikasin just siia ja ei saanud kohe mitte Sulle kirjutamata jätta!!…Kirjeldus klappis…ja mõtlesin,et proovin…ja soov lihtne,esmalt tutvuda,eks siis elu näitab.,kas ja mis ning kuidas?…,kui seda pole muidugi palju palutud.Elan linna ääres…meri ligidal…töötan (),teen palju sporti…ennekõike tegelen ujumise;ratta-ja rulluisu spordiga..Meeldivad toredad ja sõbralikud naisterahvad-neiud…,sest ega ma isegi pole vähem tore…nende vastu!!!…Annad ise,saad ka samas vastu midagi või kedagi?…,aga eks oma silm on muidugi kuningas…Yhesõnaga mis siin ikke keerutada julge hundirind on alati haavleid täis…ja ma loodan,et ka siin võiks minu ja Sinugi jaoks olla peidus keegi Tore suure algustähega,ning kellega sa just sooviksid esialgu sõbruneda,tutvuda jne…Ok!!:-)…Nyyd vist läks küll natuke keeruliseks see jutt!:-)…Lõpetame siis sedasi…,et olen positiivne,tore,töökas ja sportlik…Sinult ootan tutvumisel mõistvat suhtumist,sportlikku huvi tutvumise vastu ja kindlasti peale hakkamist…Edu Sulle isiklikus elus ja töös. Igatahes jään ootama su kirja ja Sinu soovi minuga lähemalt tuttavaks saada…Ole mõnus,tervitades () pealinnast…:-)

Kui nüüd välja jätta see, et kiri on väga vigane, siis kas tõesti on olemas mõni naine, kes sellisele kirjale ka reageeriks? Kui on kohe aru saada, et see on saadetud umbes 50-nele naisele?

Edit: Kirja autor on loomulikult mees, ma alguses mainisin selle naiste teema ära, sest tean, et ka nõrgem sugupool teeb niimoodi, kuigi mina arvasin, et nad seda ei tee.

Tüüpide välimääraja / Vaga vesi, sügav põhi!/ Kui muidu sotsiaalmeedias aktiivne inimene pole neli päeva midagi Facebooki postitanud…

Kui ma peaksin numbriliselt mainima, mitmel kohtingul ma elu jooksul käinud olen, siis ma ei suudaks seda mitte kunagi teha (ma mõtlen konkreetselt siis erineva mehega ehk siis esimese deite). On selliseid, mida ma kindlasti enam ei mäleta, sest need polnud meeldejäävad. Eks sellised jäävad tõesti meelde, kust ma olen pidanud jalga laskma või on midagi eriskummalist juhtunud, aga mõned ei jää meelde, sest edasi suhtlemist ei toimunud – kas siis sellepärast, et mina polnud huvitatud või noormees polnud, nii et mõlemat varianti on olnud. On olnud ka selliseid variante, kus pärast esimest deiti oled nii armunud, et mõtled, millal sa seda noormeest ometi uuesti näed (viimati oli see Võrratuga, seega üle kahe aasta tagasi).

Minu kogemuse põhjal jagunevad esimesed deidid sellistesse kategooriatesse:

1) Enne kokkulepitud kohta kohale jõudmist mõtled, et miks sa ometi selle noormehe pilte rohkem ei vaadanud, sest sa taipad, et sa ei pruugi teda üldse ära tunda. Ja kui sa teda lõpuks näed, siis mõtled, et issand, järgmisel korral tuleb tõesti suuremat eeltööd piltide vaatamisega teha :D Ja kui mingit juttu sealt ka ei tule, siis ilmselt järgmist kohtumist enam ei tule.

2) Kui sa oled noormehe pilte vaadanud ja ta tundub selline harju keskmine, aga siis tuleb selline kompu, et anna otsad. Siis istud kuskil kohvikus ja ila tilgub, sest ta on lihtsalt väga kena. Ja on palju tegemist, et mitte toitu kurku tõmmata ja mitte lollaka näoga seda naeratust või neid silmi kogu aeg vahtida. Enamasti läheb aga vastupidi ning sa vahidki teda lolli näoga, sest ta on lihtsalt nii nunnu :D

3) On noormehed, kellega sa oled netis juba nii pikalt enne kohtumist suhelnud, et sa kipud arvama, et päriselus ehk ei olegi midagi rääkida… või on just vastupidi – ehk siis netimaagia kandub ka pärisellu. Mul on olnud mõlemaid variante ja päris nukker on see esimene, sest vahel on netis kribades palju rohkem, mida arutada. Ja kui siis toimub päris kohtumine, siis nagu ei olegi enam millestki rääkida.

4) Noormehed, kellest sa ei oska alguses mitte midagi arvata. Kõik selgub alles kohtingu käigus, sest siis on näha, kas jutusoon leitakse või mitte. Ma võin üldiselt väga jutukas olla, aga on mehi, kellega isegi minusugusel lobamokal on nii raske suhelda. Ja ma vihkan piinlikku vaikust. Vihkan jah ja ei vastuseid, vihkan seda, kui ma pean kogu aeg midagi küsima. Ja ma PEAN midagi küsima, kui vaikus tekib, sest ma ei salli seda.

5) Noormehed, kes räägivad su surnuks. Jah, on ka minul paaril korral elus seda ette tulnud, kuigi see on pigem erand kui reegel :D Tavaliselt räägin mina nemad surnuks :D

6) Noormehed, kes sulle mingil määral aukartust tekitavad. On see siis sellepärast, et sa oled nendega pikalt kirjutanud või telefonis rääkinud ning sa tegelikult pelgad natuke nendega kohtumist. Selliseid isendeid ei tule küll eriti ette, aga kui tuleb, siis on paanikaosakond juba enne deiti, sest ma tean, et tavaliselt läheb siis kõik valesti :D

7) Noormehed, kes teevad kogu aeg komplimente. Ükskõik, mida sa ütled või teed või kuidas oled, aga nad kogu aeg kiidavad. Alguses võib ju isegi tore olla, aga hiljem hakkab juba veider, sest see on kuidagi ebaloomulik.

8) Noormehed, kellega sa suudled esimese poole tunni jooksul. Neid pole ka mul eriti palju ette tulnud (ma räägin siis internetis tutvumisest, pubis või klubis on mul kahe minuti pärast ka suudlemist ette tulnud), aga siiski on.

9) Noormehed, kes on nii teistmoodi. Nad on lihtsalt nii erinevad kõigist nendest, kellega sa varem oled kokku saanud, et sa ei tea isegi, kuidas see üldse võimalik saab olla, sest sa oled umbes miljonil deidil käinud – ja sellisel puhul üllatada on üpris keeruline ülesanne.

10) Noormehed, kes on nii armsad, et sa viiks nad koju ära, peidaks voodi alla ega laseks neid mitte kunagi sealt välja. Ja eriti nunnud on nad siis, kui nad ise ei saa ka aru, et nad seda on. Tavaliselt selline fenomen käib kaasas väga tagasihoidlike noormeestega. Ja nendega ei oska ma suurt midagi peale hakata, kui neid ainult imetleda :D

11) On olemas selliseid mehi, kes räägivad ainult endast. Neid ei huvita mitte kunagi, mida sa tahaksid öelda, nad räägivad ikka ainult endast. Ja kui nad ka peaksid midagi küsima su käest, siis nad ei oota vastust ära, vaid hakkavad kohe ise rääkima. Ja loomulikult jälle endast. Ülbikud ühesõnaga :D

12) Mõnel mehel on nii läbitungiv pilk, et sa lihtsalt ei saa talle otsa vaadata. Ja ka kõige parema tahtmise juures sa lihtsalt pead mujale vaatama, sest muidu sul tekib tunne, et ta loeb sind kui avatud raamatut. Ja mulle ei meeldi, kui mul selline tunne tekib :D Tähendab, eks ikka meeldib, aga selline pilk on ohtlik :D

13) Mõni mees tahab esimese 10 minuti jooksul teada, mitmel deidil ma varem niimoodi käinud olen – ja kui ma ütlen, et noh… on tulnud ikka ette, siis tekib tal täpselt selline küsiv nägu, et mis mõttes, miks sa varem kellegagi niimoodi kokku oled saanud. Jeesus, mees, rahune maha :D

14) Vahel olen ma kohtingule läinud väga suurte eelarvamustega. Ja siis on välja tulnud, et ei maksa nii suuri eelarvamusi omada, sest tegelikult on noormees palju toredamaks osutunud. Või on just vastupidi olnud, et lähed suurte ootustega ning siis tuleb välja, et polegi nii äge.

Eks neid variante ole veel igasuguseid, aga need on sellised põhilisemad, millega mina elus kokku olen puutunud.

Ja kui kohtumistest rääkida, siis ma reedel käisin üle saja aasta ühel. Kusjuures omapärane oli see, et see oli noormees, kes kirjutas mulle samal päeval. Ja ma enamasti enam niimoodi kunagi ei lähe, aga noh… vahel võib ju ka :D

See noormees ütles, et ta tavaliselt iial ei tee selliseid spontaanseid otsuseid, sest ta on selline, kes mõtleb kõik enne läbi. Ja mina kunagi ainult spontaanseid otsuseid tegingi, nüüd olen ka end natuke tagasi tõmmanud selles mõttes.

No igal juhul käisime söömas ja juttu jätkus ikka kauemaks, kuigi ma sain kohe aru, et tavaliselt ta ei käi väljas selliste naistega nagu mina :D Ja kuna ta oli väga pikalt suhtes olnud, siis seda enam. Sest ma ütlesin talle, et minu elu on päris tormiline olnud :D Ja ta siis küsis, et kas seksuaalselt tormiline. Ma ütlesin, et noh… kuidas võtta, et oleneb, kellega võrrelda, aga keskmise 24-aastase naise jaoks kindlasti.

Ja siis ta teisel kohtumisel mainis mulle, et kõigepealt vaatas ta Flirticus ainult paari mu pilti ja kui olime juba kokku leppinud, et näeme, siis ta vaatas neid natuke provotseerivamaid ka ja kui ta oleks neid kohe vaadanud, siis ta ilmselt poleks nii spontaanset otsust teinud, haha :D Sest ta tavaliselt hoiab eemale naistest, kes selliseid pilte lisavad.

Ja siis ta küsis minult, et kas mul ongi selline pilk või ma kogu aeg flirdin. Ja mina kusjuures ei flirtinud, aga ta ütles, et ta pole harjunud selliste silmadega. Ja siis ta vaatas mu saadet ja ütles, et mul vist ikka ongi selline pilk kogu aeg :D Ja ta ütles, et tegelikult ma ei tundu päriselus nii edev olevat, kui mu Flirticu profiil võib mulje jätta.

Ma arvan, et ma pole mitte iial ühelt mehelt nii palju kordi kuulnud, et ma olen ikka väga erinev sellest naisest, kellega ta tavaliselt väljas käiks :D

Ja me suudlesime siis ka teisel kohtumisel. Ja see mees oli küll selles mõttes vaga vesi, sügav põhi. Ma poleks uskunud, et ta nii krdi hästi suudleb :D See on see eelarvamuste teema, aga vaga vesi, sügav põhi, eksole ;)

Hetkel ta kribab mulle oma ideaalnaise varianti. Juba viimased viis minutit kribab, nii et jah :D

Aga mu sõbranna helistas mulle natuke aega tagasi ja ütles, et ta oli päris mures, sest mul oli telefon just kinni olnud (rääkisin teise sõbrannaga) ning ma pole Facebooki neli päeva midagi postitanud, samuti pole ma blogi kirjutanud. Kuna ma olen sotsiaalmeedias suhteliselt aktiivne inimene, siis ma täiesti mõistan, miks inimesed muretsema hakkavad, kui ma neli päeva midagi lõustaraamatusse ei postita. Tahtiski kontrollida, et kas kõik ikka okei ja kui telefon ka kinni oli, siis… Sest ega ma igapäevaselt oma sõbrannadega ka ei hella, aga jah. Minu puhul on see vist tõesti loogiline mure, mõni teine postitabki Facebookis aastas korra, seega tema puhul ei paneks tähelegi vist :D

Nädalavahetus Tartus/ Mida Printsess kolm aastat tagasi seksist mõtles, mida mõtleb ta aga nüüd?/ Kas sellist ühiskonda me tahtsimegi, kus kõik tulistajale kaasa tunnevad…

Olin nädalavahetusel üle pika aja Tartus. Viimati käisin vist kolm kuud tagasi. Jah, juulis. Issand jumal, kuhu see aeg küll kaob? :D

Ülimalt tore nädalavahetus oli, kõigepealt käisin neljapäeval Tagasihoidlikuga väljas (kunagine töökaaslane). Klubitama ei viitsinud minna, seega istusime pubides. Tore õhtu oli, viimati nägin teda juulis – ehk siis just nimelt siis, kui eelmisel korral Tartus käisin. Umbes kaks aastat tagasi oli see aeg, mil Tagasihoidlik mulle väga meeldis, aga siis olin ma Võrratuga suhtes – tolleaegsed suvepäevad on eredalt meeles, kus me vesirattaga mitu korda sõitmas käisime ning mitmeks tunniks ära kadusime, kõik alati arvasid, et meie vahel on midagi, aga tegelikult ei olnud, pole mitte kunagi olnud. Kontoris pandi meid tol ajal alati paari, aga see tuli lihtsalt sellest, et me juhtusime täpselt samal päeval uutena tööle minema – seega loogiline ka, sest uued hoiavad alati kokku :D Ja teada värk, kui kiiresti kontoris need klatšijutud tekivad, kui ühevanused neiu ning noormees käivad lõunapauside ajal alati koos söömas. Mina kusjuures alguses hõivatud ei olnud, kui sinna tööle läksin, aga just kaks päeva hiljem tutvusin Võrratuga – ja olin kohe armunud ka. Ja ma esimesel päeval sain vist aru, et Tagasihoidlik on üldse hõivatud (issand, ma ei mäleta enam, kuidas ma nii aru sain, vist Facebookist jäi nagu mulje, aga tegelikult ta vist ei olnud) – seega mõtlesin, et krt, jälle mul ei vedanud :D Olid ajad, olid majad :D

Ühes pubis istudes nägin ühte meessoost vana tuttavat (kellega mul iial midagi ei ole olnud), kes hakkas mulle kurtma, kuidas tal ühe naisega asjad ikka üldse ei edene. Et alguses oli tema armunud, aga nüüd on naine temasse armunud, aga ta enam pole. Tahtis minult nõu küsida, aga ma ütlesin, et minult ei maksa küll sellistes asjades nõu küsida, sest mul endal pole ka iial suhteasjad edenenud :D Kuid tõsiasi on see, et tihtipeale ongi niimoodi, et kui lõpuks armub see teine esimesesse, siis sel esimesel on juba isu ammu ära läinud. Ja siis see tüüp hakkas rääkima, kuidas ta ei taha sellele naisele haiget teha jne, aga ta ei tea, mida teha. Ma isegi ei mäleta, mis ma ütlesin, aga loogiline on ju see, et kui sa ei taha haiget teha, siis ära tee. Jah, kui see praktikas ka nii lihtne oleks. Kuna ma seda naist ka üpris hästi tean, kellega tal see draama on, siis seda enam oleks mul raske olnud midagi objektiivset öelda.

Ma ei ütleks, et me Tagasihoidlikuga just ülihead sõbrad oleksime, aga kui ma Tartusse olen juhtunud, siis oleme näinud küll. Ja juttu jätkub kauemaks ka :) Ja ühte vana tuttavat nägime veel, keda me mõlemad teadsime, kuigi mina näiteks ei teadnud, et Tagaishoidlik ka teda teab. Tartu on ikka kuradi väike, ausõna :D Ja siis tuli välja, et meil on veel üks ühine tuttav lisaks.

Teisel õhtul nägin sõbrannat, keda ma ka sada aastat polnud näinud. Käisin tema ning ta kallima juures istumas. Kuna nad nüüd elavad minu lähedal Tartus, siis seda lihtsam oli. Kuulasime muusikat ja rääkisime, sõime ka loomulikult. Nagu vanadel headel aegadel ikka :D Kunagi ei saanud ma tema kallimaga üldse läbi, sest pidasin teda tõpraks – ja meenutasimegi seda, kuidas ma Big Benis sellele tüübile umbes neli aastat tagasi ikka sellise loengu pidasin, kui sõbranna WC-sse läks. Ütlesin, et kui ta sõbranna veel nutma ajab, siis tal tuleb minuga tegemist ning ta on üks totaalne mölakas. Sõbranna kallim tol ajal ainult noogutas ega julgenud midagi vastu öelda :D Nüüd aastaid hiljem ma enam seda ei arva. Selle sõbrannaga oleme tulest ja veest läbi käinud, vahepeal me ei suhelnud üldse (nii umbes aasta tagasi), aga nüüd on see periood õnneks läbi. Ma alati mõtlen, et mul on kaks parimat sõbrannat – üks on olnud suhtes neli aastat ja teine viis aastat – et kumb neist enne abiellub või lapse saab :D Mu Tartu sõbranna pakkus küll, et mitte tema (kuna tema teab ka mu seda teist parimat sõbrannat). Ja mu Tallinna sõbranna arvab alati, et just mu Tartu sõbranna saab enne :D Ja Tartu sõbranna kallim ei taha kunagi meid kahekesi välja lasta, teiste sõbrannadega tal muret pole, aga just minuga on alati see teema – “Jaanika puhul on teada värk, et mingid mehed lõpuks teil lauas istuvad, see on alati niimoodi.” :D Tegelikult on see muidugi naljaga öeldud, sest see pole alati niimoodi. Sõbranna ka mainis, et kui ta ütleb, et läheb teistega välja, siis kallim ütleb, et ta kaasa küll ei viitsi tulla, aga kui minuga, siis alati see teema, et peab minema, sest muidu on mehed lauas :D

Aga peole me ei läinud, sest ma ei viitsinud, sõbranna ka ei viitsinud. Olen vist vanaks jäänud :D

Ja laupäeval oli vaikne perekondlik istumine, sest emal oleks sünnipäev olnud. 25-ndal oktoobril. Surma-aastapäev oli 21-mesel oktoobril. Juba kolm aastat…Vahel mulle tundub, et nagu eile oleks see kõik juhtunud, aga vahel on mul tunne, et sellest kõigest on vähemalt 10 aastat möödas, mil mu ema elus oli. Mu ema oli nii uudishimulik alati – näiteks meeldis talle akna peal piiluda, kui mõni noormees mulle autoga järele tuli (no siis, kui ma deitisin ja kindlat suhet ei olnud). Ja hiljem tahtis ta teada, et kuidas ikka läks jne, et ma täieliku kohtingu ülevaate annaksin. Siis käis mulle see uudishimu närvidele, aga nüüd ma annaksin kõik, et ta minult seda küsida saaks. Vähesed inimesed on mu elus pühad, ausalt ka. Ja mu ema oli üks neist vähestest. Ma igatsen teda nii väga. Jah, ma ei mõtle sellele ammu enam igapäevaselt, aga on asju, mida isegi aeg ei paranda. See võib küll leevendada, aga arm jääb ikkagi. Sest mina oma vaimusilmas olin veendunud, et ta elab vähemalt senikaua, kui ma 50 olen – seda veel eriti sellepärast, et meie suguvõsas elavad inimesed tavaliselt väga kaua. Läks teisiti…

Kui nüüd natuke rõõmsamates toonides jätkata, siis mu Tallinna sõbranna jõudis Hispaania palverännakult ilusti tagasi. Eelmisel nädalal käisime veinitamas ning ta rääkis, kuidas see oli väga suur jõupingutus, aga ta sai hakkama. Ja ta kõndis 170 km plaanitust rohkem. Ta küll ütles, et ta vahepeal tahtis alla anda, sest nii kuum oli; siis oli veel see teema, et ta jäi hullu tormi kätte, aga ta elas kõik üle. Ja ei kahetse absoluutselt. Kuigi jalad on siiani valusad, aga see oli seda väärt. Ja nii ongi. Tean seda tunnet, kui sa midagi nii väga endale sihiks võtad ning see lõpuks juhtubki, kuigi alguses võib tunduda, et krt, sa ei saa hakkama. Ja kui sa lõpuks saad, siis see on ülim tunne. See eneseületamise tunne on võimas.

Kui nüüd Flirticust rääkida, siis ma pidin üle-eelmisel nädalal deidile minema. Kuid ma tundsin end natuke tõbiselt, seega lükkasin selle edasi. Hiljem pidin minema enne Tartusse minekut, olin lubanud tüübile teada anda, et millal mulle siis sobib, aga ei andnudki, sest mul läks meelest ära. Ja nüüd ta kirjutas, et miks minust kippu ega kõppu pole :D Ma vahepeal ei loginud neli päeva Flirticusse sisse, Tartus olles näiteks. Ja Flirticus vaatas ning hindas mind marututtav noormees, mõtlesin alguses, et kust ma teda tean… Ja krt, siis sain aru, et Seksikas. Issand, mälu on ikka kohutav :D Kirjutasin siis ja ütlesingi, et oleme vist kunagi suhelnud, ta ütles, et oleme jaa. Ja lõpuks ta siis küsis, et kuidas mul läinud on jne. Kui smalltalk oli tehtud, siis ta ütles, et ta vist ei käitunud minuga kolm aastat tagasi päris õigesti, et nüüd järele mõeldes ta saab sellest aru. Hmm… Hakkasin siis mõtlema, et mis mõttes :D Me suhtlesime umbes kolm aastat tagasi, mil me ka ühe korra seksisime, aga siis hakkasin ma juba Armsaga suhtlema, seega Seksikaga jäi see suhtlus katki. Oh sa krt, mulle just meenus, miks ma Tartus Toomemäel ühte tooli enam iial sama pilguga ei vaata :D Jah, just Seksikaga seotud.

Lõik postitustest umbes kolm aastat tagasi, mil ma Seksikaga suhtlesin:

Mul pole hetkel aega palju kirjutada, kuid ühte ma ütlen: see tutvumissait osutus ikka päris heaks kohaks! :) Pole ammu enam kohanud sellist meest, kes niimoodi mõjuks, ma mõtlen just ihalduse tasandil. Ja mis siis, et ta on minupikkune ainult, kogu see tema karisma, tema hääl, tema tappev enesekindlus panevad mind mõtlema ainult ühele: kuidas oleks temaga seksida???? Sinnani me veel jõudnud pole, aga eks näis :)

No ja kõige rohkem hulluksajav lause: “Ma näen ju, et sa tahad mind. Nagu ka mina sind! Ma näen ju seda, tajun seda kogu su olemusest… Milleks siis võidelda?” Jah, sain veel kord kinnitust sellele, et sellised mehed panevad katuse sõitma. Jah, temaga ei saakski olema mitte midagi enamat, aga mind ei huvitagi see.

Sellele eelmise nädalavahetuse mehele(kellega ühel kohtingul käisin) ütlesin, et ta ei tohiks enamat loota, et saan teda võtta kui sõpra, aga rohkemaks asi nagunii ei läheks. Sest näha oli, et ta lootis enamat, ta tunnistas ka seda, aga mina ei tahtnud ta ootusi petta. Muidu oleksin pidanud vingerdama hakkama, aga ma ise oleksin ka tahtnud, et vastupidise olukorra puhul oleks minuga aus oldud. Ta ütles ka, et hindab seda, et olin aus. Tore noormees, aga no… Ei sobinud selles mõttes. Midagi pole teha.

Jah, temasuguse noormehega oleksin vbl saanud hea suhte kui niimoodi mõelda, aga kui mul on valida, kas mees, kes on selline hea, tagasihoidlik ja mitte just nii minu maitse(aga ikka ok välimusega), aga kes tahaks suhet või mees… kes on kõike muud kui tagasihoidlik, seksuaalselt täiesti minu maitse, lisaks kõigele veel sellise pilgu ja häälega. Ja kuigi enamat sealt ei tulekski, siis näete, ikkagi valiksin tema. Sest vähemalt pakuks ta mulle midagi huvitavat.

Ma tean mehi, kes ajavad lihtsalt hulluks. Need on sellised mehed, kes teavad ise ka, et nad on seksikad. Ja pole midagi seksikamat siin maailmas kui mees, kes teab, et ta on seksikas (Muidugi kehtib see ainult sellisel juhul, kui see mees tegelikult ka on seksikas. Vähemalt minu silmis).

Ja ongi nädalavahetus jälle käes. Nädalavahetused on mu lemmikud, aga kellel ometi poleks? :D

Eelmises blogis ma kirjutasin ühest mehest, kellega ma olin ühel tutvumissaidil tutvunud. No nüüd oleme veel näinud ja eilse öö veetsin tema juures. Nagu aimatagi võite, läks asjaks ka ikka ;) Tegelikult võib öelda, et me suht selle eesmärgi pärast tutvusime ka. Mul on temast lihtsam kirjutada, kui talle ka nime mõtlen ja Seksikas sobiks talle hästi, sest just seda ta on (ja olgugi, et pikkus on vbl miinus, aga näete – kui ikka on seda seksapiili, siis ununeb seegi ära. Pealegi on ta ikkagi minupikkune, lühem pole… või kui siis ainult paar cm. Öeldakse küll, et voodis on kõik ühepikkused, aga enamasti isegi ainult seksi jaoks on see minu jaoks ülioluline. Kuigi jah, erandid kinnitavad alati reeglit!).

Nagu ma juba mainisin, siis juba tema juurde minnes ma teadsin, et me nagunii seksime, aga isegi kui ma tutvun mehega põhimõtteliselt ainult sellel eesmärgil, siis ei ole niimoodi, et ma lähen mehe juurde, me seksime ära ja ma kobin koju tagasi. No ei, isegi sellisel juhul tahan ma end eriliselt tunda. Õnneks sai Seksikas sellest ka ka aru (ma ei pidanud talle õnneks midagi seletama, vaid see filmi vaatamine oli tema idee ikka :D) ja kõigepealt me vaatasime koos ühte filmi, jõime natuke ja niisama rääkisime. Pärast seksi tegi ta mulle veel süüa ja ma rääkisime pikalt laialt enne, kui uinusime.

Vot kogu see asi ongi mind mõtlema pannud, kui erinevad võivad mehed olla. Nii välimuselt kui sisemuselt, nii voodis kui ka väljaspool voodit. Erinevad on ka teemad, mida nendega arutada. Mõnega võid rääkida maast ja ilmast ning naerda end ribadeks, teisega nagu polekski eriti midagi rääkida. Mõnega tekib kohe selline seksuaalne keemia, et seda ei annagi kirjeldada, teisega võib tekkida küll vaimne klapp, aga seksuaalsest keemiast pole juttugi. Ideaalis oleks ju mõlemad vajalikud, siis saaks millestki üldse edasi mõelda, aga kui mul on valida ning ma ei otsi ainult sõpra, siis ma igal juhul valin mehe, kellega mul on seksuaalne särts olemas. Sest seks on hea, selle vastu pole midagi teha. Jaa, tõsi see on, et mitte alati pole seks just nii superhea, aga ikkagi on see hea. Nii ongi.

Seksikast rääkides, siis tema on totaalne macho mis macho. Aga nagu ma juba ka maininud olen, selliseid ma kõige rohkem tahangi. Seksuaalsel tasandil. Suhteks võiks kunagi leida mõne keskmise mehe. Mehe, kelles oleks seda macholikkust mingil määral, aga samas kes oleks ka armas ja hea. Suht keeruline vist? Alati satun mina suhetesse meestega, kellele ei meeldi väljas käia. No kohe üldse ei meeldi (Omakasupüüdmatu ja Esimene näiteks, üks mees veel, kellest ma siin blogis veel kirjutanud pole, aga kunagi teen seda kindlasti). Nüüdseks olen aru saanud, et kui mees ikka üldse väljas ei käi, siis minuga tal tulevikku pole. Või pigem võiks öelda, et temaga mul tulevikku pole, sest ma mandun ära lihtsalt. Ma ei pea tihti väljas käima, aga kui mul on oma kallim ja ma ei saa temaga mitte kuskil väljas käia, seda isegi mitte korra kahe kuu jooksul, siis on bullshit. Ma saan aru, et kui lapsed juba oleks, et siis ei saaks, aga no krdi krt, kui ma olen endiselt nii noor ja pean nelja seina vahel kogu aeg vahtima, siis no ei. Tegelikult mu väljaskäimised on alati probleemiks olnud, mind on kaks korda sellepärast maha jäetud, et ma käisin liiga palju väljas! Mina ise olen üks kord sellepärast maha jätnud(kaudselt oli sel seos Omakasupüüdmatu mahajätmisega, sest talle ei meeldinud väljas käia). Nii et jah. Et tulevikus probleeme vältida, pean seda arvesse võtma. Samas ei käi ma peaaegu üldse ööklubides(kuigi ka sinna juhtun vahel harva), pigem ikka pubides ja baarides.

Hmm, naljakas on lugeda nüüd neid mõtteavaldusi. Ma päris niimoodi enam asju ei näe. Ja kui nüüd järele mõelda, siis ma isegi ei mäleta, milline see seks Seksikaga oli. Sest siis ma ei olnud tegelikult seda ülihead seksi veel kogenud. Ja machodest on mul nüüd hoopis erinev arusaam. Seksikas ise tundus ka hoopis tõsisema jutuga, kui tol ajal ta seda oli, aga aastad teevad oma töö :D Ja praegu ma ei viitsiks lihtsalt kepi nimel küll tutvuda.

Üks naljakas vahejuhtum veel seoses Flirticuga. Üks noormees kutsus mu deidile (seal saab niimoodi ka kutsuda, et tulebki nagu kutse, et siis kui vastad jah, siis noormees saab sellest teada, aga niisama võid ka muu vastuse kirjutada). No ja samal ajal viskas mu pildile hindeks kahe :D Mul neist hinnetest on suht kama, ma neid muidu ei näekski, kui ma oleks tavakasutaja (siis näeksin, kui 20 punkti loovutaksin, mis on suhteliselt mõttetu), aga kuna ma olen VIP, siis ma seda näen (sest mulle kingiti VIP). No ma siis kirjutasingi, et omapärane viis neiu välja kutsuda, et kõigepealt kutsub välja ning siis paneb pildile kahe :D Noormees kukkus vabandama ja ütles, et ta vist mobiiliversioonis oli kogemata sellele hindele klikkinud ja viskas kohe kõikidele piltidele seitsmed  - ju siis tema viis andeks paluda :D Naljakas igal juhul. Strateegia ehk? Appi, Printsess, millal sa nii faking skeptiliseks muutusid? Millal ometi? Kus on see Printsess, kes tõesti arvaski, et kõik mehed on ilusad ja head? :D

Kui nüüd jälle nukramatel teemadel rääkida, siis ma ei suuda endiselt uskuda, et koolitulistamine ka meie riiki on jõudnud. Meie armsasse Eestisse… Jah, paljud ütlevad, et see oli vaid ajaküsimus, aga… miks ometi? Ma lugesin inimeste kommentaare ja ma olin veel rohkem jahmunud – sellest 15-aastasest tulistajast on mõnede silmis järsku saanud ohver ning surnud õpetajast mingi nõukaaegne naine, kes kindlasti tapjat hoolega kiusas- ehk siis oli väga halb õpetaja. Vaatasin ise ka selle noormehe Facebooki ning ohumärgid, et ta midagi sellist teeks, olid juba üleval, keegi lihtsalt ei vaevanud seda märkama, pildid tekstidega, et vaikuses plaanitaksegi mõrva jne. Jah, süüdistada saabki selle noormehe isa, sest just tema relvaga need lasud tehti ja loomulikult ka koduse kasvatuse puudumist, aga iga kord, kui ma loen, et teismeline ise pole milleski süüdi, tahaksin ma oksendada. Ja keegi seal kommenteeris, et saage aru, ta on kõigest laps. No minge perse, ausõna. Me ei räägi siin kolmeaastasest, kes relva kätte võttis, vaid 15-aastasest noormehest. Ja loogiline, et kõik õpetajad ei saagi meeldida, aga see pole nüüd küll mingi põhjus kellegi tapmiseks. Ma olen enam kui kindel, et kui ma nüüd paneksin samalaadse staatuse Facebooki, kus ma ütleksin, et ma ei tunne kaasa sellele 15-aastasele noormehele, siis saaksin sellise pasarahe enda kaela – täpselt nagu siis, kui ma julgesin sama öelda nende eesti neiude kohta, kes Peruus narkootikumidega vahele jäid. No selle viimase variandi puhul võib ehk veel öelda, et kõik väärivad elus teist võimalust (kuigi ka selle variandi puhul ma seda tegelikult ei arva), aga kui sa kellegi maha notid, siis sa ei vääri uut võimalust. Ja see, et see oled alaealine tattnokk, ei tähenda, et ma peaksin sulle kaasa tundma. Jah, ma tunnen kaasa meie ühiskonnale, selle õpetaja perekonnale; sellele, et Eestis selline traagiline sündmus aset leidis – ja ma südamest loodan, et selline asi enam kunagi ei kordu, aga sellele poisile ma kaasa ei tunne. Mõrv on mõrv.

Mul läks süda veel rohkem pahaks ( kellegi kommentaar Postimehest):

See on väga lihtne miks sellised asjad juhtuvad. Alustame kiusamisest, õpetajad on ükskõiksed ja nende lahendused ei aita.. mina näiteks kannatasin kiusamise all väga palju aastaid ja õpetajatest kasu polnud üldsegi.
Koolid pressivad peale asju mida lapsed ei peaks tegema. Kõik see lisateema nagu klassiõhtud, väljasõidud, näidendid ja muu mida ette võetakse on lisakoormus ja õpetajad ei saa aru kui ütled, ET EI TAHA. Pealegi millised on enamik õpetajatest? Topivad peale tohutus massis töövihikuid ja ülesandeid mida kogu pere lahendab koos pärast terve õhtu ja siis ütlevad, et no.. “miks sa ei võta nüüd osa sellest ja teisest üritusest”. Topitakse peale ka keeli. Ok – pole probleemi et on vene ja inglise keel.. aga kõik meist EI TAHA teisi nagu saksa ja kurat teab mis muud mida kool peale topib. Seega.. on täiesti mõistetav MIKS inimesed selliseid tegusid teevad kui koolid ja õpetajad on ebainimlikud, ükskõiksed, vastikud ja aitamise asemel kaovad vahetunnis kohvipausile.
… Koolis peaks olema valikut, kui ei taha millestki jamast (lisategevused) osa võtta – MÕISTKU seda! Kui on vaja abi PAKKUGU SEGA, mitte ei saada mingi lolli psühholoogi juurde kes ajab sulle üldist ila tund aega ja nimetab seda abiks. Õpetajad peaksid aitama ikkagi läbi, kui inimene ei saa millestki aru ja tahab saada 3 kätte, pange välja ning ärge sundige 100 korda tegema töid uuesti. Ärge käige närvidele lastele lolli jutuga, et suitsetamine, alkohol ja narkootikumid on pahad – AUSALT keda see huvitab kui nii või teisiti kõik mis vaja ära proovitakse? Mina olin kõike proovinud juba 13-14 eluaastaks ja kooli jutt ajas vaid vihale.
Lõpetage inimeste mõnitamine ja lolli jutu ning tegudega närvidele käimine.
_Mul endal on hea meel et ise enam kunagi koolis ei pea käima sest kooliaeg oli vaid kannatus ja vastikus millest pole isegi üht head mälestust.
Loodame, et juhtum viljandis aitab lõpuks inimestel aru saada millised on koolid tegelikult ja mida peaks muutma.

Ma ausõna ei saa aru, mis inimestel viga on. Kool on õppeasutus, seal peabki õppima. Ka mina olin matemaatikas loll kui lauajalg, aga kas see tähendab, et ma oleksin pidanud õpetaja sellepärast maha kõmmutama või?

Ma saan aru, et seda kõike oleks saanud ära hoida, kui keegi oleks suvatsenud jälgida, milliseid pilte noormees Facebooki lisab või milliseid vastuseid Ask.fm-is annab, aga seda ei tehtud kahjuks. Kuid nüüd öelda, et te kõik tunnete sellele noormehele kaasa… No mina igal juhul ei tunne. Aga kuna meil Eestis on seadused nagunii perses, siis ega ta raudselt mingit suurt karistust ei saa, hetkel ju veel alaealine ka. Viie aasta pärast on asi unustatud ning tüüp ilmselt nimegi vahetanud, aga… inimelu enam tagasi ei saa.

Rasked valikud :D

Pühapäeval ootab mind vbl deit ees. Ma mõtlen, sest eks näis, kas viitsin – olen vist vanaks jäämas :D. Ja uuel nädalal peaks ka mõni olema. Ma olen juba selle värginduse natuke unustanud, aga peaks ju ometi meelde tuletama. Kuid vbl loen hoopis Cosmopolitani kodus ning mõtlen, et ei viitsi. Eks ma homme otsustan, mul on harva täiesti vabad päevad ning ööd, seega eks näis, kuidas tuju on :)

Ja see üks Flirticu tüüp (kes mulle VIP-i kinkis) ütles mulle, et vaatas mu saadet ning mu hääl olla ka teistsugune, seksipaast annab vist tunda, haha :D Huumor missugune :D

 

Kuninganna aura/ Imelikud vanad härrasmehed

Vot ühest asjast ei saa ma aru. Ma olen mitu korda maininud, et mulle ei meeldi inimesed, kes tutvumisportaalis ilma pildita on, samuti ei saa ma aru neist meestest, kellel on üks pilt, aga seegi on päikseprillidega ja megakaugelt tehtud. Järelikult on neil midagi, mida nad varjata tahavad.

Viimasel ajal on aga kombeks see, et mehed ei lisa enam endast lihtsalt 5-aasta taguseid pilte, vaid selliseid, mis umbes 90-ndate alguses on tehtud. Ma nimelt juhtusin ühele sellisele pildile (kuna tüüp oli mind vaadanud ja ma mõne puhul vaatan ka, kes mind piilunud on) – mees paistis vinksvonks, aga pilt ise tundus, et oleks nagu arvutisse skännitud – ehk siis tõesti selline vanaaegse hõnguga. Vaatasin siis teisi pilte ja sain aru, et tegemist ei ole tõesti 30ndate alguses noormehega, vaid hoopis 50ndate alguses härrasmehega, kes endast megavana pildi on üles pannud. Milleks ometi? No vähemalt oli profiilis siiski vanus õige ning ülejäänud pildid olid vastavalt oma eale ka. Loogiline, et rohkem polnud mul põhjust seda profiili ka vaadata. Ma peaks ka mõtlema, et paneks 20-aasta tagused fotod üles, aga krt – siis ma olin alles pisike laps, seega ei mängi välja. Juulis juhtusin ka sellistele fotodele, kus pildid olid megavanad, aga vanus oli vähemalt õige pandud, kuid siiski – ma tõesti kahtlen, et mõni 50ndates härrasmees umbes 25-aastane välja näeb. Kuigi tänapäeval ei või enam vist milleski kindel olla, kes teab, mis nooruse eliksiirid välja on mõeldud :D

Täna juhtusin selle sama selgeltnägijaga vestlema, kellega ma kunagi rääkisin. Ta ütles, et mul olevat täna hoopis teistsugune aura. Ma siis alguses mõtlesin, et tohoh, ehk on väga halb värk, kuid hoopis positiivses mõttes :) Nimelt kuninganna aura, ma siis ehk mõtlesin, et vbl juuksevärv on mõjunud, aga ta ütles, et asi pole selles. Hiljem mainisin, et ei suhtle enam Terminaatoriga, millepeale ta ütles, et eks elus ongi niimoodi, et kui teatud inimesed meie elust kaovad, et siis on kaks võimalust – kas kogu energia kaob ära või tuleb seda hoopis kõvasti juurde. Minul olla see viimane variant. Et selline võimas sisemus lööb kohe välja. Kusjuures seda ei ole mulle mitte ainult tema öelnud, vaid ka teised tervendajad-selgeltnägijad on minevikus maininud, et ma olen tugev isiksus (ilma et ma ise midagi küsiksin selle kohta). Noh, olenevalt olukorrast ka muidugi :D

Käisin täna bikiinivahatuses. Tegin ikka puhta platsi, sest just nii mulle meeldib. Vahataja on marutore ning sõbralik naine, alati räägib samal ajal juttu jne. Ta tundus maksimaalselt 30, aga tegelikult on peaaegu 40, lausa 18-aastane tütar kodus. Mina üle 30ne ei oleks pakkunud.

Vahepeal oli mul üks omapärane situatsioon. Mingi tüüp kirjutas mulle Facebooki, kus küsis mult, kas ma kunagi kasutasin ühte megavana e-maili aadressi. Ütlesin siis, et jah, kasutasin küll, aga mis sellega on siis. Ta mainis, et oli leidnud enda postkastist kirja, umbes seitse aasta tagasi olin ma mingile Poogna (üks lehekülg, kuhu sai oma luuletusi lisada ja osad olid seal väga ässad koos, ma ka korraks panin, aga siis võtsin ära) mehele kirjutanud ja küsinud, kas ma võin tema mõeldud lauseid oma msni pealkirjades kasutada (mul oli siis kombeks igasuguseid mõtteterasid msnis pealkirjades kasutada). Noormees oli lahkelt nõus :D Ma ikka mõtlen, et väga viisakas käitumine minu poolt, sest kus see tüüp oleks saanud teada, et mu msnis tema mõeldud laused on? Siis küsis noormees, et kas ma olen vallaline jne ja kui ma ütlesin, et jah, siis kutsus mu välja… Kui pilte vaatasin, sain aru, et tegemist polegi nii väga noore mehega, vaid vanema härraga (no piltide järgi tundus 50), seega ütlesin, et niimoodi ma pole küll tutvumisest huvitatud :D Oleks olnud noorem, siis kes teab, eks ole :D Mõtle, kui vinge, suudab megakiiresti ühe luuletuse välja mõelda või midagi sellist :D Nime järgi mäletasin (kuna tal on hästi omapärane nimi), et Poognas oli see mees ikka selline, kes alati noorte luuletusi kritiseeris ja neile ütles, et nad ei oska üldse kirjutada :D Mu sõbranna sulges selle mehe pärast lausa oma konto, sest talle see ei meeldinud, et noortele ei anta üldse võimalust midagi kirjutada, ilma et üks onkel tuleks ütlema, et su luuletused sakivad sajaga. Samas… kuna mulle meenus see, et ta alati noortele tuult tahtis alla teha, siis ma poleks ilmselt siis ka nõustunud temaga välja minema, kui ta nii vana poleks olnud. Kuid kes teab, eksole :)

Oh seda Flirticut küll :D /Blogijate võrdlus/ Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi!

Naljakas, et kõik teed viivad lõpuks ikka Flirticusse. Kuigi ma alati vihastan end seaks, kui ma tagasi lähen – sest mingi imeliku statistika kohaselt olen ma kohe populaarne kasutaja, mis tähendab seda, et mulle saavad ainult VIP-id kirjutada (ehk siis need, kes maksavad Flirticu kasutamise eest). Õnneks on see hooti, seega ilmselt varsti enam pole päris nii. Üks tüüp seletas mulle lahti selle niimoodi, et see annab võimaluse ka nendele naistele, kes topis vms ei ole (ma esimesel päeval olin seal eesotsas, nüüd enam pole), et ka nemad kirju saaksid – mis pole aga väga loogiline, sest naised saavad seal kogu aeg kirju. Ja üks tüüp ütles, et meie ühiskonnas on lubatud ka naistel esimesena kirjutada, mida ma samuti tean, aga minu isikliku kogemuse põhjal panen ma alati puusse, kui ma ise esimesena kirjutan :D No Võrratu ja Salapärane on ideaalsed näited, kuigi viimane ehk ei olekski olnud nii suur möödapanek, kui ta hõivatud ei oleks. Salapärane lausa proovis mulle nüüd Flirticus kirjutada, sest tavaliselt on populaarsete kasutajatega see teema, et neile saavad kirjutada kas VIP-id või inimesed, kellega on varem kirju vahetatud, aga tema olles tavakasutaja ikkagi ei saanud seda teha, kuigi ta juulis kirjutas mulle Flirticusse küll midagi :D Kuid omapärane on oma postkasti vaadata, kus mehed, kes kirjutavad, on VIP-id. Vähemalt hetkel, aga eks millalgi saavad tavakasutajad ka kirjutada jälle.

Üks noormees, kellega ma juulis veits kirjutasin, kribas mulle uuesti. Kuna  ma juulis tõmbasin sealt suht leebet (pärast seda, kui mu pilt ära blokeeriti), siis me pärast seda ei suhelnud enam. Ja kirjutasime siis natuke, kui ta mainis, et leidis mu blogi ning luges selle kõik läbi :D Ütles, et sain ühe lugeja juurde, haha :D Ja naljakas, et ta nüüd ka seda loeb, et ma kirjutan, aga nojah :D Tegelikult on see vist isegi hea, et mu blogi nii kergelt leitav on – ehk siis need, kellele see ei sobi, siis need ei suhtlegi enam. Teeb minu elu ka lihtsamaks tegelikult.

Kui Salapärasest veel rääkida, siis ta vahel ikka kurdab mulle Facebookis oma nukrat elu, et seksiga on suhtes nadid lood. Ja lubab suure suuga, et küll ta üks kord lähimasse linna ööklubisse läheb ning mõne naise endale sebib :D Kuna ta elab põhimõtteliselt täiesti metsa sees, siis seal pole tõesti midagi teha. Kunagi ta viskas nalja ka, et miks me omal ajal Rate tutvumismängus paari ei sattunud (niimoodi sai ta tuttavaks oma praeguse elukaaslasega) – et siis oleks elu hoopis teistmoodi läinud. Ma olen küll öelnud, et kahtlane, sest kuus aastat tagasi poleks ma 24-aastase süütu noormehega midagi osanud peale hakata (tüüp kaotas süütuse 25-selt). Ja pealegi… mina ja maale elama :D Ma peaksin ikka seda meest nii väga armastama, et ma seda teeksin. No siis peaks tõeline eluarmastus olema. See pole isegi mitte alevik, kus ta elab, vaid seal ongi kaks maja kõrvuti ja kogu moos. Ma ise pole käinud, kuigi ta üks kord kutsus küll, kui elukaaslane ära oli :D

Kui välimusest rääkida, siis on Salapärane minu tüüp küll. 192 cm pikk ning kena, kuigi nüüd on ta küll juurde võtnud võrreldes selle ajaga, mil me suhtlesime (suvi 2012), aga sobibki paremini, selline turskem näeb välja kohe.  :D Ma olen talt küsinud ka, et miks ta nii hilja oma süütuse kaotas, mees on öelnud, et ei osanud naistega üldse suhelda, pealegi seal metsa sees on vist päris raske ka. Kuid ta on hõivatud siiski. Kuigi ta ise kinnitab alati, et kes teab, kui kauaks. Kuid hõivatud mehed mulle ei meeldi, kuigi tema naine on selline chill (nad mõlemad on üldse chillid tegelikult) – ja kui see nende teha oleks, oleks meil juba kolmekesi grupikas ka tehtud :D Nii et jah, omapäraste inimesega võib Flirticus tuttavaks saada küll.

Nagu näha… olen ma Flirticust ka sõltuvuses, vahelduva eduga olen seda kolm aastat kasutanud, kuigi suhtes olles olen sealt eemale hoidnud (kuigi kasutaja on enamasti alles olnud, Romantiku ajal blokeerisin ära ning siis kadus see ära ka). Nüüd on selles mõttes parem, et Tallinna mehed kirjutavad, varem Tartus elades kirjutasid tartlased ning need näod olid mul juba peas vist, haha :D

Kui muudel teemadel rääkida, siis juhtusin Merje aski lugema. Ja no aru ma ei saa, miks teda ja Mallukat alati nii võrreldakse. No et kumb siis parem on – kas Mallukas, kellel on laps ning kes varsti abiellub… või Merje, kellel lapsi pole ning pulmi ka varsti vist ei tule. Nagu keegi seal õigesti kommenteeris, et issand jumal, tegemist on kahe täiesti erineva blogijaga ning see pole mingi võistlus, et kumb teisest parem on – ja mis näitaja see laps veel on. Ei olegi. Nad elavad täiesti erinevat elu, mis neile mõlemale endale sobilik on. Või et kas õigem on saada laps suvakaga (või apsakaga) või siis, kui pikemas suhtes ollakse? Ma ise leian ka, et õigem oleks siis, kui olla enne pikemas suhtes (selle loogika järgi ei saa ma iial lapsi :D), aga kokkuvõttes teeb iga inimene oma valikud ise. Mina selle loogika järgi olen kõige viletsam blogija üldse – meest ei ole, lapsi ei ole ega niipea ilmselt tule ka, pulmadest rääkimata… aga nojah – eks tagantpoolt on ka hea esimene olla :D

Või siis näiteks see, et Eveliis pani blogi kinni, sest Perekoolis kritiseeriti. Nüüd on ta vist tagasi, aga eks see nõmedalt mõjub küll, kui kriitikat lendab. Jah, ma olen arvamusel, et blogijal peabki tugev närv olema, sellepärast muutun ma alati natuke nukraks, kui mõni blogija oma pesa (sest blogi ju tegelikult seda on) ainult kriitika pärast kinni paneb… Sest seda need anonüümsed kommentaatorid ju loodavadki. Ma olen täiega poolt, kui blogi pannakse kinni sellepärast, et enam ise ei jaksa kirjutada või mehele ei meeldi. Või lihtsalt aega ei jätku enam, kuid kui seda tehakse nende anonüümsete Perekooli kägude pärast, kes seda nagunii südamest loodavad, siis tekib mul alati see tunne, et no krt, miks te sellistele inimestele head meelt valmistatate! Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi – ja nii see peakski alati olema! :)